Kas sinna pannakse kirja see, mis sind motiveerib?
Jube raske, olen seda kirja mitu korda muutnud ja iga kord kui kahe päeva pärast uuesti loen, mõtlen, et issand kui nõme.
Mida tööandjad loodavad sealt teada saada?
Olen mitmesse kohta kandideerinud ja ka mingi lakoonilise mot kirja teinud, aga pole kordagi veel vestlusele kutsutud. Selline tunne on, et ilmselt paistan mõttetu.
Miks sa just sinna kandideerid?
Mida on sul pakkuda? Ehk sinu tugevused, peamised oskused, mis seostuvad konkreetse tööga.
Ja ka see, mis sind motiveerib hästi töötama, mida pead oluliseks jne
See on reklaamkiri.
Ma ise ei kujutaks ette, et ma selle kirjapandu põhjal töötajat valiks. Ta võib ju näiteks valetada enda kohta. Või on tal endast ülemüstifitseeritud ettekujutused.
Peamised oskused ja kogemused on ju kirjas ka CV-s.
Mitte ei kirjuta, mis sind üldiselt elus motiveerib, vaid ikka miks sellele töökohale.
CV-s ei ole kirjas, miks sul tekkis mõte sinna kandideerida, miks eriti just sina sinna sobiks (võibki viidata konkreetsele momendile CV-st näiteks selle põhjusena)
See pole sinu asi, mille alusel valitakse vestlusele. Kogenud personalitöötaja selgitab need ebakõlad tõese infoga vestlusel välja. *Mõnes ametis võib loovus/hea fantaasia ka kasuks tulla 🙂
Lihtsalt ole siiras.
Ma ise ei kujutaks ette, et ma selle kirjapandu põhjal töötajat valiks. Ta võib ju näiteks valetada enda kohta. Või on tal endast ülemüstifitseeritud ettekujutused.
Peamised oskused ja kogemused on ju kirjas ka CV-s.
Aga CV-s ei või valetada?
palju sõltub töökohast. Kui sa võtad tööle näiteks mehhaaniku, siis ei olegi oluline, kuidas ja mida ta endast kirjutab. Kui sa aga võtad tööle projektijuhi, kelle ülesanne on kirjutada toetust saavaid projekte, või siis juristi vmt, kelle puhul on väga oluline, mida ja kuidas ta kirjutab – siis sa tahad enne töövestlust juba näha tema kirjalikku eneseväljendusoskust.
Samuti võib motivatsioonikiri näidata, kas ja kui palju sa saad üldse aru, kuhu sa kandideerid. Et just – kas see on lakooniline, nö internetist leitud näite põhjal koostatud, või on siiski kandideerija kohendanud seda töökohale vastavaks – toonud välja varasemast kogemusest just selle, mis on oluline kandideeritaval kohal, millised teadmised-oskused tal on just selle koha jaoks, mitte üleüldiselt jne
Igale ametikohale ei olegi mõtet motivatsioonikirja küsida. Nt raamatupidaja puhul see ei huvitaks mind üldse – siis tahan üksnes teada, kas ja mis programme oskab kasutada, kui suurtes ettevõtetes on töötanud jne.
Kandideerin ca 8 kuud juba pearaaamtupidajaks. Saadan üsna paljudesse ettevõtetesse ja minu jaoks on üsna veides põhjendada, miks ma just sinna tahan. Ma vajan tööd. Raamatupidamise tööd. Mis allub ju tegelikult paljudele reeglitele.
Programmid on loetletud CV-s. Keeled jm samuti.
Paljudes ettevõtetes, kuhu kandedeern, ei olegi üldse personalijuhti.
Ammu olen aru saanud, et pole mitte mingit mõtet saata kandidatuuri sinna, kus juhatus on sinust 15 aastat noorem.
Püüda olla vaimukas motivatsioonikirjas on ka selline libe tee. Kui just päris Kivirähk ei ole.
Ma pean ka vahel personaliotsinguga tegelema ja minu jaoks on oluline motivatsioonikirjast kätte saada see, kuidas kandidaadi arvates tema senised kogemused pakutava tööga haakuvad. Kui ta just ei ole konkreetset tööd varem teinud.
Pikka heietust ei taha lugeda, parimad motivatsioonikirjad on olnud pool lehekülge.
