Mina sinu asemel väga ei muretseks, proovi järele, alati saab maja maha müüa, kui tõesti üldse ei sobi.
Lohutuseks võin öelda, et kui mina saan hakkama, siis saab igaüks. Tulen ka korterist ja terve meie pere on korteriinimesed, isegi suvila müüsime maha. Kuna aga mees on nii linnas kui maal ainult majas elanud, siis tema ei suutnud jälle üldse selle mõttega harjuda, et korterisse elama, mida seal teha saab? Ma siis mõtlesingi, et las ta siis teeb, mina vaatan pealt, mina ei oska 😀
Nüüd oleme pea 30 aastat maal ja oma majas elanud, st alguses ehitasime aastaid, nüüd võib elamiseks nimetada. Ja ma ütlen, et kui elu piisavalt mugavaks teha, siis saab igaüks hakkama. Meil on nüüd lõpuks maaküte näiteks ja kamina/saunapuid lõhume ka masinaga, on isegi teismelistele lastele jõukohane. Muruniitmine on minu puhul mõnus teraapia, mitte kohustus, peenraid ei pea tegema, teed nii palju, kui tahad või üldse mitte. Meil olid ka esimesed aastad ainult terrassil pottides lilled ja niidetud muru, midagi ei olnud viga. Ja ülejäänud nn tööd on ju ka sellised möödaminnes ja kambaga tehtavad, ega igapäevaselt ei pea neid renne puhastama, sammalt eemaldama jne. Mina võtan seda õues askeldamist trennina, mõnus on õhtul tuppa sauna tulla, kamina ees või terrassil istuda. Meil muidugi selline ilma naabriteta ja ilusa vaatega maakodu, keegi siin kartis lähedal asuvaid krunte ja koeri..nii, et võib olla tõesti mõnda uusarendusse teiste vahele krunt osta on natuke loterii. Aga seda on ka korter minu meelest.
PS Meil on ka linnakorter muidu olemas, selleks puhuks, kui vaja peale teatrit/kontserti kuhugi jääda, päris koju on siis juba väsitav sõita. Ja lastel oli ka kooliajal hea koht, kus olla. Muidu mulle see korter vägaväga meeldib, naabrid on toredad, kõik on ilus, aga natuke jah seda privaatsust on ikka meie jaoks vähe, pidevalt ei tahaks seal olla. Aga vanas eas, kui enam majas ei jaksa, siis võib juhtuda, et lõpetame jälle seal 🙂