Kes on käinud mõõka neelamas .Jagage kogemusi.Kui kaua kestab ja kui jube see värk on?Olen aastaid edasi lükanud ja pole julgenud sinna minna.
Esileht › Ilu ja tervis › mõõga neelamine
Teema: mõõga neelamine
mind pandi magama, seega midagi ei mäleta. pärast oli ainult neel valus.
[small]kaarel kirjutas:[/small]
[tsitaat]mind pandi magama, seega midagi ei mäleta. pärast oli ainult neel valus.[/tsitaat]
Kas see oli nali?:))
Just eelmisel nädalal käisin. Hirm oli muidugi meeletu, nad pidid ikka mitu korda kinnitama, et nii jube see nüüd ka ei ole. Pärast mugistasin tükk aega naeru, kui koomiline ma arstile võisin tunduda. Kuid protseduur ise kestis suht lühidalt, endoskoop lükati nii kiirelt makku, et okserefleksi mul ei jõudnudki tekkida (mida kartsin kõige rohkem), samuti sain neelata vahepeal. Kuid hingama peab sügavalt, siis ei pressi õhku välja (arst laseb õhku, et siis näha). Nii, et need paar minutit elab üle. Ja valutu on ka see protseduur, pärast oli kurk veidi kähe. Eks inimesed on muidugi erinevad ja tasub ka arstilt kõik kohe järgi uurida, et kuidas ja miks, ehk, et teaksid mida oodata.
On jah võimalik ka narkoosis teha aga reeglina ei tehta.
Enne mind tulid kabinetist jumala normaalse olekuga inimesed välja. Mina olin küll nagu peksa saandu, sest see tuimesti mida kurku lasti pani kinni ka ninaneelu ja ikka väga öökima ajas.
Mõne jaoks on see käkitegu, teisele ületamatu. Kindlasti peab ennast sundima, et ei hakkaks ise voolikut välja tirima kui tahtmuine selleks tekib.
5 minutit umbes läheb kõik kokku
No see kõik sõltub inimesest. Mind ajab hambaharjaga keele pesemine juba metsikult öökima. Olen 1 kord mõõka neelamas käinud, mitte kunagi enam. Jah, see sond lükatakse kiiresti kõrist alla. Kiiresti, jõhkralt ja valusalt. Ja siis sobratakse maos ringi, mis on väga-väga ebameeldiv tunne. Okserefleks oli mul kogu aeg, arst kirus kõrval, minul voolasid silmist pisarad ja ninast tati ja sapi segu. Keset protseduuri oksendasin täiesti tahtmatult selle sondi välja ja see topiti veel kiiremini ja jõhkramalt ja oksesena uuesti tagasi kõhtu.
Olen paar korda unes näinud, et ma pean uuesti sondi neelama minema ja siiamaani ärkan värisedes üles selle peale.
Kõige toredam on see, et magu oli täiesti korras ja haiguse põhjus jäi leidmata, nii et raisatud energia ja närvid.
Meremeeste haiglas tehakse narkoosiga. minule tehti.
keskhaiglas üritasid ka vägisi suruda, kakkusin välja ja läksin üldse minema haiglast omal soovil.
arstid lihtsalt ei saa aru,et kõik ei suuda seda okserefleksi taluda..
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meremeeste haiglas tehakse narkoosiga. minule tehti.
keskhaiglas üritasid ka vägisi suruda, kakkusin välja ja läksin üldse minema haiglast omal soovil.
arstid lihtsalt ei saa aru,et kõik ei suuda seda okserefleksi taluda..[/tsitaat]
Ma läksin paar aastat tagasi oma väga valutavate mandlitega erakorralisse. Seal arst lasi ka kurku tuimestust ja siis üritas sinna küll skalpelli ja küll mingite käärikestega kallale minna, et mädakolle lahti teha. Öökisin ka seal iga ürituse peale ja siis teeb arst hämmingus nägu, et no kuidas te siis ei suuda??!!?? Sel hetkel oleks küll tahtnud virutada talle.
