Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mõne inimese kritiseeriv kõnemaneer

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: Mõne inimese kritiseeriv kõnemaneer

Postitas:
Kägu

Kas tunnete selliseid inimesi, kes isegi kiitust jagavad kriitikaga koos? Me poeg lõpetas põhikooli ning saatsin Messengeris mõned pildid nii emale kui ämmale.

Ämm reageeris kohe väga rõõmsalt, ei jõudnud lõpetajat ära kiita – et nii hea näeb välja ja nii rõõmsa ja rahuloleva näega. Siis vastas minu ema: Tubli poiss ja ilus pilt, aga … Ja siis tuli rida asju, mis võinuks ikka teistmoodi olla. Stiilis, et särk oli liiga tume ja kikilips oleks võinud olla ja miks ma ei käskinud (!) lapsel tunnistust pildile võtta jne. jne. Teate, tuju võttis täitsa ära – selline tunne, et oleks võinud pildid saatmata jätta. Kusjuures poeg nägi loomulikult igati korrektne ja äge välja, aga vanaema teab ikka veel paremini, kuidas peab olema.

Mu ema puhul on alati nii, et kui ütleb positiivse kommentaari, siis ilmtingimata peab ta lisama, kuidas VEEL parem oleks võinud olla. Ämm on hoopis teist tüüpi inimene, seetõttu on temaga palju toredam rõõmu jagada.

+37
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eriti hull, kui ülemus juhtub seda tüüpi inimene olema. Olen kogenud.

+24
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta on alati selline olnud, siis ei ole ju mõtet tema kriitikale tähelepanu pöörata. Vana inimene tõenäoliselt ei muutu. Ütle talle, et järgmisele lõpetamisele läheb poiss teksapükstes ja t-särgiga, siis tal on palju rohkem kritiseerida.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

vanemaid valida ei saa ehk paratamatus

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiesti õudsed on sellised inimesed. Siin Perekoolis ka üks teatud isik samasugune. Aga mu enda ema oli veel hullem, tal ei olnud isegi seda kiitvat osa, vaid lihtsalt ainult kritiseeris kõike ja kõiki.

 

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

vanemaid valida ei saa ehk paratamatus

Teema ei ole ainult vanematest.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja siis tuli rida asju, mis võinuks ikka teistmoodi olla. Stiilis, et särk oli liiga tume ja kikilips oleks võinud olla ja miks ma ei käskinud lapsel tunnistust pildile võtta jne. jne.

Mul on lähisugulane selline.
Kohtume harva, paar korda aastas ehk, aga iga jumala kord on tal mulle mingi negatiivse alatooniga kommentaar varuks. Stiillinäited: einoh, kui sulle endale see kleit meeldib, no siis küll jah, aga ma ise küll omale midagi sellist selga ei paneks.

Iiiisssssaaand, KUI palju halli su juustes on!

Einoh, kui sa ise oma mehega õnnelik oled, siis küll jah.

Ega ma halva pärast, aga su mees on ikka nii imelik.

Ega ma halva pärast, aga mina küll sinu asemel omale sellist soengut poleks lõiganud.

Sarnaseid kommentaare tuleb iga kord, kui kokku saame. Ta on sedasi käitunud aastaid ja ausalt öelda enam nagu ei viitsi nendele ebaviisakustele reageeridagi.

+30
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks oleks see juba suur asi olnud kui ema oleks kriitikat jaganud paralleelselt kiitusega, aga tal tuli ainult kriitika. Mul on nii selgelt meeles need kaks korda kui ma kiita sain.

Ma ise kiidan oma lapsi kindlasti palju rohkem kui mu ema mind kiitis, aga jubedalt pean end kontrollima, et ei järgneks seda “aga”…. Paraku ikka mõjutab keskkond, kus kasvanud oled.

Minul ei ole ühtegi sellist sõbrannat ega tuttavat, kes niimoodi kritiseerivad ja õpetavad. Ja mu ema julgeb ka selline ainult oms perega olla, teisi ei kritiseeri.

