Ma elan 18 aastast saati koos, ehk tänaseks 15 aastat, oma mehega, kes on minust oluliselt vanem. Mind on lennutatud üle maailma ja pakutud kõike (materiaalselt).
Meil on 2 last ja me elame hästi.
Tänaseks olen ma täiskasvanud, väljakujunenud isiksus oma vajaduste ja olemusega – ja see ei sobi enam minu mehele. Tema soov oleks piltlikult öeldes mind kinni müürida. Ma ei austavat ega hindavat seda mis mul on.
Alustame sellest – mind pole kunagi naiseks palutud ega liigset romatikat meie suhtes pole samuti olnud. Oma loomuselt olen külm, kalk ja uhke – kuid on teatud viisid, mil viisil ka mina sulan, seda teab ka mu mees väga hästi.
Ma teen kodus kõik, mis üks tubli naine tegema peab, me oleme viks ja viisakas haritud pere, pealt näha kindlasti kadestamist väärt. Kuid tänaseks on miski meie vahele tulnud. Kellel poleks probleeme, meil kõigil on, aga ma tunnen, et mu mees ongi minust oluliselt vanem ja mul jäänud miskit vajaka, me käime erinevaid radu.
Ma tahand kirge, tundeid ja head seksi. Vimane ogi, mis meie suhtest puudu on. 3-7min maksimaalselt – ja kõik. Ma ei suuda enam!!! Ma olen julgen öelda, et üle keskmise välimusega, näen enda kallal ka palju vaeva, mul hing karjub ja keha januneb iha ja millegi spontaanse, värske ja uue järele. Ma õudusega mõtlen, et ma mõistan mehi, kes lõpuks libastuvad, sest ma olen ise libastumas.
Kahjuks pole ma otsene meestemagnet (pigem oma olemusega ei tõmba ilmselt väga ligi) seega, ei teagi, kust alustada, et leida enale see nn armuke – aga mul on vaja midagi ja kedagi, kes mind taas ellu ärataks!
Ma istun siin lossis, iga minu samm on jälgitav – see on nii ahistav.
On keegi, kes mind ootab vahel, niisama seiklusteks, kes pakuks mulle seda \”midagi muud\”, mida ma ihkan – teate ma põgeneks, jookseks ja unustaks hetkeks kõik – no loomulikult ma ei tee seda, sest tagasi tulla poleks mul kuhugi.
Ma olen tänulik kõige eest , mis mul on ja ma armastan oma pere üle kõige!
Aga seesmiselt ma karjun ja kisendan pidevalt – tänud, kes mõistavad ja veel suuremad tänud, kes sõna sekka oskavad öelda.
Teema: mõistus ja tunded ehk naise hing ja keha vajab ka midagi
Piffist on kasvanud rahuldamata naine …
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma elan 18 aastast saati koos, ehk tänaseks 15 aastat, oma mehega, kes on minust oluliselt vanem. Mind on lennutatud üle maailma ja pakutud kõike (materiaalselt).
Meil on 2 last ja me elame hästi.
Tänaseks olen ma täiskasvanud, väljakujunenud isiksus oma vajaduste ja olemusega – ja see ei sobi enam minu mehele. Tema soov oleks piltlikult öeldes mind kinni müürida. Ma ei austavat ega hindavat seda mis mul on.
Alustame sellest – mind pole kunagi naiseks palutud ega liigset romatikat meie suhtes pole samuti olnud. Oma loomuselt olen külm, kalk ja uhke – kuid on teatud viisid, mil viisil ka mina sulan, seda teab ka mu mees väga hästi.
Ma teen kodus kõik, mis üks tubli naine tegema peab, me oleme viks ja viisakas haritud pere, pealt näha kindlasti kadestamist väärt. Kuid tänaseks on miski meie vahele tulnud. Kellel poleks probleeme, meil kõigil on, aga ma tunnen, et mu mees ongi minust oluliselt vanem ja mul jäänud miskit vajaka, me käime erinevaid radu.
Ma tahand kirge, tundeid ja head seksi. Vimane ogi, mis meie suhtest puudu on. 3-7min maksimaalselt – ja kõik. Ma ei suuda enam!!! Ma olen julgen öelda, et üle keskmise välimusega, näen enda kallal ka palju vaeva, mul hing karjub ja keha januneb iha ja millegi spontaanse, värske ja uue järele. Ma õudusega mõtlen, et ma mõistan mehi, kes lõpuks libastuvad, sest ma olen ise libastumas.
Kahjuks pole ma otsene meestemagnet (pigem oma olemusega ei tõmba ilmselt väga ligi) seega, ei teagi, kust alustada, et leida enale see nn armuke – aga mul on vaja midagi ja kedagi, kes mind taas ellu ärataks!
Ma istun siin lossis, iga minu samm on jälgitav – see on nii ahistav.
On keegi, kes mind ootab vahel, niisama seiklusteks, kes pakuks mulle seda \”midagi muud\”, mida ma ihkan – teate ma põgeneks, jookseks ja unustaks hetkeks kõik – no loomulikult ma ei tee seda, sest tagasi tulla poleks mul kuhugi.
