Mul on Venemaaga pikki sidemeid ja ehkki ma ise ennast venelasena ei identifitseeri, on minu nö verest vaid veerand Eesti verd, pool vene verd ja veerand siis muud. Küll aga olen elanud Venemaal eluaastatel 2-14, käinud vene lasteaias ja koolis. Kõik sõbrad olid venelased, kodune keel küll Eesti keel, aga ikkagi kogu see arenguiga jäi sinna. Raamatud, filmid, mis iganes. Pioneerilaagrid 🙂 ja sporditrennid. Nõukogude okupatsioon oli mul muidugi kodust teada. Mõjureid väljastpoolt, Vene kultuuriruumist, tuli kindlasti rohkem kui kodust Eesti mõjusid. No sõbrad ju. Esimene armastus, õpetajad jne. Senini on mul seal väga palju sõpru ja senini arvan end olevat mingil määral keskmise venemaa venelase hingeeluga kursis. Kui sellist asja muidugi on, nagu keskmine venelane.
Esmalt ma tahan öelda, et keskmine Venemaa venelane on minu kitsa isikliku kogemuse põhjal südamlikum ja hoolivam, kui siinne.
Ja teemasse. Oleme paljude venelastega palju rääkinud, juba enne sõda ja nüüd sõja ajalgi. Venemaa venelastega siis. Teate, minu arvates on suurim erinevus hirmus olemises. Selgitan. Mu parimadki vene sõbrad, kes vihkavad praegust režiimi ja on ka suures osas Venemaalt lahkunud sõja ajal, siiralt ei saa aru, et eestlased kui rahvas ei tahagi, et meid kardetaks.
Kui ma ka nendele tarkadele venelastele ütlen, et kui näiteks…Läti kodanikud kardaksid massiliselt Eestit ja seeläbi tunneksid nõrgema poole austust tugevama suhtes, oleks pea kõik eestlased tardunult vait. Ärge kartke! Mida me saame teha et te enam meid ei kardaks? Palun ärge kartke meid!
Eestlased keskmiselt ( 🙂 ) ei taha ka, et neid isikutena kardetaks, saati siis veel riigina või rahvusena.
Venemaa venelased ei suuda mind uskuda. “Te olete ju pisikesed. Aga kui teil oleks suur riik, siis te ikka tahaksite ju, et teid austataks ja kardetaks? Te ju tahaksite nüüd ka, et Eesti oleks võimas suur riik, aatomipommidega ja ookeanist ookeanini?”. NO EI TAHAKS. Austada võiks muidugi, aga mitte seepärast, et meil on suurem rusikas ja deržaava. See, et Venemaad peaks maailm austama ja kui ei austa, peksame (kaudses ja otseses mõttes), kuni hakkavad austama, on neile suurele osale sügaval sisimas sisse kasvatatud. Eestlaslik arusaam, et parem on elada, kui naaber sind ei karda, on neile arusaamatu. Neile on arusaamatu eestlaslik suhtumine, et “me ei tahakski suur riik olla, ei taha kedagi ähvardada, tahame vaikselt ajada oma asja ning kui meid austatakse meie tubliduse või saavutuste poolest, on tore”. Vaadake kasvõi vene meeste kõnnaku erinevust eestlastest. Üldiselt muidugi. Kuskil poe taga on ka muidugi eestlastel paar ossi, kes käivad jalad harkis ja küünarnukid laiali. No et isane peab ikka hirmus olema. Siiski, Venemaal näeb seda palju rohkem. Juba ühe inimese tasandil (ülbitsemine liikluses jms) on kardetav olemine keskmiselt vene peades ülimalt positiivne asi. Kui riik poleks hirmus, oleks see nende jaoks tõeline katastroof. Ütle venemaa keskmisele meessoost venelasele, et “Mitte keegi ja ka Eesti ei karda Venemaad ja ma ei karda sind” – tõenäoliselt tuleb vähemalt sõnades kallale, sest kohutavalt solvav on, kui ei kardetagi. Ning austamine ja kartmine on sügavalt nende veendumustes põimunud, vähemalt riigi ja rahvuse tasandil. Isegi ülemus-alluv tasandil. Ei ole üht ilma teiseta, ütlevad nad. Ja ei saa aru, kui eestlane ütleb, et on küll võimalik tunda austust ilma hirmuta.
Disclaimer. Kõik ülalöeldu on ainult minu arvamus. Arvamused on teinekord ekslikud, nii ka see võib olla. See kirjutatu ei ole esitatud faktina. Ka on tegemist üldistusega. Väga paljud inimesed ei mahu kirjeldatud malli.