Teema: Mitu põlvkonda lumehelbekesi

#2894516:

Meil on mitu põlvkonda lumehelbekesi, mina kaasa arvatud. Juba mina ei räägi oma emaga kõigest, sest ta hakkab targutama.

Vastupidi, lumehelbekesed just vatravad oma tunnetest. Traditsioonilises peres käivad asjad teistmoodi. Mees ja naine ei õrnutse, vanem naine targutab, laste peale käratatakse. Tegelikult tuleks ka kerge ihunuhtlus uuesti seadustada. Traditsioonilise perekonna kaitse ei pea tähendama ainult võitlust homodega.

Selline peresisese suhtlemise puudumine ja võõrdumine on ju hoopis midagi muud kui lumehelbekeseks olemine. Lumehelbekesteks nimetakse ju minu arust selliseid noori, kes on saamatud, ei oska midagi teha, ootavad, et mamma-papa kõik ette-taha ära teeks.

Teie pere tundub tavaline võõrdunud pere, kus pole lähedasi suhteid ja keegi pereliikmetest ei viitsi / ei taha seda kuidagi muutma hakata.

Sel pole lumehelbeklusega mingit pistmist, tavaline suhtlemispuue, et ei osata kuulata, vaid hakatakse targutama, kuidas peab ja kuidas tuleb teha. See võtab väga kiiresti igasuguse arutlemisisu või üldse tahtmise seda inimest ingitesse oma asjadesse pühendada ära.

#2894529:

Mõistan sind hästi ja tore teemaalgatus, aga ma sisimas julgen kahelda, et see itaalia tüüpi perekond ikka nii tore on: see et nad seal õiendavad, targutavad ja armastavad võib ju positiivne tunduda, aga kui kõige selle keskel oled, kui palju sa seda armastust siis reaalselt koged. Mu meelest pole parem sellest slaavlaste “kui peksab, järelikult armastab” stiilist.

Ise olen ka selline, kes täiskasvanud lastega harva isiklikel teemadel räägib, st räägin siis, kui nad ise algatavad, aga oma nina nende valikutesse topin suht harva ja kui minu arvamus nende valikutega kokku ei lähe, siis väljendan seda väga neutraalselt või pigem üldse mitte. Kas ma armastan oma lapsi – jah! Mul on ka teist laadi kogemus mehepoolse suguvõsaga, kus kaugelt vaadates vaatab vastu tohutult suur ja ühtehoidev perekond ja küla kiidab, kui vahva ja üksmeelse perega tegu on, käiakse läbi, tehakse talguid, pidevalt on mingid ühisüritused ja suguvõsa kokkutulekud, jõuluid ja jaanipäeva peetakse koos, nina topitakse teise pere asjadesse ka piisavalt palju (minu jaoks liiga palju), aga sellist armastatud ja hoitud tunnet minul nendega ei teki, kuigi õigupoolest kuulun juba kaua aastaid sellesse perre ja väliselt olen omaks võetud. Ikka käib mingi rivaalitsemine, naljad on tihtilugu alltekstiga ja sapised, olengutel tekib aegajalt ka õiendamisi, kus vanema põlvkonna mehed võtavad tuurid üles ja kukuvad nooremaid õpetama “mis sa poiss ka elust tead” stiilis. Ja naised ussitavad ning arvavad, et neil on õigust sinu valikute kohta kõva häälega arvamust avaldada. Nii et selline “suur ja soe pere, kus kõik on vabad ja loomulikud, lasevad emotsioonidel lennata ja armastavad üksteist tingimusteta surmani” on minu meelest pigem ilukirjanduslik nähtus. Parandagu mind see, kes arvab, et ma eksin ja kellel on teistsugune kogemus “suure ühtehoidva perega”.

