Olen olnud mehega koos veidi üle 1a, enne seda olime “friends with benefits” (irooniline, ma tean), FWB ikka vahelduva eduga mõni aasta. Siis oli nagu tore, sellesmõttes, et see eritus ja mängulisus nagu kaalus muu üles. Nüüd oleme koos, ta on muidu väga hooliv – pragmaatiline, ei ole selline ninnu-nännutaja tüüp, mina jälle olen helluse jagaja. Ta saab hästi läbi minu pojaga, hea huumoriga, toetav, koos on hea olla üldiselt. Me koos ei ela aga veedame vaba aja ja õhtud ikka koos. Oleme rääkinud ka lapse saamisest (kuna tal ei ole ja ta natuke ikka sooviks).
Ma ise pean end keskmiselt seksuaalsemaks inimeseks. Seks on alati tähtis olnud, olen avatud olnud katsetama, tunnetama jne. Samas ka eelmises pikas suhtes oli seks halb. Vahepeal oli eluarmastus, no temaga oli super ja on olnud vahpeal veel mõni partner, kellega on olnud super. Seega ei ole ma kuivik, aga minugi peas võib mingi kiiks olla, sest…. ma ei saa mehega koos orgasmi, või siis läheb selleks pikalt aega. Sellele muidugi “aitab kaasa” mehepoolne kommentaar, akti vahepeal, et küll sul ikka läheb pikalt….ja siis seal kahekõrva vahel on mul ka korras – sooritus vajadus, mitte naudingu vajadus ja tegelikult võiks põhimõtteliselt asja ka pooleli jätta.
Eelmängust ei tea, ei pea ta midagi, kui olen rääkinud kui oluline see mulle on ja miks, siis natuke pingutab, aga üldiselt on näha, et see on kohustus ja ajaraiskamine tema jaoks. Ta ei tunneta mu keha. Songib niisama. Ma tean, et armastab mind, aga ta lihtsalt ei oska.
Olen ostnud ka erinevaid vidinaid, et olukorda elavdada. Aga tegelikult tuleb ta sisse libesrtiga, ilma et ma ise valmis oleksin ja vahel on mul ka natuke valus, tahan seksida, aga valus on õrnalt sest ma pole tegelikult soe. Tahan lõpuks lihtsalt ühele poole saada. Kohutav, kui ma seda kirjutan, siis mõtlen ise, et miks?! Igatahes ma ise endaga tegeledes muide saan tunduvalt lühema ajaga, nii et ei ole nii et alati juba pikalt läheb. Meil on olnud ka häid kordi, kus kõik nagu toimib, aga paraku mõni üksik kord, siis olen ise oma tuju nii üles kütnud kuidagi väliste teguritega, et olengi naksis. On olnud olukordi, kus tunnen, et olen päeval hullulot tahtmist täis, siis kirjutan talle ulakaid sõnumeid, see ajab ta naksi, aga parku nii, et niikui sisse tuleb nii kohe ka pauk lahti läheb, see ongi veel üks probleem, ta peab vähe vastu 2-3 min, mõnikord isegi mitte nii kaua.
See kõik on viinud sinna, et mina, kes ma teinekord tegelesin endaga nädalas mitu korda, ei viitsi eriti seksida,seksime nädalas KORRA!!! me oleme värske paar. Ja kuidagi üldse tunnen, et ei tahagi eriti, mis on minu puhul arusaamatu, sest mulle meeldib seks, kirg, teineteise tunnetamine, mõnu saamine, mõnu pakkumine…
Kui ma tahan ikkagi temaga ühist elu, siis kas on variant, et see kuidagi paremaks läheb? kuhu pöörduda? mida teha? saatsin ta muide meestearstile, rääkigu seal oma mure ära, et ei pea kaua vastu, kindlasti saab rohtu vms. Rääkinud olen sellest temaga ääri veeri. Aga ma ei taha teda süüdistada, kuigi ka siin ma ju tegelikult süüdistan teda, aga äkki on hoopis kuskil minus viga.