Olen töötanud paaris erinevas asutuses ning põhimure nende motivatsiooniüritustega on tõesti see, et VÄGA paljud ei soovi nendel osaleda ja siis mõeldakse järjest kaugemaid ja kohustuslikumaid retki välja, et jumala eest keegi ei saaks kõrvale hiilida, vaid kõik käiksid nui neljaks oma motivatsiooni kasvatamas. Näiteks korraldatakse üritus kuskil 200km kaugusel (eriti hea, kui saare peal) – minek on tööpäeva alguses, üritus kestab ametlikult kl 16ni, seejärel on nn pidu ja tagasisõit on korraldatud alles hilisõhtuks või järgmiseks hommikus. Oma asi, kas või kuidas koju saad – keegi ei keela kohe kl 16 minna, aga oma autoga sõitmist ei lubata lähetuskuludesse kanda, nii et kulukas on ikka.
Mina olen just see, kes võib hea meelega korraldada ja siis on mul ka motivatsiooni kohale minna, sest siis ma saan aru, miks mind seal vaja on. Nende töökaaslastega, kellega soovime ühiselt aega veeta, leiame selleks võimaluse nagunii. Sajakesi kuskil turismitalus areneda ei ole minu jaoks mingi lõbu, nii et ma parem korraldan ja tegutsen.
Olen ka töötanud riigiametis ning tõesti ei olnud seal sellist asja ette nähtud nagu ületunnitöö ja selle tasustamine. Töö tuleb ära teha tööajal, erandiks võib olla mõni erakorraline projekt, mille eest määratakse lisatasu (motivatsiooniüritused sinna alla ei kuulu). Ega nüüd kohe lahti ka ei lasta, kui midagi tegemata jääb, sest uusi inimesi on raske leida, aga kel südametunnistus ja kohusetunne piinavad, siis need istuvad ikka üle aja ning kirjavahetus käib veel südaööselgi.