Vastik, aga talutav. Minu jaoks kõige hullem oli lämbumistunne. Nimelt ei õnnestunud nina kaudu hingata, aga õde õpetas kõrvalt, et hingake suu kaudu, hingake suu kaudu. Ma siis hingasin ja paanika läks üle. Siis veel see, et lihased peavad kõik võimalikult lõdvestunud olema. Kui ma üritasin ka silmanurgast ekraanile piiluda, ajas öökima. Kui loobusin, vahtisin aparaadi peal keskendunult üht suvalist rohelist tulukest ja hingasin-hingasin-hingasin, siis polnud viga. Hingamine mu meelest vähendab okserefleksi, sest organism on nii tehtud, et kui parasjagu hingad, siis ei neela ega oksenda.
ma läksin ka peale netis loetud hirmuga tegema, tegelikult käis asi väga ruttu ja valutult, mul kästi ka läbi suu kogu aeg hästi sügavalt hingata ja isegi häälega hingata, kohe alguses torgati see toru sisse nii et ma ei saanud veel arugi, proovi võtmine oli veit ebamugav aga nipp jälle selles et hästi sügavalt hingata
Minu jaoks oli kõige vastikum see tuimestus, see oli nii vastik, kibe. Aga kui see juhe mulle sisse torgati see polnud midagi, veidike ebameeldiv kui ei midagi erilist. Kõhus oli tunda, et mingi asi seal ringi liigub:) Asi ei ole nii hull, ma ka kardsin päris korralikult. see käib nii kähku, arvasin et kauem läheb aga kuskil 1 minut oli see juhe mul seal sees. Läks kiirelt.
Palju oleneb ka tegijast. Mul isal oli kordi varem tehtud, oli vastik aga elas üle. Ükskord sattus mingi eriti kuri tädi oli tige ja mudkui surus, isa pidi ära lämbuma peaaegu, tädi sai aina kurjemaks. Noh ja asja lõpptulemus oli et nüüd on isal söögitorus mingi mulgustus. Abitu oled seal ka ju sõnadega miskit seletada ei saa. Igatahes kui asi ikka väga jama siis käsi ära lõpetada. Mul isal ennem oli alati kõik korrad ilusasti läinud… selle tädi peale kirjutas igatahes nö kaebekirja, ei ole normaalne niimoodi patsiendiga käituda. Oli vist ka keskhaiglas.
Aga arst ei lükka ju seda alla, vaid käsib patsiendil neelata ja siis ise lükkab kaasa. Minul see uuring ei õnnestunudki, sest arsti väitel ma ei neelanud, kuigi omaarust tegin seda.
Minul küll neelata ei kästud , sest ma tegelesin seal ainult öökimisega. Silmade all olid pärast täppverevalumid. Ma igati yritasin küll end rahulikumaks sundida aga täiesti võimatu oli.
Mina ise pole käinud neelamas, aga mu abikaasa käis. Mu mees ise on selline karm kutt. Ei karda midagi, igasugune valu on tema jaoks tühiasi. Aga seda kogemust pidas ta küll üheks jubedamaks oma elus. Ta olevat oksendanud ja lämbunud vaheldumisi. Ainuke lohutus peas oli, et arstid on ümberringi ja nad ju ometigi ei lase surra. Ja nagu ikka oli maoga kõik korras.
Mul piisas sellest, kui üks noor arst tahtis mul kurku vaadata selle puust spaatliga. No ei õnnestunud see kuidagi. Iga kord hakkasin öökima. Lõpuks ta loobus.
Mina ka öögin selle puust spaatli peale lapsest saadik. Väga loodan, et pole vaja mingit toru kunagi kurku ajada, ma ei hakkaks ilma narkoosita seda proovimagi.
On tehtud mitu korda ja kõik korrad on olnud täiesti erinevad,kindlasti oleneb arstist ja tema kogemustest. Päris vastik on küll aga talutav. See ikka täiesti köki-möki selle kõrval kui lapsena põdesin kroonilist sapiteede põletikku ja kui siis maomahla kogumiseks hoiti sondi sees neli tundi. Vahepeal pidi veel selle rippuva jubedusega käima kusagil teises ruumis röntgenit tegemas. Ei kujuta ette kas praegu enam sellist asja üldse tehaksegi. Väkk.
Mulle pole seda kunagi tehtud, aga mu kahele lähedasele hästi ammu, ja kui jutuks tuleb, räägivad nad siiani sellest õudustundega.
Kas tõesti pole selle paarikümne aasta jooksul siis midagi muutunud, ikka veel neelatakse sondi, selle asemel, et mingi ultraheliga või muul humaansel viisil meditsiin oleks arenenud magu uurima?
Esileht › Ilu ja tervis › mõõga neelamine
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.