Teema: motivatisoonimomendid töökohal

Minu töökohas on jõulupreemia, koolitoetus lapse 1.klassi mineku puhul, matusetoetus pereliikme kaotuse puhul, suvepäevad ning ühisüritused. Üksi neist mind ei motiveeri ei tööl käima ega head tööd tegema. Mind motiveerib hoopis suhtumise töötajatesse. Kas inimesed on olulised ja väärtustatud või on “järjekord ukse taga”.

Mu mees läks paar kuud tagasi uude 2ehitusfirmasse tööle. Muidu tööaeg E-R 9-17 aga tihtipeale on mees juba 16.30 kodus – kui töö on tehtud siis ei pea kummi venitama ja “tundi täis tiksuma”. Lisaks saab vajadusel vaba päeva lihtsalt 1 päevase ette teatamisega. Aga mis mulle kõige rohkem meeldis oli tema jõulukingitus firma poolt. Kotis oli igasugust nodi ja raha aga kaart oli meie meelest parima tekstiga: Oled meie firmas küllaltki vähe aeg olnud aga sinu panusest on olnud suur abi. Aitäh sulle!  Selline hinge soojrndav kiri pani meest tundma, et teda hinnatakse.

Minul on firma poolt vabad päevad 3 päevase ette teatamisega, haigusleht hüvitatakse alates 2.st päevast, massaažid, sporditoetus, matusetoetus, lapse sünnitoetus, tööl käimiseks kulusid pole (ametiauto), kord aastas 3päevane spaa reis firma poolt. Palk on ka hea, eriti arvestades, et tegu on lihttööga.

Antakse tööjuubeli puhul lilled ja natuke raha. Enamasti saad õiendada, kui halvasti kõik on, samas ei töötulemused sõltuvad ülemustest, kes oma tööd korralikult ei tee.</p>
Miks seal töötada, sest antud erialal ongi kõikjal nii. Samas nüüd liiga vana et vahetada. Hästi spetsiifiline eriala ka

#3629177:

mis teid veel peale kõrge palga ja jõulupreemia töökohal motiveerib?

jõulupidu, reis näiteks 5 aasta töötamise puhul, koolimineku v lapse sünnitoetus vms?

<p style=”text-align: right;”></p>

Sellest loetelust on oluline ainult palk. Ja ka selle suurus on suhteline. Mingist piirist allapoole ei taha teenida muidugi. Põhiline on töö ise, töökaaslased, paindlik tööaeg.

Minul on superlahedad töökaaslased ning tööandja. Oleme nagu väike perekond. Koos oleme töötanud ca 7 aastat ning kavatseme jätkata.

Peale raha ei motiveeri mind miski. Reisid, üritused ja soojad käepigistused võivad olla või mitte olla, aga korralik palk peab olema. Ei ole vaja eraldi toetust lapse koolimineku, sünnipäeva või jõulude puhul, normaalse palga korral saan kõik ise korraldatud ja makstud.

Normaalne töö ise, suhted ülemuse js kolleegidega ehk õhkkond, kui keegi ei vaata viltu, kui tööajal vaja nt arsti juures käia, kodukontori võimalus (praegu nagunii, enne covidi aega), lisapuhkus,

#3630098:

Matusetoetus? Kui ära sured, siis firma katab matusekulud?

Toetus ei ole matusekulud, eks? Meil on vanemate ja laste surma puhul 200 euri toetust. Töötaja surma puhul ei oska öelda, enamasti on enne pensionile mindud.

Häirib, kui kõigest väest püütakse hoolida ja motiveerida. Kui kiirel tööajal tehakse pooleteisttunnine koosolek, kus kõik saavad  rääkida, kuidas nad sel kiirel ajal toime tulevad.

Veel õudsemad on kohustuslikud motivatsioonikoolitused ja kootsingud.

Mõttetud on kõigile ühesugused kingitused tavalisel sünnipäeval. No piisaks õnnesoovist või lillest, ei taha kotti kirjaga “Mind kotib”.

Töötasin kaua sellisel kohal, kus oli keskmine palk (eriala mõttes) ja igasugu hüvesid nagu lõuna osaline tasumine, lühendatud tööpäev reedeti, jõuluks ja jaanipäevaks preemia, kingitus sünnipäevaks, firmapeod jms.

Nüüd töötan kohal, kus on spordikomp, prillide komp ja võimalik ise tööaega valida. Samas on palk keskmisest palju kõrgem.

Ja mulle meeldib nii palju rohkem. Suurem palk annab võimaluse ise valida omale sobivaid asju. Minu puhul on see kindlasti palju parem variant.

Mina hindan oma praegusel töökohal seda, et töö on üldjoontes huvitav, tööaeg on teatud määral paidlik ja töökaaslased on toredad. Palk on enam-vähem piisav, mingeid toetusi või preemiaid aga pole kunagi olnud. Koolitusi on, aga õnneks enamus neist on vabatahtlikud, mina olen väga vähestel osalenud, sest sama info saan ma vajalikul hetkel teiste meetoditega kiiremini ja lihtsamalt kätte.
Üks põhilisi motivatsioonitapjaid on aga see, et päris suur osa tööajast kulub mingi jamaga tegelemisele, millest laiemas plaanis kellelegi mingit kasu pole (näit. mingid aruanded, mida keegi kunagi ei loegi jms bürokraatia). Ja see, kui teiste inimeste lohakalt tehtud või tegemata töö takistab minu efektiivset töötamist (tihti polegi tegelikult seejuures kedagi otseselt süüdistada, vaid asi on pigem üldises organiseerimatuses).

#3635913:

#3629278:

Mind motiveerib see, kui juhtkonnast keegi tuleb ja suvalisel hetkel ütleb, et tead, sa oled nii õige inimene sellel kohal – mul on nii hea meel, et sa meiega oled.

Lihtsad sõnad, mis ei maksa midagi, aga annavad sulle jõudu, kinnitust, eneseusku ja motivatsiooni.

Mind see ei motiveeriks, sest mul on 4 last. Ma ei tea, mis nägudega nad mind vaataksid, kui ma õhtul neile ütlen, et ‘täna on õhtusöögiks *ma olen nii õige inimene sellel töökohal ja neil on nii hea meel, et ma nendega olen* – seega head isu, lapsed!’

Palk on hügieenifaktor – see on elementaarne; jutt on ilmselt sellest, mis tuleb pärast palka, st pärast seda, kui kõht on täis ja katus pea kohal.

Mul on ka neli last ja äraelamist võimaldav tasu on kindlasti oluline, kuid kui on valida, kas kõrgem palk, kuid mõnitav suhtumine ja teadmine, et töö on pikas plaanis mõttetu, või madalam palk, kuid väärtustav suhtumine ja teadmine, et minu töö aitab mingil moel ühiskonda paremaks muuta, siis valin ilmselt viimase.