Vastan tööandja seisukohast. Motivatsioonikirja sisu ega väljendusviis (ma ei ole kirjandusõpetaja) mind ausalt öeldes väga ei huvitagi. Oluline, et kui töökuulutusse oleme märkinud motivatsioonikirja soovi, siis meile tööle kandideeriv inimene näitab motivatsioonikirjaga oma suhtumist potentsiaalsesse töökohta.
Ei viitsi sellist inimest vestlusele kutsuda, kes ei ole suvatsenud kuulutustki läbi lugeda (järelikult pealiskaudne) või ei pea seal küsitud infot oluliseks (järelikult pole motiveeritud piisavalt). Uskumatult vähesed võtavad vaevaks motivatsioonikirja kirjutada ja ütleks, et neil on siiski päris suur šanss saada vestlusele kutsutud. Kirjas võib seejuures olla tõesti vaid üks lause, mis ei pruugi anda palju infot inimese kohta. Hoopis rohkem infot annab fakt, et ta kirja valmis tegi.
Ma ei ole personaliinimene, seega ei tea, mida täpselt motivatsioonikirjast oodatakse. Küll aga pika kandideerimisperioodi jooksul sain nii mõnelegi vestlusele just tänu mot kirjale kui CV ametikohale veidi nõrgaks jäi. Seega minu kogemuse põhjal oli just mot kiri kõige olulisem. Siis sain vähemalt võimaluse end intervjuul näidata ja n-ö tõestada.
Omalt poolt jälgisin, et kirjeldaks vähemalt paari nõutud omadust ja kuidas sellele vastan, kuidas mu kogemus seda toetab. Kui töökuulutuses otsiti täpset ja tähtaegadest kinni pidavat inimest, rääkisin kuidas minu töö oli seal ja seal tähtaegadeks asju esitada ja alati nii tegin jne. Just see, et sinu kirjeldatu vastab otsitule oleks siin oluline.
Raamatupidaja spetsiifikast ma midagi ei tea. Vaatasin netist paari kuulutust praegu ja otsitutel olid sellised märksõnad: täpsus, analüütilisus, meeskonnatöö, iseseisvus, õppimisvõime
Siis saaksid kirjeldasa nt millises meeskonnas oled töötanud v kuidas oled pidanud iseseisvalt asju lahendama – vastavalt oodatule.
Võid lisaks ka paari lausega kirjeldada et kus ja millal õppisid programme kui need olulised ja on mingi lisainfo CVs toodule.
Lisaks ikkagi midagi ka firma kohta oleks hea – kui tunned huvi v tead firma põhitegevusala kohta v tood välja firma maine v midagi sellist.
Meil ka suur asutus ja pole kunagi olnud personalijuhti, kuna töölt lahkutakse harva ja siis küsitakse, kas kellegi tuttav otsib tööd või läheb kuulutus üles erialalisti. Selle peale tuleb 1-2 tööotsijat ja enamasti võetakse esimene ettejuhtuv kohe tööle, kellel on vastavad oskused. Selline töölevõtu poliitika on ennast õigustanud.
See motivatsioonikiri on inimese alandamine tööandja poolt, kuna CV-s on ju kõik ilusti kirjas. Laias laastus inimene tahab meeldivas töökollektiivis raha teenida ja kogu lugu. Motivatsioonikiri eeldaks mingeid suurasutusi, kus palju erinevaid tasemeid, aga paljudes asutustes puudub ka karjäärivõimalus (struktuur – juht ja reatöötajad), seega milline motivatsioon?
CV-s valetada on riskantne – seal ju kontrollitavad faktid.
Mina olen cv-s valetanud keskhariduse saamise aastat. Ühte eksamit ära ei teinud, ka korduseksamit, aga aasta hiljem tegin. Kohe läksin ka kõrgkooli. Lihtsalt pubeka lollus.
Kui kandideerin koolisööklasse tööle, siis kirjutangi, et soovin teile tööle tulla ainult sellepärast, et saaksin koolivaheaegadel puhata. Kas liiga otsekohene pole?
