Teema: Mõlemad käivad täiskohaga tööl, kuid kodundus ja lapsed on vaid naise teema

Pigem kipub see asi tänapäeval nii välja paistma, et naised ainult räägivad kui võrdselt neil peres kõik jagatud on, kui tegelikult kõik, mis tegemist vajab, teeb ära mees. Et naised juba suhte alguses panid paika kuidas kõik olema saab, kui tegelikult mees tuli suhtesse sellisena nagu ta kodus kasvanud oli ja naine lihtsalt elas oma lapseelu edasi. Kogu see kuni 50 aastaste põlvkond on enamuses lapsepõlves feminismusest läbiimbunud kodukooli saanud, kus poisse on pandud kogu koduhoolduse eest hoolitsema ja tüdrukud on saanud olla võrdseimaist-võrdseimad printsessid. Tundub, et täna naised ainult nö. näo säilitamiseks leiavad midagi, mille juurde nad meest ei lase, sest ega too ei oska ja rikub kõik ära. Ükskord ju rikkus. Tegelikult aga kodutöid teha lihtsalt ei osatagi. Isegi pean naisega kergelt pesupesemise pärast võitlema, sest muidu ei saa triiksärke pesust sirgeks triigitavatena kätte. Ka kodune söögitegemine on minu õlul sellepärast, et naine eelistab brohveshionaali käest tellitut kojutoodavat toitu. Sama käib laste eest hoolitsemisega. Juba imikueas tegelevad laste kasimise, mähkimise ja riietamisega isad, sest lapsed ju rabelevad ja on rasked jne. Lisaks lastega tegelemine ja nende rahustamine nii päeval kui öösel, sest absoluutselt kõigil naistel paistab tänapäeval see sünnitusjärgne depressioon olema, millepärast nad peavad ööd ja päevad läbi diivanil või voodis vedelema ja lastega nii vähe tegelema kui vähegi võimalik. Lasteaeda toovad ja sealt viivad lapsi samuti enamasti isad. Kui ma oma lapsi kellegi teise juurde mängima külla viin, siis sagedamini võtavad isad meid vastu ja just isadega saab kokku lepitud mis ja kuidas olema hakkab. Ma tõesti ei saa aru, kui kaua te loodate endid oma vanaemade aupaiste säraga ehtida?

Ja siis pole ime, et üksikemade elu on nii raske, nii raske, sest pärast “kasutu joodiku ja  seelikütist” mehe minemakupatamist tuleb tegelikult ka hakata tegelema kõige sellega, millest seni ainult räägitud sai.

#3839450:

Ma ei oska ketassaagi kasutada. Aga kui see vabastaks mind igapäevastest tüütust söögitegemisest-koristamisest-pesupesemisest jms, siis kohe õpiks ära!

ära söö siis, koristama ka ei pea, süüa ka ei pea tegema või siis see on ju kokku lepitav. sina teed nendel päevadel ja mees teeb nondel päevadel. lahendatud? või mitte?

pigem on naiste probleem selles, kui nad ei tee kodutöid 100% ja soovivad seda mehega jagada, siis mida naised üldse teevad? paljud on ju töötud ja kodused, st raha sisse ei too, kui pole raha pole ka süüa millegist teha. naljakad vaidlused

#3839706:

Väga huvitav lugemine, ma ei tea ühtegi isa ega ema kes antud kirjeldusele vastaks.   Ma kahjuks ei tunne ühtegi nii vinget meest, kui siin kirjeldatud.  Ja mu tuttavate seas pole ka ühtegi kirjeldusele vastavat naist.  Ja lasteaia õpetaja näen, et neid lasteaiaga toimetavaid isasid on ka väga vähe, põhiliselt on emad ja vanaemad. Vanaisasid olen aastate jooksul näinud vaid üksikuid kes regulaarselt oma lastelastega tegeleda tahavad. Mina olen oma laste tegemisi ja toimetamisi kooskõlastanud valdavalt emadega, vaid ühel poisil on mul olemas isa kontakt.  Seega tahaks kohe teada, mis kontingendist selliseid üldistusi saab teha.

