Teema: Mõte imetamisest eemaletõukav

Miks peaksid imetama? RPAd on olemas.

Ma hetkel rasedana ei saa öelda ka, et see nüüd meeldiv mõte oleks või miskit ja ega ma kunagi pole sellesse väga oma mõtteaega panustanud. St ega sünnitus ja rase olek ka miskit mega meeldivat ju ei ole (kel megalt iiveldab, pidev pissihäda, kel muud kaebused, ei leia magamiseks asendit, raske kõndida jne). Ja ega beebiiga (hammaste lõikumine, hirm, et laps ei lämbu, võimalikud magamata ööd, mähkmete vahetamine) ka just megameeldiv ei ole. Samas kuidagi see imetamine on nii loomulik ja lähtun sellest, et tahan ju lapsele parimat – annan ikka rinda kui sünnib. Küll aga olen seda poolt, et kui laps juba ikka kõndima või rääkima hakkab siis mingit ajast edasi on imelik juba rinda anda, olgu kui kasulik tahes. Minu jaoks siiski kolmene, kes rinda küsib, on veider.
Usun ka, et kui aeg käes imetamiseks siis ole näha. Nagu ees öeldud pole ju imetamine on ju valik millele on alternatiiv olemas. Kardaksid sünnitamist oleks keerulisem, laps kuidagi ikkagi ju välja peab saama – aga saavad ka need lapsi, kes kardavadki sünnitust paaniliselt.

Kui lapsesoov praegu nii tugev ei ole, vaid pigem tahaksid teda ratsionaalsetel kaalutlustel, siis mina ootaks veel paar aastat. Ütlen sellepärast, et ma ise väga tahtsin last selleks hetkeks kui talle rohelise tule andsime, aga raseduses tõesti midagi meeldivat ei olnud nagu keegi siin juba ütles ja ka beebiaeg oli palju raskem kui teiste pealt kõrvalt vaadates tundus. Lapse saamist ma küll hetkekski kahetsenud ei ole, aga korduvalt on olnud neid momente, kus mõtlen, et jumal tänatud, et ma selleks nii valmis olin ja seda last nii väga tahan, sest muidu oleks küll väga raske.

Nautige mehega veel paar aastat kahekesiolemist ja saage beebi siis kui lapsesoov tugevamaks läheb. Seda esiteks.

Teiseks – imetama ei pea. Lapsele on rinnapiim küll kõige parem lahendus, aga mitte kõigil naistel ei ole piisavalt piima ja lapsed saavad algusest peale (lisaks ka) rinnapiimaasendajat ja sellest ei juhtu midagi halba. Aga nagu teisedki ütlesid, tekivad paljud asjad instinktide ja hormoonidega – praegu, mitterasedana, on võimatu ennustada, kuidas sa millegi suhtes tunned sel hetkel kui rasedus läbi ja beebi süles. Võimalik, et imetamine tundub sel hetkel igati meeldiv ja loomulik asjade käik, aga võimalik, et ei tundu ja sel juhul lihtsalt ei imeta ja ikka on kõik okei.

#3845437:

Oleme lähiajal mõtlemas perelisa peale, mõlemad mehega 30+. See oleks meile mõlemale esimene laps.

Küll aga on mul seoses lapse saamisega mure imetamise osas. Hetkel, mitterasedana ja varasemat kogemust omamata, tundub imetamine äärmiselt eemaletõukava tegevusena. Peas keerleb palju küsimusi, nt äkki ma ei ole valmis veel emaks saama? Kusjuures lapse tegemine ei oleks niivõrd südamesoov, vaid hoopis ratsionaalne otsus, sest vanust on omajagu, majanduslik olukord on hea jne.

Kas siin on veel naisi, kelle jaoks imetamine oli/on eemaletõukav tegevus? Kuidas sellest tundest üle saite?

See tunne on igati normaalne. Imetamine tundus mullegi enne esimest last ja ka raseduse ajal veel midagi jäledat. Kui laps oli sündinud, siis oli tegemist kõige loomulikuma tegevusega ja oli armas viis lapsega sideme loomiseks. Hetkel juba ammu ei imeta ja kedagi tissi otsas uuesti rippumas ette kujutada on sama jäle, kui enne esimest last.

p.