+18
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mu lapsed küll ei lõpetanud, aga esinesid mõlemad lõpuaktusel ja koolilehele pandi videod üles.
Mu emal jätkus vaid kiidusõnu nende julguse ja esinemise kohta, aga ämm vaatas ja hakkas kohe vigu leidma – üks sõna läks sassi (miks rohkem ei harjutanud?), poisil juuksed püsti (ilmselt ta palavusega tõmbas kätega läbi juuste), tüdrukul liiga tavaline kleit seljas, ei paista väljagi sealt jne. Siis lisas, et muidu pole nagu vigagi ju.
Varem ta nii kriitiline polnud, aga viimasel ajal tundub, et mida suurema õhinaga mina või lapsed talle midagi räägime, seda suurema kirega teeb tema meie mõtteid ja plaane maatasa. Ei jätku tal enam häid sõnu, aga niisama “ahah” ega “okei” ka öelda ei oska.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on tunne, et mõned just emad ja ämmad tõesti ei mõtlegi üldse kuidas see välja kukub, tunnevad nagu nende eluülesanne siin maamunal oleks ära täidetud kui nooremale põlvkonnale oma soovitusi ei jaga. Et nende soovitused on nii kasulikud, et peab kohe jagama. Ja tihti vaid kõige lähedasematega, sest võõrastega nii hästi ei raatsi oma soovitustelaegast jagada. Kahju et nii on, sest ma räägiks oma emale oma elust palju rohkem kui neid tiraade ei tuleks. Ma ei saa isegi öelda, et õhtuks kaneelisaiu teen kui ei taha hakata kuulama häid nippe kuidas on tark teha ja kui ma teen teisiti kui tema, siis pole ikka need õiged ja kuidas ma siis ei tee täpselt nagu tema.

+14
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul ka ema selline. Juba pikki aastaid. Küll olen paks (160/58), küll näost valge, küll juuksed ludus, küll ei sobi riietus, küll pole piisavalt rikas jne jne. Mitte iial nii ilus ja rikas kui onulapsed. Mitte iial ühtegi head sõna. Ma olen nii väsinud sellest, et tänasel jaanipäeval istub ta üksi kodus.

+17
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimesed ongi sellised. Lugedes netikommentaare, ükskõik kelle või mille kohta. Ikka jagub enamusel vaid kriitikat. Konstruktiivset väidetavalt. Et järgmine kord paremini saaks.
Lauljad ei oska laulda, kõnepidajad kõnet pidada, küll on seljas miski mis ei sobi, eestlane ongi selline-alati saab paremini. See on nagu enda üle veel uhke oleminegi et mina tean paremini kuidas pesks olema, tehtama. Et ärge solvuge, ma lihtsalt ütlen.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu ema vaatas minu pulmafotosid ja ütles jah kohe näha et ikka keegi ei nõustanud kuidas olla ja välja näha. Suu kriipsuna ees. Või ostsime nahkdiivani ja esimene asi et jah ega see küll ikka päris nahk pole. No neid näiteid oleks raamatu jagu.

Ei hakka üldse jah sellest rääkima isegi kuidas see ja teine elu paremini elab kui mina.

 

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil ka selline seltskond perekonnas, tütar ka samasugune. Küllap olen ise hea eeskuju olnud kuigi ma arvasin, et mina küll nii ei tee. Tänu lapsele üritan ennast koguaeg jälgida ja jube neutraalne olla. No on ikka raske. Ma kohe ei tea, kuidas teised lihtsalt lambist jube positiivselt oskavad väljenduda. Ma oma mõtlemiselt kindlasti kriitik pole, pigem harjumus väljenduda teatud stiilis

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema on selline, et ükskõik, mida ta ütleb – sisu võib olla neutraalne või ehk positiivnegi, aga hääletoon on ebameeldivalt käskiv ja käsutav, selline käratus nagu, ei oskagi paremini kirjeldada, aga alati tekitab ebameeldiva tunde.

Ta oskab teise äärmusena lapselikku tuti-pluti häält ka teha, kui midagi on väga-väga tarvis. Ja ei, ei ole ebaadekvaatne muidu, lihtsalt ongi selline inimene, ammu juba.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu tütar oli algkooliealine, kui sattusin sõpruskonda, kus lastesse suhtuti heatahtliku ja sõbraliku vaimustusega, neid hellitati ja kiideti, tunnustati.

Ma olin nagu puuga pähe saanud! Mina olin arvanud, et minu kui ema kohus on last kasvatada, noomida, temaga pahandada…. Ja järsku absoluutselt teine maailm, saab ka hoopis paremini…

Hiljem vaatasin tütre beebi- ja väikelapsepilte, et kui armas ja vahva lapseke, kui palju positiivseid emotsioone oleks ta väärt olnud! Tänu taevale, et praegu on suhted tütrega korras ja ta enda sõnul eriti ei mäletavat, et ma olevat nii tundetuim olnud. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole!? Aga mul endal on ikka veel valus selle pärast! Raisatud aastad! Ja pettumus, et miks ma ilma eeskujuta ei suutnud taibata nii ilmselget!