Ma olen tänulik kõige eest , mis mul on ja ma armastan oma pere üle kõige!
Aga seesmiselt ma karjun ja kisendan pidevalt – tänud, kes mõistavad ja veel suuremad tänud, kes sõna sekka oskavad öelda.
[/tsitaat]Proovi alustuseks kuhugi tööle minna.
mulle tundub, et sa oled lihtsalt heast elust tüdinenud. Mine tööle või otsi endale tegevust. Peaksid ise oma lugu lugema- mina tahan, mina, mina ja mina. Sellisest suhtumisest küll tänulikkust välja ei loe. Võta endale armuke aga küll sa temast ka tüdined ja jälle on kõik paha.
Lase end Yksikmehel ära röövida. See oleks sulle päris värskendav kogemus.
tänamatus on suurim patt. aga ega sellest enne aru ei saa, kui põhjas ära käid.
No aga mida muud oodata suhtelt, mis on juba rajatud valedele alustele? Kirjeldad selgelt, et teil polnud kirge, hingesugukust, lähedust… oli vaid mehe paks rahakott. Ja sina astusid selle vanamehega suhtesse lihtsalt selleks, et saada hea elu peale ju.
Oled üks kalk libu, kes tahab võtta lausa kõigest vaid kõige paremat. Ja see ümber maailma ringilennutamine pole sind muutnud, oled üksnes küllastunud. Ja sedasi oledki iseenda maailmas vang, sest kui sa selle mehe jätaksid; oleksid sa reetur, kui aga ei jäta, jätkad iseenda reetmisega.
Väga halvad valikud. Aga hinda pead sa oma valikute eest maksma ikkagi, soovid seda või ei. See lugu sobib hästi noorte , raha peal väljas libude jaoks, aga ega sellised mõelda ise ju ei oska vaid üksnes va krabisev loeb ja kinnisvara ja luksuslik elu, mille nimel siis jalad harki ajatakse mingile vanaonule.
ja ega see mees teab ka vägagi hästi, et sul alt sügeleb ja võõrast vänta igatsed – ilmselt ta üritab Sind meeletult kontrollida ja jälgida, sest ta teab vägagi hästi, et sellised naised võtavad armukese reeglina
Olen täpselt sinu vanune. Kohtusin oma mehega üle-eelmisel aastal (ok, oleme alles noorpaar jah). Uskumatu tundub mulle, et sul mingit tudengielu-reisimise-ööklubitamise-üksielamise kogemust polegi.:S
Vahel mõtlen aastatele kui üürikorteris elasin (ka koos naissoost korterikaaslasega), raha oli vähe, lombi taha tööle suundusin, tagasi tulin ja lõpuks pangaga kahasse väikse eluaseme soetasin – et mu elu pole alati olnud nö emotsionaalselt ja materiaalselt turvaline, aga elanud ikka olen vist.
Olen värske suhte faasis muidugi, aga usun et tihti just ntks peale 30 eluaastat leitud partnerit osatakse tõeliselt hinnata.
PS Miks sa mehest lahku siis ei lähe? Petma ära küll teda hakka.
Väga klassikaline juhtum kahjuks vanema mehega koos olemise puhul.
Arvan, et teie liit läheb laiali varem või hiljem. Eks vanamees lootis, et raha eest saab kõike, aga tutkit vasja.
(uhh kuidas ma jälestan armukadedaid kontrollivaid vanamehi)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Väga klassikaline juhtum kahjuks vanema mehega koos olemise puhul.
Arvan, et teie liit läheb laiali varem või hiljem. Eks vanamees lootis, et raha eest saab kõike, aga tutkit vasja.
(uhh kuidas ma jälestan armukadedaid kontrollivaid vanamehi)[/tsitaat]
mees lootiski head naist, aga naine ainult elab tema rahast ja kisendab kellegi teise järgi. vaevalt see naine mehe juurest lahkub, kui siis uue mehe juurde, kes teda jälle ülalpeab. arvatavasti see mees eelmisest kuigivõrd ei erine.
Ilmselt pead langetama valiku – kas jätkad kannatamist materiaalse heaolu ja stabiilsuse (igavuse?) nimel vôi jätad mehe maha ja valid vaesema elu, aga vähemalt ei jää sul elu elamata. vôiksid algatuseks mingi ameti selgeks ôppida, siis on lihtsam iseseisvuda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mees lootiski head naist, aga naine ainult elab tema rahast ja kisendab kellegi teise järgi. vaevalt see naine mehe juurest lahkub, kui siis uue mehe juurde, kes teda jälle ülalpeab. arvatavasti see mees eelmisest kuigivõrd ei erine.[/tsitaat]
Eks rumaluke läks puhta lapseohtu eas mehele, ei omandanud õiget haridust, ei oma töökogemust ning on nüüd plindris.
