Need liugu laskvad noored ei sümboliseerinud mu meelest küll kuskilt otsast “idiootseid teismelisi, kellele peame nende infatiilset elu võimaldama”, vaid pigem seda, et isegi kõige süngematel aegadel on meie ümber positiivset ka, elu läheb ikkagi vääramatu ja talvest veel tugevama jõuga alati edasi.
Avandi osas – sõltuvushaigust ta loomulikult ei soovinud ise omale valida, aga selle valiku, et prooviks õige kokaiini, äkki on mõnna ja äkki ma ei jää kohe sõltuvusse, tegi ta ju siiski ise? Jah, ma saan ka aru, et väga rängad katsumused ja üleelamised tõukavad osa inimesi enesehävituslikule teele ja neile tulebki abi anda ja toeks olla, seega ma üldse ei arva, et ta inimese või artistina kuidagi maha tuleks kanda, aga lihtsalt liiga kiiresti peale narkomaania ülestunnistust ilmus ta natuke liiiiiiga märgilisele üritusele ja veel kohe selle avanumbriks… No lihtsalt mõjus kohatult ja ei saanud teda puhta lehena võtta, vaid see narkomaania kontekst hakkas lavastust mõjutama moel, mis polnud ülejäänud etendusega kooskõlas – minu jaoks vähemalt. Sama kohatu oleks olnud nt mõne roolijoodiku vm seadusega pahuksisse sattunud inimese püünele seadmine nädal-paar peale nende kõmulist vahelejäämist – ehkki alkoholisõltuvus on ju tegelikult sama raskesti ületatav ja väärib ka kaasatundmist.
Vivaldit esitanud viiulivirtuoos oli tõesti imeline, mulle tohutult meeldisid ka need lahtiste juustega noored, kes taustal tantsisid, nagu tormituulest räsitud raagus puud, nii ilus oli. Ja meeldis väga ka Liivi luuletuse originaalne ettekanne. Ühesõnaga üldiselt ikka väga hea kontsert oli. Ja ma väga hindan seda, et need kontserdid pole kunagi liiga magusad ja üheseltmõistetavad, vaid sunnivad natukenegi sügavamalt mõtlema ja seoseid looma ja allteksti mõista proovima, et neil on natuke selline rahvavalgustajalik ülesanne ka nagu 🙂