Teema: MRT väga vastik kogemus

Mul on ka üldiselt kalduvusi klaustrofoobiale. Aga enne uuringut (Tartus) seletas üks tädi mulle seal kabinetis kõik ära, mis juhtuma hakkab. Ma oma hirme ei maininud, aga raadio pandi mulle kõrvaklappidest mängima uuringu ajaks ja mingi pult anti pihku, et kui enam ei kannata, siis vajutan nuppu ja mind tõmmatakse välja 🙂 Elasin ilusti üle, ei ajanud oksele, isegi paanikahoogu ei saanud, kuigi sel ajal põdesin ka jubedat paanika-ja ärevushäiret, mis külastas mind päevas nii 15-20x umbes. Kahju, et Sul nii kehvasti läks…

MRT-aparaate on minu kogemuse põhjal vähemalt 2 sorti, ühed sellised avaramad ja pea poolt otsast suure avaga. Teised pimedad ja hirmkitsad. Esimene asus Diagnostikakeskuses ja oli talutav. Hindasin silmaga, et häda korral saan pea poolt otsast välja pugeda:) See rahustas. Häiris hoopis see, et lamades käed külgedel, hakkasid välimised sõrmed hullupööra ära surema, lausa nii, et valus hakkas.
Teine sort aparaate on kasutusel pigem haiglates ja vot need on tõesti õudus kuubis. Viimane kord lasi lahke töötaja mul MRT tagurpidi teha, st jalad ees sisse sõita. Selle elasin kuidagimoodi üle.

ma ka piilusin palju vaba ruumi on, et äkki õnnestub välja siblida kui hirmus hakkab 😉 oli jama küll, loll olin, et kohe silmi kinni ei pannud.

Käisin hiljuti Mustamäe haiglas uuringul, väga pikk aeg oli seal torus olla, paanikat polnud aga jube külm hakkas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul seisab see ees. Aga ei antud ka mingit infolehte, arst vaid küsis, kas mul kinnise ruumi kartust pole. Kas muidu pärast uuringu teostaja on pädev kommenteerima ka, kas kõik korras vms või peab ootama oma arstivisiidi ära? [/tsitaat]

Mulle öeldi, et nemad ei tohigi midagi kommenteerida, seda teeb ikka arst.

Aga uuring ise oli pigem põnev kui hirmutav. Selg väsis ära, külge oleks tahtnud keerata. Minu kinnise ruumi kartus piirdub sellega, et koobastesse ja maaalustesse käikudesse ei lähe iial, lifte ei karda. Paanikahood tulid hiljem, teistel põhjustel.

Issake, käisin just silmaopil, kestis tund ja kolmveerand. Liigutada ei saanud millimeetritki, silm lahti, valus mis jube ja lamad nagu surnu, sest liigutada ei tohi. Lõpuks oli selline tunne, et see asi, millel laman, on kivist. No tõesti jube. MRT-s olen ka kunagi käinud, see on ikka lausa puhkus silmaopiga võrreldes. Ei maksa nii äpu olla.

Mina olen klaustrofoobik ja kartsin ka MRT-d. Paanikanupp anti kätte, kuid ma panin enne torusse-sõitu silmad kinni ning kõik läks vinks-vonks.

Ma pole mingi foobik, aga seal torus hakkas esimesel korral natuke jube küll- see kõva kolin ja krigin ning kitsas koht- liigutada ka ei tohi. Nüüd olen käinud 5 korda (iga aasta-paari tagant) ja olen juba harjunud. Äkki aitas esimesel korral see, et panin kohe silmad kinni.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]MRT-aparaate on minu kogemuse põhjal vähemalt 2 sorti, ühed sellised avaramad ja pea poolt otsast suure avaga. Teised pimedad ja hirmkitsad. Esimene asus Diagnostikakeskuses ja oli talutav. Hindasin silmaga, et häda korral saan pea poolt otsast välja pugeda:) See rahustas. Häiris hoopis see, et lamades käed külgedel, hakkasid välimised sõrmed hullupööra ära surema, lausa nii, et valus hakkas.
Teine sort aparaate on kasutusel pigem haiglates ja vot need on tõesti õudus kuubis. Viimane kord lasi lahke töötaja mul MRT tagurpidi teha, st jalad ees sisse sõita. Selle elasin kuidagimoodi üle.[/tsitaat]
MRT ei ole kahe tüüpi.Üks on MRT (kitsam), teine on CT (laiem) Ma olen juba vana kala, oma haiguse tõttu käin regulaarselt kontrollis ja mõlemas. MRT on ohutum, aga kallim. Nüüd enam ei seletata mulle midagi, esimesel korral ikka räägiti enne, mis toimub.