Minu jaoks muutus imetamine ebameeldivaks, kui laps oli umbes aastane ja olin teist korda rasedaks jäänud. Enne seda tundus see täiesti loomulik. Eriti nunnu oli imetamine siis, kui laps oli alles vastsündinu ja jäi enamasti pärast imetamist magama.

Minu ebapopulaarne arvamus on, et paljud naised ei taha rinnaga toitmiseks vaeva näha. Sest edukas rinnaga toitmine nõuab üldjuhul vaeva. Piima tootmiseks on vaja last tihedalt rinnale panna, eriti öösel, pumpamisega stimuleerida, nibud kipuvad katki minema, valusaks niikuinii. Selle kõrval tundub pudelist toitmine lihtne ja stressivaba, aga kui hakkad lisa andma, siis saab keha signaali, et pole nii palju piima vaja toota. Ning sellele järgneb järeldus, et ju mul polnudki siis piima eriti.

<p style=”text-align: center;”>

#3846299:

Minu jaoks muutus imetamine ebameeldivaks, kui laps oli umbes aastane ja olin teist korda rasedaks jäänud. Enne seda tundus see täiesti loomulik. Eriti nunnu oli imetamine siis, kui laps oli alles vastsündinu ja jäi enamasti pärast imetamist magama.

Minu ebapopulaarne arvamus on, et paljud naised ei taha rinnaga toitmiseks vaeva näha. Sest edukas rinnaga toitmine nõuab üldjuhul vaeva. Piima tootmiseks on vaja last tihedalt rinnale panna, eriti öösel, pumpamisega stimuleerida, nibud kipuvad katki minema, valusaks niikuinii. Selle kõrval tundub pudelist toitmine lihtne ja stressivaba, aga kui hakkad lisa andma, siis saab keha signaali, et pole nii palju piima vaja toota. Ning sellele järgneb järeldus, et ju mul polnudki siis piima eriti.

Mina ei saa jällegi aru, kuidas inimesed jaksavad kunsttoiduga nii palju vaeva näha. Imetamine on sada korda kergem – ei mingit öist pudelitega mässamist, rind suhu ja head ööd.</p>

30+ vanuses on reaalsem hirm see, et rasestuda ei õnnestu või võtab see kaua aega, imetamine on sealjuures pigem kõrvaline küsimus. Seda, kuidas ise pärast lapse sündi end tunneksid, kas siis tundub lapsele rinna ja läheduse ja tema tervisele kasuliku rinnapiima andmine loomulik tegevus või teed seda praktilisetel ja lapse tervise kaalutlustel, või loobud üldse, seda ju keegi ette ei tea.

Ma olin kohati vastumeelne seepärast, et mu rinnad ka nibud olid meeletult(lausa vastikult) tundlikud terve raseduse.
Kui laps sündis, üritasin aga kuna tal oli keelekida ja sada mitud häda minu poolt pluss laps oli 4 päeva intensiivis, kasvasgi laps lõpuls rpa peal.
Alguses ma tundsin ennast väga väga pahasti, kuna kõik teised kommenteerisid stiilis, et oi laps peab ikka rinnapiima saama jne… Aga nüüd mul laps on terve purikas 7a ja olen endaga rahu teinud, et end viimse piirini ei viinud.

Mul õde on 3 lapse ema ja ta tõesti on vastu tahtmist 3-4kuud imetanud ja siis pudelile üle läinud. Tal samuti kõik lapsed terved ja nutikad.

Minu kogemus jällegi selline, et imetamine polnud kuskilt otsast valus ega ebameeldiv. Nii nagu on halbu kogemusi, on ka häid kogemusi. Ei tasu mõelda, et imetamiseks läheb jubedat tööd vaja. Lisaks meeldis, et imetamine aitas kaalu alla võtta ja hiljem veel hoida ka. Ja no muidugi kasutegur lapse tervisele on seeläbi nii suur, et ma ei kaaluks elus vabatahlikult talle RPA andmist.