Teema: Mllised on teie paarisuhted?

Tal on ehk ka raseduse ja lapse saamisega omad hirmud, räägi temaga sellest. Räägi oma hirmudest ja kuula tema omi – mees pole mingi puuhalg ju (loodetavasti). Nunnutab sind ju küll, nagu su jutust tunda on.
See, et talvisel ja pimedal ajal inimesed väsinumad on kui suvel keset päikest ja vitamiine, ei tohiks ka küll kellelegi üllatus olla.
Kaua te üldse koos olete? Suvest alates või?

Hormoonid möllavad sul. Räägi mehega sellest, siin muu ei aita. Lisaks muidugi tundub, et hall argipäev on teie roosamannasse saabumas ja see segatuna hormoonide mölluga on päris kurb kompott, mis võib lõhkuda palju kui te omavahel ei saa asju selgeks räägitud.

Kõik suhted muutuvad ajas. Esimese ja teise lapse ootusaega ei saa võrreldagi, nagu ei saa võrrelda ilma lasteta ja lastega elu. Ei saa ka võrrelda elu imiku/beebi ja väikelapsega, eluga kui on suuremad lapsed. JA kõik see mõjutab mehe ja naise vahelisi suhteid väga palju. Aga siin aitab ainult rääkimine, ei muu. Ja teie puhul on kõik väga kiirelt käinud ja muutusi palju ning kui te ei ole valmis rääkima asju selgeks siis pikka iga suhtele ei maksa oodata.

Olime mehega koos 9 aastat enne, kui rasedaks jäin. Oli väga oodatud ja samas väga kerge rasedus. Mina hõljusin roosas õnneudus, aga mees kaugenes minust. Tundsin ennast terve raseduse väga seksikana, aga tema praktiliselt ei puudutanudki mind. See oli solvav ja haigettegev.

Kui lapsed (ootasin kaksikuid) sündisid, olin pidevalt magamata ja väsinud. Siis ei tahtnud mina lähedust. Vähemalt mitte sellist \”maha ja taha\” värki. Tema mind ei mõistnud, hakkas hoopis süüdistama armukese pidamises ja seksi nõudma. Alguses alandlikult, hiljem mõnitavalt. Kõik see viis sinnani, et me ei seksinud mitu aastat ning lõpuks otsustasin mina selle suhte lõpetada.

Me olime tore paar, kui lapsi polnud, kuid laste sündides muutus kõik 100 protsenti. ma ei tundnud seda inimest enam ära. See polnud enam see inimene, kellega ma oleks tahtnud oma lapsi kasvatada.

Esiteks. Sellepärast tulebki olla 2-3 aastat suhtes enne kui lapsi saama hakatakse, et aru saada, milline on kaaslane argipäevas, kas ta on ikka samasugune inimene kui suhte alguses armununa tundus. Või kas see inimene, kelleks ta \”mesinädalate\” lõppedes muutub, on sobiv koos elamiseks ja laste saamiseks.
Teiseks. Sa oled liiga palju Hollywoodi filme vaadanud. Enamik mehi ei räägi õhtud läbi rasedakõhuga, ei hoia UH-pilti kontorilaual ja ei vatra pidevalt vaimustunult oma peatselt sündivast lapsest. Sa oled ju nii vähe rase veel, kõhtu pole ja mees ei adugi veel päriselt, et sa rase oled. Oota kuni kõht kasvab.
Kolmandaks. Kõigist oma probleemidest, ootustest ja muredest tuleb rääkida. Ära vihja, ära räägi ümber nurga, ütle otse.
Edu teile.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kogu selle raseduse teema ülesse võtmine temaga on alati minujaoks lõppenud sellega, et tuju läheb ära. Ta nagu ei tahaks üldse rääkida sellest ja kui ma juttu teen ta kohe poeks nagu kuskile urgu. Enne rasedust polnud mingi probleem arutada nimesid jne, mul on need veel paberile kirjutatult alles mis me KOOS valisime, mis meeldivad mõlemale. Me mõlemad ka sellsel arvamusel, et ei pea ootama 2-3 aastat koosolemisega, et alles lapsi saada, sest suhted võivad puruneda ka siis. Koos oleme eelmise aasta algusest. Ja rasedaks ma jäin eelmise aasta lõpul siis planeeritult.
Ma ei saagi aru, kas ma ise vahest näen tonti seal kus seda pole või mis? Mina tööl ei käi hetkel ja saan akuem magada jne ühesõnaga pole väsinud ega midagi aga tema käib iga päev tööl, tihti ka nv. Ehk ongi tema see õhtune arvutis olemne ja lihtsalt olemine sellest, et ta ongi väsinud ja tahab lihtsalt olla ja puhata? Aga samas paneb see mind mõtlema, et kui ta tahaks ikkagi lähedust jne siis väsinud või mitte kaissu ikka tahad ju võtta ja tulla musi teha jne?[/tsitaat]
Proovi sellist lähenemist – ära räägi rasedusest, räägi lähedusest. Ära tõsta rasedust kilbile, ole ainult inimene. Mõneks ajaks. Vaata, mis saab.