Ainus, mis mind motiveerib, on raha. Seega palju-palju raha
Motivatsioonikirja põhjal hinnatakse sinu sobivust konkreetse organisatsiooni ja ametikoha kontekstis. Teisisõnu, kuidas sinu senine haridustee, ametikäik ja täiendkoolitused on seotud pakutava ametikohaga konkreetses organisatsioonis. Kõige lihtsam näide: kandideerid raamatupidajaks, aga lisad muu hulgas, et vabal ajal meeldib tegelda rahvatantsuga, kuna pead oluliseks esivanemate pärandit, võimalust, et saad vanaema rahvariideid kanda vmt. Personalijuht laulab juhuslikult kooris, käib laulupeol ja sinu kirja lugedes tunneb automaatselt äratundmist – minu inimene! Äkki saame temaga tulevikus siin majas veel mingeid üritusi korraldada vmt. Sellised väikesed asjad võivad teinekord väga määravaks osutuda, eriti kui sul on 100 kandidaati, kes kõik on ühtviisi hea hariduse ja töökogemusega.
Vastan tööandja seisukohast. Motivatsioonikirja sisu ega väljendusviis (ma ei ole kirjandusõpetaja) mind ausalt öeldes väga ei huvitagi. Oluline, et kui töökuulutusse oleme märkinud motivatsioonikirja soovi, siis meile tööle kandideeriv inimene näitab motivatsioonikirjaga oma suhtumist potentsiaalsesse töökohta.
Ei viitsi sellist inimest vestlusele kutsuda, kes ei ole suvatsenud kuulutustki läbi lugeda (järelikult pealiskaudne) või ei pea seal küsitud infot oluliseks (järelikult pole motiveeritud piisavalt). Uskumatult vähesed võtavad vaevaks motivatsioonikirja kirjutada ja ütleks, et neil on siiski päris suur šanss saada vestlusele kutsutud. Kirjas võib seejuures olla tõesti vaid üks lause, mis ei pruugi anda palju infot inimese kohta. Hoopis rohkem infot annab fakt, et ta kirja valmis tegi.
See ilmselt oleneb erialast. Tegelesin mingid aastad ettevõtlusega ja mul oli pigem selline kogemus, et inimesed kirjutavad motivatsioonikirja peaaegu alati ka siis, kui seda tegelikult üldse pole palutud. Erinevates tööportaalides saab linnukesega ära märkida, mis lisasid vaja. Ma alati vaatasin, et oleks nõutav vaid CV, aga sellest hoolimata mattusin motivatsioonikirjade laviini alla. Kuna ma ise teen tööd eelkõige raha pärast, siis eeldan, et teised teevad ka. Ja pole mulle vaja muinasjuttu, et inimene käib tööl ennast teostamas ja palk on teisejärguline. Hoidke need jutukesed mingitele poolearulistele personalitöötajatele. Mulle meeldib kiirus ja konkreetsus – raha on tähtis, seepärast oli minu kuulutustes alati palk välja toodud. Polnud küll kõige kõrgem, aga kellele ei sobi, ei kandideeri. Kelle CV põhjal vestlusele kutsusin, sellega sai juba kohapeal rääkida motivatsioonist ja üksteise ootustest. Panin ka väga selgelt tähele, et see, kes kõige ilusamini kirjutada oskas, ei olnud sugugi kõige parem kandidaat tööd tegema. Mulle meeldivad pigem situatsioonülesanded. Näiteks andsin inimesele vestlusel ette konkreetse probleemi, mis selles valdkonnas suure tõenäosusega ette võib tulla, ja palusin leida lahendusi. Kui lahendus mulle sobis, tähendas, et meil on sarnased väärtushinnangud ja mind üldse ei huvitanud, mis seal motivatsioonikirjas oli. Seetõttu neid ka saada ei tahtnud.
Ja pole mulle vaja muinasjuttu, et inimene käib tööl ennast teostamas ja palk on teisejärguline.
Ennekõike raha pärast, aga üldiselt on inimestel valida ka erinevaid tegevusalasid ning kahe võrdse palga puhul valitakse endale sobivam ala. Meil on üsna spetsiifiline tegevusala ja ei soovi tööle inimest, kes üldse sellest sisuliselt huvitatud pole. Saan kohe aru, kui inimesel puudub sügavam huvi.
Kes ainult raha põhjal valiku teeb, on ka kiiresti esimese parema pakkumise korral läinud. Ei ole ûldse sellistest kandidaatidest huvitatud.
Kuna ma ise teen tööd eelkõige raha pärast, siis eeldan, et teised teevad ka.
Mina ei tee. St palka muidugi tahan ka, aga ma ei vali tööd esmajärjekorras palganumbri järgi. Minu jaoks on väga tähtis näiteks ka asutuse maine ja see, et töö ise oleks minu jaoks huvitav ja väljakutseid pakkuv.