Vaevalt, et vanamees väga olekski väga huvitatud, et naine tööle läheks. Kohtab seal veel ehk mõnda noort kena meest. Hea, kui naine on ikka kodus kogu aeg silma all passida ja kontrollida.
Teemaalgatajale soovitan tõesti proovida tööle minna ja iseseisvust kasvatada – kui kodus läheb olukord väljakannatamatuks, siis on mingi tagala olemas.
Et viks, viisakas ja haritud pere? Ja kes teist seal peres haritud on?
Mina mõistan sind. Olen ise suhteliselt samas seisus ,mis puudutab kirge ja spontaansust ning seda \”tahaks minema joosta\” tunnet. Kena, tore, õnnelik, edukas pere aga kirg ja spontaansus on puudu. Meie vanused ja suhte pikkus ka suhteliselt samad.
Minu vahe on selles, et minu mees laseb mul olla, kes ma tahan ja tegeleda asjadega, millega ise tahan (nii palju kui laste ja pere kõrvalt aega üle jääb). Lisaks toetab ka ise lastega tegelemises.
Ma olen temaga ka oma tunnetest ja mõtetest meie suhtes rääkinud ja ta kindlasti püüab igal moel meie suhet hea ja värske hoida (reisid, nädalalõpud hotellides/SPAdes, teatriskäigud, õhtusöögid restoranides, nädalalõpu väljasõidud koos perega jne. jne) aga kirge ikka kunstlikult üles ei ehita. Pärast mõnda kirglikumat vahekorda vaatab tema mulle otsa ja ütleb, et näe… kirg ikka lõõmab meie vahel. Aga ta ei saa aru, et minule see nii ei tundu ja ma ei julge talle seda ka päris otse öelda, et sorry… hea oli küll aga ei midagi enamat. Naeratan ainult nukralt ja noogutan, et teda mitte kurvastada ja elan edasi.
Kuna muus osas oleks elu üle kurta patt, siis oma elu keeruliseks elada ja armukest otsida ka ei plaani (kuigi olen jah mõelnud, et äkki see oleks lahendus). Loodan, et see on lihtsalt ajutine mõõn ning annan aru, et selliseid aegu tuleb ikka pikas kooselus ette. Ning lisaks on spontaansus ja kirg argielus vist suhteliselt lihtsad ära kaduma (laste ja igapäevatoimetuste kõrvalt). Ei ole nii, et tuleb idee… astud uksest välja ja lähed teed ära.
Ega polegi midagi lohutuseks ja kokkuvõtteks öelda. Elame edasi ja tunneme rõõmu, et meil on armastavad kaasad ning pole väga muid muresid, mille üle muretseda 🙂
inimene pole loodud ühega tervet oma elu veetma. kõik, mida sa kirjeldad, kõlab tuttavlikult. sul on üks elu, ela seda nii vägevalt, kui suudad ja ära kahetse midagi.
Olen eelmine Kägu ja igaks juhuks ütlen, et ikka käin tööl ka ja olen majanduslikult iseseisev naine aga hetkel lihtsalt olen lapsega kodune.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]inimene pole loodud ühega tervet oma elu veetma. kõik, mida sa kirjeldad, kõlab tuttavlikult. sul on üks elu, ela seda nii vägevalt, kui suudad ja ära kahetse midagi.[/tsitaat]Ka bakterid oskavad niimoodi elada. Inimene on siiski võimeline veidi tsiviliseeritumaks eluviisiks. ei tohi 4 miljardit aastat arengut niimoodi lihtsalt nulltasandile tagasi viia – milleks siis üldse kõik see vaevaline evolutsioon? Võiksime edasi ainuraksetena kuskil soojas lombis loksuda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ka bakterid oskavad niimoodi elada. Inimene on siiski võimeline veidi tsiviliseeritumaks eluviisiks. ei tohi 4 miljardit aastat arengut niimoodi lihtsalt nulltasandile tagasi viia – milleks siis üldse kõik see vaevaline evolutsioon? Võiksime edasi ainuraksetena kuskil soojas lombis loksuda.[/tsitaat]
ma ei leia enda ja sinu kommentaari vahel loogilisi seoseid
kena koolikirjand küll, aa küpsuseksami jaoks pead veel harjutama!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina , teemaalgataja. Käin tööl ja minu mehe näol pole tegemist kindlasti mitte vanamehega, meie vanusevahe on 7a 🙂 seda lihtsalt taustainfoks.
Kas hingel on keelatud ihata rohkemat?
Ma mõtlen iga päev, et ma tuleb pühenduda sellele mis on, aga kes teab, mida tähendab \”hing ei anna rahu\” see saab aru. Ju pole ma mõistuseinimesena piisavalt tugev.
[/tsitaat]
No 7 aastat vanem mees on küll ‘oluliselt vanem’ 😀
‘Oluliselt vanema’ all ma mõtleks alates ca 15 aastat vanem. 7 aastat vanem on peaaegu et eakaaslane, sama põlvkond. Ma ei tunne oma 10-12 aastat vanemate sõprade puhulgi erilist vanusevahet.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