Päris vähe olite koos, enne kui rasedaks jäid. Alles ju armumise periood. Ma ka ei poolda seda, et oleme 10a koos ja alles siis teeme lapse, kuid beebi sündides minnakse siiski lahku. Aga 2-3a võiks siiski olla. Väike teineteise tundmaõppimise periood. Pärast armumist ju enamus inimesi muutubki selliseks. Vähestel on sellist ninnu-nännutamist igapäevaselt. Ja usu mind, kui teil laps ära sünnib, siis on seda kordades vähem. Pole aega, pole jaksu jne.
Aga ära käi talle selle teemaga pinda. Mida rohkem sa sellest heietad, seda vähem ta sind kallistab. See muutub nii talle kohustuseks. Lase tal olla ehk ongi lihtsalt selline periood. Aga pidevalt surkides, lükkad eemale.

raseduse ajad olid ühed raskemad (kaks last nüüdseks). mees hakkas ennast tundma kõrvale jäetuna, kuna nagu rasedal ikka- siit valus, paha olla, pole isu, tahan magada jne. kõik teised ka (pereliikmed, sõbrad) pööravad kõik tähelepanu sulle ja mees jääb tahaplaanile. lisa hulka meeletult hormoone ja uue pereliikmega seonduvad raha-asjad ning ongi üks paras supp koos. kahjuks pean ütlema (puhtalt enda kogemusest), et lapse sündides lähevad asjad hullemaks. sul on veel vähem aega, veel vähem isu ja võimalusi mehega tegeleda.
peale 1. lapse sündi läksid asjad meil nihu aga 2 kuud pausi suhtest (läksin vanemate juurde teise riiki) pani mingil määral asjad paika ja saime uuesti joone peale. peale 2. lapse sündi 2a hiljem läksid asjad täitsa metsa. mehel tekkis täielik iseloomumuutus, hakkas sigadusi tegema (naised, valed) ja kolisin lahku peale 6 kuulist tsirkust. nüüd 3 kuud hiljem on jälle lootust, et saab uuesti asja. mees kolis uuesti teise riiki ja seal ilma väliste mõjutusteta on hakanud aru saama, milline jobu ta on olnud ja proovib halba heaks teha. eks näeb, mis saab!
aga sulle ütlen üht- proovi nii palju kui võimalik siis mehele tähelepanu pöörata ja temast aru saada. ma TEAN, et see pole lihtne ja pole ka lihtne temal. Kui kaks inimest üksteist armastavad, siis elavad nad need rasked ajad üle (vb tülitsedes ja pause pidades, kuid jäävad ikka lõpuks kokku). ole valmis rasketeks aegadeks ja räägi ka mehele, et rasked ajad on ees, ehk siis olete natuke rohkem valmis. alati võib ka nõustaja juurde minna 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Nagu arvasingi, siis tulgi hommikul ise minu juurde mitu korda ning kallistas ja nunnutas, pani isegi käe kõhupeale ja ütles, et armastab mind. Ühesõnaga näitass välja oma hoolimist ja tundeid aga miks ei oleks saanud teha seda eile õhtul. Nii haget teeb see kui sa isutd üksi ja tunned ennast mahajäetuna ja et ei hoolita. Nüüd ilmselt ta teab mis ma pikemat aega tundunud olen jah ehk hakkab märkama, et tegelikult on nii vähe vaja õnneks ja vahest piisabki kallistusest. Tal on isegi beebiga kogemus olemas, sest oli tal naine enne mind kellel oli 5 kuune laps seega ta teab küll, mda see elu lapsega tähendab.[/tsitaat]

Sa hakkasid koos elama mehega, kes jättis maha 5-kuuse lapsega naise? Ja räägid, et mehel on beebiga kogemus olemas ja teab, mida see elu tähendab?

Miks sa sellise mehega üldse kooselu alustasid??? Ja kohe titt ka otsa???