Kuna ma ise teen tööd eelkõige raha pärast, siis eeldan, et teised teevad ka.
Mina ei tee. St palka muidugi tahan ka, aga ma ei vali tööd esmajärjekorras palganumbri järgi. Minu jaoks on väga tähtis näiteks ka asutuse maine ja see, et töö ise oleks minu jaoks huvitav ja väljakutseid pakkuv.
Loomulikult. Igal vähegi intelligentsel inimesel on see nii.
Motivatsioonikirja põhjal hinnatakse sinu sobivust konkreetse organisatsiooni ja ametikoha kontekstis. Teisisõnu, kuidas sinu senine haridustee, ametikäik ja täiendkoolitused on seotud pakutava ametikohaga konkreetses organisatsioonis. Kõige lihtsam näide: kandideerid raamatupidajaks, aga lisad muu hulgas, et vabal ajal meeldib tegelda rahvatantsuga, kuna pead oluliseks esivanemate pärandit, võimalust, et saad vanaema rahvariideid kanda vmt. Personalijuht laulab juhuslikult kooris, käib laulupeol ja sinu kirja lugedes tunneb automaatselt äratundmist – minu inimene! Äkki saame temaga tulevikus siin majas veel mingeid üritusi korraldada vmt. Sellised väikesed asjad võivad teinekord väga määravaks osutuda, eriti kui sul on 100 kandidaati, kes kõik on ühtviisi hea hariduse ja töökogemusega.
jah, võivadki määravaks olutuda – meil tõsteti üks rahvatantsuga tegelev tugev kandideerija seetõttu kõrvale, et ülemuse jaoks “üks opakas rahvatantsija” meil juba oli olemas ja ülemus teist enam ei tahtnud. muidu kogemuste poolest oli kõvasti üle keskmise kogemustega ja kui rahvatantsust juttu poleks olnud, siis vestlusele oleks kindlasti kutsutud
ülemuse jaoks “üks opakas rahvatantsija” meil juba oli olemas ja ülemus teist enam ei tahtnud.
See kandidaat ainult võitis, et nii debiilse ülemise juurde tööle ei sattunud.
ülemuse jaoks “üks opakas rahvatantsija” meil juba oli olemas ja ülemus teist enam ei tahtnud.
See kandidaat ainult võitis, et nii debiilse ülemise juurde tööle ei sattunud.
No miks see ülemus debiilsem on, kui see, kes rahvatantsu pärast kandideerija tööle võtab…
ülemuse jaoks “üks opakas rahvatantsija” meil juba oli olemas ja ülemus teist enam ei tahtnud.
See kandidaat ainult võitis, et nii debiilse ülemise juurde tööle ei sattunud.
No miks see ülemus debiilsem on, kui see, kes rahvatantsu pärast kandideerija tööle võtab…
Suvalist rahvatantsijat ei võeta ju tööle ainult rahvatantsu pärast, ikka sellele ametile sobiv inimene. Kui kõik muu on kahe kandidaadi puhul sama, siis saabki otsustavaks mõni muu pisiasi.
Täiesti debiilne on aga hea kandidaat seepärast välistada, et ta hobiks on rahvatants. Ja millise põhjenduega veel: ülemus tunneb ühte rahvatantsijat, kes talle ei meeldi. Ei paista just kõige arukam ülemus.
ülemuse jaoks “üks opakas rahvatantsija” meil juba oli olemas ja ülemus teist enam ei tahtnud.
See kandidaat ainult võitis, et nii debiilse ülemise juurde tööle ei sattunud.
No miks see ülemus debiilsem on, kui see, kes rahvatantsu pärast kandideerija tööle võtab…
Suvalist rahvatantsijat ei võeta ju tööle ainult rahvatantsu pärast, ikka sellele ametile sobiv inimene. Kui kõik muu on kahe kandidaadi puhul sama, siis saabki otsustavaks mõni muu pisiasi.
Täiesti debiilne on aga hea kandidaat seepärast välistada, et ta hobiks on rahvatants. Ja millise põhjenduega veel: ülemus tunneb ühte rahvatantsijat, kes talle ei meeldi. Ei paista just kõige arukam ülemus.
