Sain just aru, miks on mu suhted enda emaga olnud aastaid väga kehvad. Ta on mind alati kritiseerinud, läks see hullemaks teismelise-eas, kui hakkasin ilmutama enda soove ja tahtmisi. Kõik katsed oma peaga mõtelda suruti kohe alla – sina siin ei otsusta! Kõik katsed iseseisvuda said tohutu pahameele ja kriitika osaliseks – sa oled nii egoistlik, teed ainult nii nagu sina tahad, sa tahad mind maha jätta, sa teed mu meelega õnnetuks! Temapoolset toetust polegi nagu olnud, kõik on alati kriitika alla mattunud. Seda õppisin täiskasvanuna, kuidas on õige kedagi lohutada, pole seda kunagi kogenud.
Mõni drastilisem näide ka.
Olin 19, kui mulle tekkis esimene kallim. Elasin veel kodus. Kui tõin esimest korda noormehe koju emaga kohtuma, tuli ema uksele vastu sõnadega “Liina on laisk ja lohakas tüdruk, temaga sa küll sõber olla ei taha.” Mõne aja pärast tõi ema mulle kingiks vibraatori – kui sul niiväga meest vaja on. Sellest olen siiani hämmingus, ta vist ei saanudki aru, et ma igatsesin inimlikku kiindumust ja armastust, mitte seksi!
On mitmeid kordi mulle ette heitnud, et ma külastan teda koos oma abikaasaga – kas sa ei võiks üksi tulla, saame kahekesi rääkida. Ja kas need lapsed peavad alati kaasas olema, kas nad ei saaks teises toas rahulikult istuda. Kui jääme kahekesi, hakkab kritiseerima mu välimust, mu lapsi, mu kodu, mu valikuid. Ise samal ajal kurdab kui raske tal on üksi, miks mina teda ei aita, miks ma ainult endale mõtlen ja nii egoistlik olen. Samas abi vastu ei võta, ta lihtsalt tahab, et ma veedaksin kogu vaba aja koos temaga ja valiks tema enne kõiki teisi inimesi. Kui olin teismeline, siis sageli küsis – miks sa pead kogu aeg sõpradega koos olema sellel ajal kui mina olen nii üksildane siin kodus?
Ja nüüd jõudis kohale – ta on mu peale armukade! Seda algusest peale! Talle ei meeldi, kui ma ta “maha jätan” ja oma hobidega tegelen. Loomulikult ei meeldi talle, et mul on mees. Ta on mind isegi süüdistanud selles, et sa teed ainult omi asju, me ei saa üldse aega koos veeta, sa tahad mu maha jätta. Ka minu lapsed (ehk tema lapselapsed ) ei huvita teda karvavõrdki, ta ei hooli nendega koos olemisest. Ta talub neid ainult nii palju, kui nad minuga kaasas käivad (on alles väikesed). Ta on endast välja läinud selle peale, et ma rasedaks jäin – no milleks seda vaja!? Kusjuures ma olin selleks ajaks juba abielus! Ta ignoreerib seda fakti, et ma olen abielus, sageli ütleb, et niikuinii see mees jätab su varsti maha, vaata kui halb naine sa oled. See on alateadlik katse saada mind endale tagasi!
Appi, ma pidin täna ära minestama, kui sellest aru sain kui haige see kõik on. Ta tõesti on minu pannud lapsest peale oma partneri kohale ja ta on pahane, et ma teda “hülgan”, “petan” ja “panen oma elus teisele kohale”. Meie suhted on täpselt nagu mehel ja naisel, kes on lahku läinud. Mina siis olen see “mees”, kes on isekas ja egoistlik. Ja tema muudkui ootab ja ootab….