Vabariigi aastapäeva kontserdi kava, proovid jm ettevalmistused algasid juba kindlasti varem, kui Avandi oma patud avalikkuse ette tuua otsustas. Ilmselgelt oli ta juba varem programmis osalemas ja polnud enam mõistlik või võimalik asendusi otsida.
Minu absoluutne lemmik ja superstaar oli viiuldaja, kõik muu lihtsalt kahvatus selle esituse kõrval. Samuti oli täpselt omal kohal dirigent.
Muus osas aga vaatasin päris palju ETV programme sel päeval ja tekkis küsimus, mis meil siis õigupoolest tähtsam on, kas EV aastapäev või Ukraina sõjakajastus. Ka terve presidendi vastuvõtu ülekanne keerles Ukraina ümber.
Veel oli päris masendav Trotšinski juhitud saade sõjapõgenike elust Eestis. Naine, kes pusib küll Ukraina keelt rääkida, aga vahepeal otsib sõnu ja kõigile on ilmselge, et tema esimene keel on tegelikult vene keel. Elu Narvas võimaldab vene keeles edasi eksisteerida, eesti keele kursusest loobub, konspektist ei suuda isegi paari eestikeelset sõna arusaadavalt välja lugeda. Põgenemine sõjatandrilt elektriautoga… oh jah. Teismeline tüdruk Viljandis, kes ootab, et temaga ikka vene keeles suheldaks, eesti keele peale ütleb koolis lihtsalt njee panimaaju ja lõpuks leiab endale linna pealt ainukese soravalt vene keelt rääkiva lapse sõbrannaks. Kõrgesti haritud ja aktiivne noor naine, kes suudab ainult vene keele baasil sebida endale Tallinnas täiskohaga töö, ülikooli õppekoha ja ujumistreeneri töö, mis toimub ka vene keeles.
Kas sellist saadet oli vaja riigitelevisioonis eetrisse edastada just sel päeval, mil me tähistame omariiklust ning eesti keele ja kultuuri kestvust?