Aga mind oli nii kasvatatud, meie sugulased ja peretuttavad olid sarnase mentaliteediga. Eks meil ka lapsi omamoodi armastati ikka, aga selle väljenduseks oli laste eest hoolitsemine –  puudust mul millestki ei olnud, tööle ei sunnitud, peksa ei saanud! Ma küll armastan oma ema, aga meil ei ole lähedast suhet.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema ei ütle ka kunagi ühtki positiivset sõna ja kui ütlebki, siis ma tunnen, et see pole siiras. Kahjuks. Küll mul on tagumik lodev, küll riided valet värvi, küll elan vales linnas, küll on õel kodu sassis jne. Ta ise on 35 kg ülekaalus ja kodu alati nagu seapesa, sest temal võib ja tema ei jõua. Aga meil kellelgi ei ole lihtsalt seda geeni, et teda kritiseerida. Vanemate juures käin ainult isa pärast, kes terve elu suutnud olla positiivne ja toetav. Emaga võimatu üldse millestki rääkida ja ega ei tahagi. Liiga palju on olnud seda “ehk nüüd on ta muutunud”.

Viimati ütlesin, et meil kodu korras, siis ütles et ega teil ei olegi kes seda sassi ajaks. Vihje siis sellele, et lapsi ei ole. Küll hirmutab sellega, et kui lapsed tulevad siis ei ole teil enam raha jne. Ütlesin, et ega sellise jutu peale neid ei tahagi, siis tõmbas nagu tagasi.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ta ise on 35 kg ülekaalus ja kodu alati nagu seapesa, sest temal võib ja tema ei jõua…

Viimati ütlesin, et meil kodu korras, siis ütles et ega teil ei olegi kes seda sassi ajaks. Vihje siis sellele, et lapsi ei ole.

Sellele ütleks vastu, et kes tal siis nii kodu segamini ajab? Oletan, et su emal ju enam väikelapsi kodus pole.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on ema ka samasugune. Elame teineteisest kaugel – erinevates riikides ja enamasti kirjutame või helistame Facebookis.

Kirjutan talle alati kui miskit huvitavat on toimunud ja saadan pilte sünnipäevadest ja lastest jne….ja alati on vastus “oi kui tore/ilus……aga…” ja siis järgneb kriitika kõige üle.

Üldjuhul ignoreerin seda kriitikat aga ühe korra vihastasin ikke korralikult. Saatsin emale pilte lastest ja sünnipäeva kingitustest..ja siis tuli mingisugune pasalaadung:

“Kas teil ilusamaid kleite polnud”

“Ära seda pilti küll jaga – laps vaatab kõõrdi”

“Miks nii kallis kingitused”

Ütlesin, et rohkem ma talle pilte ei saada kui tal kunagi midagi ilusat öelda pole.

Mingiks ajaks tõmbus ta siis tagasi, aga näen, et vaikselt hakkab jälle pihta.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ta ise on 35 kg ülekaalus ja kodu alati nagu seapesa, sest temal võib ja tema ei jõua…

Viimati ütlesin, et meil kodu korras, siis ütles et ega teil ei olegi kes seda sassi ajaks. Vihje siis sellele, et lapsi ei ole.

Sellele ütleks vastu, et kes tal siis nii kodu segamini ajab? Oletan, et su emal ju enam väikelapsi kodus pole.

Minu ema on elanud terve elu nii, et riidekuhjad on mööda elamist laiali. Asjad on laokil, nõud pesemata, põrandad tolmused ja toidutükke täis. See on norm. Meil tema lastel aga nii ei või olla 🙂 Tahtis õele isegi lastekaitse peale saata, et õde nelja väikelapse kõrvalt koristada ei jõua.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See on tolle aja kasvatus. Kiitmine on tulnud hiljem ja nad seda ei oska või ei pea oluliseks.
Kiitmine-see teeb uhkeks. Uhkus ajab teadupärast upakile. Lihtsalt tol ajal kui nemad kasvasid polnud kiitmine kombeks. Ega neid ju ka kiidetud. Vaadates või filmegi ja lugedes sealt ajast kirjandust…
Pole seda laste ega teiste kiitmist ja imetlemist.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Mõne inimese kritiseeriv kõnemaneer