Eesti mõistes ongi selline perekond suur ja ühtehoidev. Kui tehakse koos ühisüritusi ja peetakse talguid, siis on see juba suur pluss. Nii palju on perekondi, kus ei suudeta isegi ema-isa sünnipäeval ja jõulude ajal kokku saada, kõigest muust rääkimata. Veelgi hullem, isegi matuste ajal, kus peaks olema koos, ei suudeta seda. Ja mingeid talguid ei korraldata, igaüks vaatab ise, et kuidas saab hakkama. Eestlastel ei ole see kombeks, et kõik on pidevalt rõõmsad, kiidavad teiste valikuid ja kallistavad pidevalt nagu mõne rahvuse juures on. Eestlastel on see juba sees, et õpetada teist, Eriti muidugi vanemad nooremaid ja sellega eimõelda mitte midagi halba. Noored kuulavad ära ja teevad ikka nii nagu ise tahavad. Mida siis oodata 70-85 aastaselt vanaisalt/vanaemalt, kes üldse teistsugustes tingimustes elasid, nemad muidugi õpetavad, et keetke aga 50 purki moosi ja tehke seeni ja õunu kompotiks, et hea endast võtta aga noored teavad, et see töö ei tasu enam ära. Vanasti ei olnud poest saada midagi, praegu on kõike vabalt võtta. Muidugi kes eelistab puhast naturaalse toodet, see teebki ise või siis ostab ökotooteid. See, kui õpetatakse nt. soodsamalt majandama, ei ole samuti halb. Iseasi, kas noortel on seda vaja. Kes pere kohta 2000€+ teenib, see muidugi ei tahagi neid õpetusi aga kui ikka on ema-isa ja kolm last ning töötab ainult üks
vanem ning sissetulek jääb pere kohta ca 1200-1400€, sellele on ehk väga neid nippe vaja. Sama on kõige muuga, vanadel inimestel on teistsugune elukogemus, isegi emad isad, kui nad on juba nii 50+ kipuvad ikka noori õpetama. Suur vahe onõpetamisel ja oma tahte peale surumisel. Kui nt. ema soovitab, et ostke tuppa see ja see tapeet, et see peab ikka kenasti 15-aastat vastu, no kes siis vanasti vahetas tapeeti iga 5-aasta tagant, siis ema mõtleb sellele, et asi oleks vastupidav. Aga noored ehk tahavad juba 5-7 aasta pärast vahetada tapeeti ja vaipu ning nemad valivad rohkem hetketuju järgi. Seega kuualke oma vanemate ja vanavanemate jutt ära ja tehke ikka nii, nagu ise soovite. Ma olen ise 50+ ema ja vanaema, ma tean, et hakkan ka vahel
õpetama, pigem siiski arutlevas vormis, et miks minu arust on mingi asi parem ja vajalikum kui teine aga ma ei solvu, kui minu järgi valikut ei tehta. Samas olen rõõmus küll olnud, kui peale järelemõtlemist on leitud, et minu idee oli hea. Hoide oma vanemaid ja vanavanemaid, nad on teil kordumatud. Las isa natuke toriseb ja las ema ja vanaema õpetavad, las vanaisa ütleb, et “mida sina poiss tead elust…”, saate ükskord ise nii 60-70 ja siis alles mõistate ehk seda kõike. NB. Lumehelbekestega ei ole siin teemas midagi pistmist, lumehelbekesed on need, kes ootavad sageli, et neile veel 25-aastaselt ema-isa poolt kõik valmis tehakse ja kui esimeses töökohas. 1500€ töötasu ei saa, siis üle 2-3 kuu nad seal ei ole. Lumehelbeke on ka väga kergelt solvuv täiesti tühiste asjade peale. Üks joon on neil veel, nad ei oska hinnata teiste inimeste aega. Kui on kokkulepe, et kohutatakse kell 10.00, siis nad tulevad kas 10.45 või siis ei tule üldse ja nad ei suuda isegi sellest teada anda, kuigi meil on nutiseadmete ajastu. Täielik hellikute põlvkond.

#2898658:

#2895475:

A la kui ma ütlen, et kellelgi peol oli ilus kleit, siis ema peab tingimata vaidlema, et tema meelest oli just see peo kõige koledam kleit. Olen ema poolt tulles alati närvis ja mõtlen, miks ma küll üldse seal käin? Võiks käia mingite tähtpäevade puhul u neli x aastas ja see oleks kõik. Seal olles võtaks suu vett täis ja oleks lihtsalt vait. Isegi ilmast ei ole võimalik rääkida, sest kui mina ütlen, et tänavu oli ilus suvi, siis ema kindlasti vaidleb vastu. Kui ütlen, et oli liiga kuum ja põud tegi põllumeestele kahju, siis ema pahandaks, et ma pole kunagi millegagi rahul ja oli ilus suvi.

See näitab hoopis seda, et te olete emaga erinevatel arvamustel. See ei tähenda, et ema nimelt vastu vaidleb. Mulle isiklikult ei meeldi päike ja palavus, meeldib jahedam ilm. Mu ühele lapsele meeldivad väga need 30C ilmad.Tema ütleb samuti, et küll on ilus suvi, saab randa, mina vastu, et appi mis hirmus palavus, tuleks juba 20C See ei tähenda, et mina ei mõistaks, et temale sobib palavus, mulle mitte ja teised pereliikmed eelistavad samuti jahedamat ilma nii 20-23C Mis kleitidesse puutub, siis inimestel ongi erinev arvamus ja miks peaks näiteks 40-aastasele ja 65-aastasele meeldima sama kleit.

Sa ei saa aru, mida eelmine kommenteerija mõtles. Tema ema vaidleb lihtsalt sellepärast, et vaielda. Mul endal ka üks lähedane inimene on täpselt samasugune. Ükskõik mida ma ütlen, ikka on tema arvates teistmoodi. See sama suve näide on väga hea – vahet pole kumba pidi sina arvad, tema väidab ikka vastupidist. Ütled, et on liiga palav, nähvatakse vastu, mis sa virised, väga ilus suvi on. Ütled, et on nii mõnus soojus, nähvatakse, et saaks ometi natuke jahedust ja kaoks see kohutav kõrb. Ja tegelikult ei saagi sa kunagi teada, mida inimene tegelikult mõtleb ja arvab, sest iga sinu arvamuse peale öeldakse lihtsalt suusoojaks täpselt vastupidist. Jube tüütu, no mida sa suhtled sellisega üldse, kes igast asjast tüli kisub.

see küll lumehelbeke ei ole. M aka järjest vähem räägin, sets ega midn se etargutamine just jalust maha ei niida, aga ma ei viitsi seda enam kuulata, kuidas ma kõike valesti teen, mu mees on paha (kõik väimehed on tal kuidagi moodi jamad), 3-aastane laps on kasvatamatu ja mina ie oska kasvatada (luban väidetavalt lapsel jonnida, kuigi näeb ise, et ma ei anna kunagi laps ejonnile järgi, ag ailmselt ta ootak srihma andmist nagu meie omal ajal saime).

Kuna mul mõlemad lapsed on skorpionid, siis olen ma viimased 4 aastat kuulnud ka ohkimist, kui rask esaba mul seetõttu nendega olema. Nagu wtf? kohe kui saadi teada, millal laps sünnib, kukuti ohkima, et küll ma hakkan ikka vaeva nägema. No masendav. Kui veel lapse saan, siis ei avalda kellelegi mitt ekunagi lapse sünnipäeva, et keegi ei hakkaks mingit horoskoopi ohkima 😀