Jah, tean et tänapäeval ei pea enam “isiklikke andmeid” kirja panema. Aga ma panen ikkagi (kui just midagi väga negatiivset ise ei näe). Kuna olen ühtlasi ka ise firmaomanik ja palkan aeg-ajalt endale tööjõudu, siis ütlen, et kõige paremad töökogemused on mul olnud pereinimestega. Perekonna loomine näitab üldjuhul oskust luua ja hoida suhteid, õpetab tegema kompromisse, õpetab elama ja suhtlema koos eri vanuses inimestega – ja need kõik on ka tööelus väärt omadused. Seega teadmine, et kandidaadil on perekond, on minu jaoks üksnes positiivne.
Mis puutub vanusesse, siis on mul paar halba kogemust verinoortega – no sattusid sellised eksemplarid, kel pole suurt muud midagi peale tohutukõrge enesehinnangu ja kurvastava pealiskaudsuse. Lisaks pidevad tülid oma peigmehega, mistõttu kannatas tuntavalt ka töö kvaliteet. Samas palkasin tööle ühe 50-a abielus proua, kel teismelised lapsed ja õnnelik abielu – parim töötaja, kes mul eales olnud. Oli ka üks kolme lapse ema, kel noorim alles aastane – natuke kõhklesin, aga võtsin osa-ajaga tööle. Ei olnud temagagi muret, kuna tal oli hea tugivõrgustik taga ja teadis ise, et on võimeline antud olukorras normaalselt panustama.
P.S. Palun teid, ärge võtke mu juttu nüüd nii, et kõik pereinimesed on paindlikud ja head koostöötegijad, kõik üksikud aga konfliktsed ja koostööd mittetegevad! Loomulikult pole see nii must-valge. Lihtsalt minul tööandjana on pereinimestega siiani olnud palju parem koostöö. Teiseks – ei pea te selliseid andmeid tõesti kirja panema, aga jällegi – minule tööandjana valmistab rõõmu teada enam-vähem selle inimese tausta, kelle tööle võtan. Ei, ma ei pinni seda, mida keegi hommikuks sööb! Aga teada, kas mu töötajatel on lapsed või on enamus üksikud, on hea kas või perejõulupidu korraldades.