No ma selles võtmes küsisin, et eelnevalt kirjeldatud, et valik tehti kellegi kasuks ainult seetõttu, et oli rahvatantsija. Aga kui nüüd sattus ülemus kes ei ole tantsuhuviline ja oli veel teisi võrdseid kandidaate ja need ei tantsinud rahvatantsu ja ülemus tegi nüüd valiku selle järgi ja valis mitteteantsija…Ja sõimatakse nüüd too ülemus debiiliks…
No ma selles võtmes küsisin, et eelnevalt kirjeldatud, et valik tehti kellegi kasuks ainult seetõttu, et oli rahvatantsija.
Ei, eelnevalt ei kirjeldatud midagi sellist. Eelnevalt kirjeldati, et kui on suur hulk võrdselt häid kandidaate, siis võib määravaks saada mõni pisiasi, mis seda kandidaati teistest eristab ja mõne juba olemasoleva töötajaga seob.
Ei viitsi sellist inimest vestlusele kutsuda, kes ei ole suvatsenud kuulutustki läbi lugeda (järelikult pealiskaudne) või ei pea seal küsitud infot oluliseks (järelikult pole motiveeritud piisavalt). Uskumatult vähesed võtavad vaevaks motivatsioonikirja kirjutada ja ütleks, et neil on siiski päris suur šanss saada vestlusele kutsutud. Kirjas võib seejuures olla tõesti vaid üks lause, mis ei pruugi anda palju infot inimese kohta. Hoopis rohkem infot annab fakt, et ta kirja valmis tegi.
Kui sa otsid kuni 30 aastast töötajat, siis võib su jutt ju õige olla. Kui vanusepiiri pole, siis minu kui 50+ inimese jaoks on motivatsioonikiri üks väga raske ülesanne. Pole harjunud ennast ise kiitma või reklaamima (minu senine töö võiks ju mind kiita, aga kui kavatsen näiteks teisele alale tööle minna, siis pole sellest palju abi). Tunneksin ennast ilmselt teemaalgatajaga sarnaselt, et kui olengi mõned laused kirja saanud, siis tunduvad need “issand kui nõmedad”.
Pole elu jooksul just väga palju töökohti vahetanud, alati on mind kas kutsutud või olen paar korda ise kirjutanud, et olen huvitatud. Samas olen täiesti kindel, et kui juba kandideerin, siis saan selle tööga ka hästi hakkama.
“Miks just mina peaks valituks osutuma” ei ole minu teema ja usun, et minusuguseid on veelgi. Kui ma just müügimeheks või reklaamisektorisse ei kandideeri, siis ma pole väga kindel, et teistest eristuv motivatsioonikiri just parimat kandidaati esindab.
No ma selles võtmes küsisin, et eelnevalt kirjeldatud, et valik tehti kellegi kasuks ainult seetõttu, et oli rahvatantsija
Ei olnud see nii, kas sa ei saa loetust aru?
Sellised väikesed asjad võivad teinekord väga määravaks osutuda, eriti kui sul on 100 kandidaati, kes kõik on ühtviisi hea hariduse ja töökogemusega.
Miks just mina peaks valituks osutuma” ei ole minu teema ja usun, et minusuguseid on veelgi. Kui ma just müügimeheks või reklaamisektorisse ei kandideeri, siis ma pole väga kindel, et teistest eristuv motivatsioonikiri just parimat kandidaati esindab.
Motivatsioonikiri ei ole enda kiitmine, vaid siiras kirjeldus, miks just seda tööd soovid teha. Lõppude lõpuks ei saada sa ju igale tööpakkumisele oma CV-d, millega hakkama saad ja mille palk tundub ok, ikka teed mingi valiku. Vot selle valiku tagamaadest kirjutadki. Ma tegelikult eeldaks, et just pigem 50-aastane saab sellise väikse mõttetööga hakkama, mitte päris verinoor :).
Aga nagu ütlesin, ei ole kokkuvõttes nii määrav, mis seal motivatsioonikirjas seisab, vaid fakt, et kandidaat viitsis veidi pingutada ja meie tööpakkumine ei ole üks mitmesajast, mille peale ta lihtsalt igaks juhuks “saada” nuppu klikib. Ei soovi tööle inimest, kelle ainus valikukriteerium on palk. Nagu ei saa edukat ettevõtet ûles ehitada ainult raha peale mõeldes, ei saa tööd hästi teha vastumeelselt ja ainult palga pärast. Töö peab ikka meeldima ka.