Kahju, aga koosoldud aastate arv ENNE last ei ole mingiks õnneliku abielu jätkumise garantiiks. Abiellusin mehega, keda tundsin enne seda aasta, olime neli aastat truud sõbrad-armukesed-hobikaaslased, kõik toimis. Raseduse algul muutus mees vägivaldseks ja ülejäänu kuni lahutuseni (mis võttis ikka paar aastat aega, kuna ma lihtsalt ei uskunud, et seni nii hoolival kaaslasel katus jäädavalt ära võib sõita!!!)oli õuduste aeg.
Psühholoogid on seda seletanud nii, et mees otsis endale abiellumiseks emalikku ja sooja naist (ja leidiski) ning nautis turvalist ja mõnusat paarisuhet selle naisega. Peatselt sündiva lapse suhtes võttis hoiaku kui konkurendi suhtes, kellega ta edaspidi oma naist jagama peab hakkama (umbes nii nagu pere vanim laps suhtub sellesse, kui ema ütleb, et saad varsti õe-venna). Ta muidu oligi pere kõige vanem laps…

Natuke vale on küsida perekoolist oma partneri mõtete kohta. Kas ise ei oska siis väljendada oma soove otse jla ausalt ja küsida ka küsimusi otse oma partnerilt

Esimese rasedusega ei saanud väga aru, kuigi ninnunännutaja mees ei ole, tema ema sünnitas viis last ja toimetas seejuures kõik kodused töös, seega mees mulle koduste toimetuste juurde appi küll ei tulnud, eeldas, et normaalne naine saab ise hakkama. Teise sünnituse ajal sama, kolmas järjestikune sünnitus tõi muutuse, seks kadus peaaegu ära raseduse lõpu poole, mees läks koju jõudes kohe õue tööle, puid tegema vms. Peaaegu ei näinudki teda. Sai nutetud küll. Eriti kui jäin veel kahe väikelapsega rasedana haigeks ka ja mehelt ei ühtki lohutussõna ega abi ei saanud muidu, kui näiteks kolisin haigena keset ööd teise tuppa magama, nii et mehel ei jäänud muud üle, kui ise öösel hädaldavate väikelastega tegeleda.

Nüüd kui kolmas laps on kahene on aga elu ilus, intiimelu 100 % korras, üksteise mõistmine ja elu harmooniline.

Millest siis vahepealne probleem tekkis?:

1. Raseduse ajal oled poole emotsionaalsem, loed asjadest välja seda mis seal ei ole.
2. Kui mees kohtab iga päev torssis ja tigedat naist, siis hakkabki eemale hoidma. Ta ei tea, kuidas naist rõõmsamaks muuta, arvab, et see on raseduse ajal normaalne ja püüab säilitada kainet meelt lihtsalt eemale hoides.
3. Mees ei oska naise mõtteid lugeda, keskmine mees ei tule appi, kui teda pole selge sõnaga kutsutud. Mehele tuleb muredest rääkida ja mitte süüdistaval vaid rahulikul viisil. Mehed enamasti ise ei vaja lohutust, nad ei saa aru, milleks selline asi üldse hea on, nemad püüavad olukorrale tegutsedes lahendust leida, kui nad aru ei saa, mida peaks tegema, siis põgenevad. Omal algatusel nad rääkima ei hakka.
4. Väljaveninud naine ei tekita tihtipeale mehes seksuaalset erutust ja ka meestel on vahel nii, et lihtsalt ei ole seksituju, eriti kui sekisma peab kolmandat korda järjest raseda, veninud-pekise ja pidevalt kurja näoga naisega.
5. Mees, kui ta ei ole harjunud väikelastega, ei oska nendega midagi teha, kui lapsed kiunuvad emme sabas, siis ta lihtsalt ei tule selle peale, et tema saaks kuidagi aidata, sest lapsed ju ei taha teda, vaid tahavad emmet. Ta ei tea, et ka lapsed vajavad harjutamist, järk-järgult rohkem issiga koos veedetud aega.
6. jne-jne.

Lahendus:
Mina õppisin mehega rääkima, ilma teda süüdistamata, püüdes ka ,mõelda maailmale läbi mehe vaatenurga, õppisin temaga rääkima ilma nutmata (mida rasedana oli väga raske teha).

Õppisin ise konkreetselt ütlema, et nüüd on minu lastevaba hetk, enne mehega kokkuleppel logistika paika pannes, käisin rohkem ära, vahepeal kooli pärast ka nädalaks ajaks. Pärast seda, kui mees nädal aega kolme lapsega pidi hakkama saama, muutus ta hoopis abistavamaks nn. naistetöödes. Hakkas regulaarselt osalema kolme lapse magama panekus.

Õppisin ka ise seksi algatama, näidates mehele, kui ihaldusväärne tema mulle on. Rasedana tundsin end koledana ja seetõttu ootasin kogu aeg temapoolset algatust kui tunnistust jätkuvale armastusele. Meestele aga ei meeldi nutukalkvel ja alaväärsuskompleksiga kaasa.