Teema: Mu elukaaslane armastab teist..

#3577282:

Jah, paraku ta tõesti ei suudagi. Rääkisime pikalt, vabandas.. aga nii kui midagigi seda eksi meenutab, siis nüüd hoiab lihtsalt pisaraid tagasi, seda on ju näha. Inimlikult on mul temast südamest kahju, väga kahju. Samas, mind on kõik need aastad petetud, mulle on konkreetselt valetatud tegelikult ju, usutavalt hästi valetatud. Praegu olen kõrval, aga jah, ei paista mulle roosiaeda, ei paista.. Jumal temaga, ausalt ..

Ära sina siis valeta meile. Mees valetab sulle ja sina valetad meile. Tol mehel ei tõusekski sinu peale järjekindlalt kõik aastad.

Ära lapsi tee temaga.

Segi oled? Mida ma valetanud olen? Ps. Seismisega probleemi ei ole olnud va. Viimased mõned kuud. Mis sa ikka seisad või lamad, kui selline lein majas on. Lapsi ei tee,ära muretse!

Vaata teie ühiseid pilte aastast x. Kas mees on õnnelik? Kas silmad säravad? Selline nägu, et magasite just. No siis tähendab, et ikka armastab. Mõõna tuleb ette, aga see ei kesta igavesti. Küll tuleb jälle / ülesmäge olukord, kus mees vannub sulle armastust ja sina ei pea muretsema üldse.

On küll õnnelik olnud, me mõlemad olime. Aga see mis praegu toimub on mulle täiesti arusaamatu lihtsalt. Nüüd ta püüab tugev olla minu jaoks. Aga see ei tule tal mitte kuidagi välja. Ta on sügavas leinas. Aga mina olen naine, lihtsalt naine. Kuidas edasi?

Teemaalgataja siinpool.

Siin on jah kuidagi nii palju tahke koos. Kes siin heidab mulle ette, et mina pole kedagi kallist kaotanud, siis see eksib. Olen kaotanud liigagi palju. Tean hästi, mis on lein ja kuidas see ennast tundna paneb. Mida lähedasem, seda raskem. Minu jaoks on aga küsimus, et kas endine elukaaslane ikka peaks nii lähedane inimene olema? Minuteada sõprussuhteid neil enam ei olnud.

Võimalik, et ongi õige see, mis siin välja toodi. Et leinab oma nooruseaegu ja tõrnäoliselt hakkas tugevamalt tunnetama aastate möödumist. Siit võib tõesti keskeakriis paistma hakata.

Kes siin süüdistas egoga elamises, siis vot, mul on selline lugu, et oma ego leidsin alles hiljuti, mõned aastad tagasi. Varem elasin nii nagu tundus, et teistel oleks hea, muudkui eneseohverdused, aga no peab ju hea inimene olema. Siis sain aru, et need head tallatakse kõik sobival momendil lihtsalt jalgade alla. Mulle on mu ego kallis ja ka enda õnn väga tähtis. Jah, mul on oma mehega väga hea suhe olnud, olen seda  nautinud. Aga kui ta ei lõpeta sellist eksi taga nutmist, siis tuleb meil minna oma teed,  esialgu on need vaid mõtted, aga samas on see kindel veendumus.  Vanast harjumusest leian nüüd, et olen selliseid mõtteid mõlgutades halb inimene, kes see siis jätab teise inimese leina pärast? Tegelikkuses aga on vist ikkagi kõige tähtsam hoida iseenda vaimset tasakaalu. Ma arvan nii. Miks elu ei võiks ometi ilus ja igasugu jamadeta olla???

#3577905:

#3577699:

Tegelikkuses aga on vist ikkagi kõige tähtsam hoida iseenda vaimset tasakaalu.

Kindlasti. Ja kui elu ilma meheta oleks toredam kui elu temaga, siis muidugi on mõtet oma asjad võtta ja ära minna. Aga… iga olukord möödub.

Mis egosse puutub, siis ego pole sama, mis enesekindlus või eneseväärtustamine. Ego on halb nõuandja, sest ego on imekergesti haavatav, enesekindel inimene ei muretse vana armastuse või valetamise pärast, sest enesekindel inimene teab oma väärtust, mis ei ole üldse seotud sellega, kuidas teised temasse suhtuvad või kuidas teised temaga käituvad. Nii et ma soovitan leida oma enesekindlus ja enda väärtus, mitte rõhuda kogu aeg haavuvale egole.

Ja siis, ennast väärtustades ja endas kindlana võid teha otsuse, kas jätkata sama mehega või minna rahulikult oma teed ja jätta teine nutma.

Ok. See oli väga hea point praegu! Aga suudad sa mulle öelda, kuidas enesekindla inimesena vaadata mööda valetamisest või kinnijäämisest eks suhtesse. Kuidas sa ennast väärtustad sellises suhtes? Ütleme, et tahad jätkata. Kuidas see käib, et sa ei tee välja oma partneri käitumisest enda suhtes ja jätkad püstipäi teades oma väärtust? See on koht, kus ma ei oska. Minu jaoks on enese väärtustamine ka see, et mul on lugupidamine teiste inimeste poolt. Olen nõus, et mängus on armukadedus, ma ei oska sellest mööda minna.

Teemaalgatataja siinpool. Nii loll on loll olla. Ikka igatseb, täna sain teada jälle. Ma ei saa aru, mis mul viga on, miks ma jäĺle kõik andeks andsin? Miks ometi, ma loll tunnetega naisterahvas??? Et ei ole ilus maha jätta, kui teine inimene leinab? Aga ülimalt ilus on lasta enda peale sülitada ja elada inimesega, kelle mõttes on keegi teine, vahet pole, et surnud inimene. Ja see, et see teine on surnud, see teeb minust veel ekstra halva inimese, sest kuidas ma ometi ei mõista?? Ohh jumal, anna mulle mõistust ja jõudu!!!