Võta siis silmaklapid peast. Mul on neli last vanuses 2…15 ja maailm, mida ma nendega igapäevaselt tegeledes näen, on millegipärast märgatavalt teistsugusem, kui teie siin olema väidate.

#3840086:

#3839182:

Pigem kipub see asi tänapäeval nii välja paistma, et naised ainult räägivad kui võrdselt neil peres kõik jagatud on, kui tegelikult kõik, mis tegemist vajab, teeb ära mees. Et naised juba suhte alguses panid paika kuidas kõik olema saab, kui tegelikult mees tuli suhtesse sellisena nagu ta kodus kasvanud oli ja naine lihtsalt elas oma lapseelu edasi. Kogu see kuni 50 aastaste põlvkond on enamuses lapsepõlves feminismusest läbiimbunud kodukooli saanud, kus poisse on pandud kogu koduhoolduse eest hoolitsema ja tüdrukud on saanud olla võrdseimaist-võrdseimad printsessid. Tundub, et täna naised ainult nö. näo säilitamiseks leiavad midagi, mille juurde nad meest ei lase, sest ega too ei oska ja rikub kõik ära. Ükskord ju rikkus. Tegelikult aga kodutöid teha lihtsalt ei osatagi. Isegi pean naisega kergelt pesupesemise pärast võitlema, sest muidu ei saa triiksärke pesust sirgeks triigitavatena kätte. Ka kodune söögitegemine on minu õlul sellepärast, et naine eelistab brohveshionaali käest tellitut kojutoodavat toitu. Sama käib laste eest hoolitsemisega. Juba imikueas tegelevad laste kasimise, mähkimise ja riietamisega isad, sest lapsed ju rabelevad ja on rasked jne. Lisaks lastega tegelemine ja nende rahustamine nii päeval kui öösel, sest absoluutselt kõigil naistel paistab tänapäeval see sünnitusjärgne depressioon olema, millepärast nad peavad ööd ja päevad läbi diivanil või voodis vedelema ja lastega nii vähe tegelema kui vähegi võimalik. Lasteaeda toovad ja sealt viivad lapsi samuti enamasti isad. Kui ma oma lapsi kellegi teise juurde mängima külla viin, siis sagedamini võtavad isad meid vastu ja just isadega saab kokku lepitud mis ja kuidas olema hakkab. Ma tõesti ei saa aru, kui kaua te loodate endid oma vanaemade aupaiste säraga ehtida? Ja siis pole ime, et üksikemade elu on nii raske, nii raske, sest pärast “kasutu joodiku ja seelikütist” mehe minemakupatamist tuleb tegelikult ka hakata tegelema kõige sellega, millest seni ainult räägitud sai.

Kui sa oled nii tubli isa, millest selline kibestumine?? Peaksid olema õnnelik, et elad täisverelist pereelu, hoolitsed oma laste eest nagu õige lapsevanem teeb. Mis siis viga on? Need on ju sinu lapsed! Kes siis nende eest hoolitsema peab? Ja kas teie peres on siis ema “tööl” või mis?

sina ju oled kibestunud mitte tema, tema räägib kuidas tema elu näeb, aga sina kukud kohe kähvama

#3829390:

#3829282:

Ma ei saanudki väga täpselt aru, miks ta teisele ringile sattus. St eelmine naine kolis ära, aga miks – ei tea.

Varsti saad teada. Tõde on see, et selliseid häid tegusaid mehi tavaliselt maha ei jäeta. Või sattus su elukaaslasele enne naine, kes nii kui kirg kadus, enam hea mehega koos elada ei tahtnud. Igav noh. Üks säärane naine kirjutas siin ühes teemas, et läks heast mehest lahku, sest kirg kadus, aga suhtlevad ja käivad koos edasi, sest nii tore mees on tegelt.

…Või juhtus nii, et argipäeva raskutes avaldusid mehe nõrkused, mis visiitsuhtes kohe kuidagi silma ei paista. Eriti kui visiitsuhtega pole seotud takistused või raskused, tülikad kolmandad osapooled, kelle olemasoluga tuleb arvestada/leppida vms.