Esileht Pereelu ja suhted Mu ema peab mind enda partneriks

Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )

Teema: Mu ema peab mind enda partneriks

Postitas:

Ta tõesti on minu pannud lapsest peale oma partneri kohale ja ta on pahane, et ma teda “hülgan”, “petan” ja “panen oma elus teisele kohale”.

Jah, sellised on need naised, kes arvavad, et mees pole oluline, aga “laps peab olema”. Ja nad sünnitavadki omale sellise lapse, kes peab neile siis partnerit asendama ja andam seda armastust, mida nad iseenda vastu tunda ei oska. Õudne, ei tahaks iial olla selline laps ega ühelegi lapsele sellist saatust. Ütleks, et võtnu omale koer, see armastab neid alati.

Nõus.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 27.11 20:52; 29.11 14:03; 29.11 15:01;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kõik kes te oma emasid kirute, nendega suhelda ei soovi, neid vihkate jms – ma tõesti loodan, et oskate ise olla sellised emad, keda teie lapsed armastavad ka siis kui nad on juba keskealised.

+4
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kõik kes te oma emasid kirute, nendega suhelda ei soovi, neid vihkate jms – ma tõesti loodan, et oskate ise olla sellised emad, keda teie lapsed armastavad ka siis kui nad on juba keskealised.

Ei pruugi osata. Eks meie lapsed tee siis omakorda perekooli teemasid, see on elu.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 27.11 20:52; 29.11 14:03; 29.11 15:01;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kõik kes te oma emasid kirute, nendega suhelda ei soovi, neid vihkate jms – ma tõesti loodan, et oskate ise olla sellised emad, keda teie lapsed armastavad ka siis kui nad on juba keskealised.

Tõenäoliselt see saab nii olema, sest oma lapsega ma kindlasti nii ei käitu, nagu mu ema käitus minuga. Ka olen ma oma kõrvale leidnud mehe, kes ka tagab meie lapsele turvalise lapsepõlve. Isegi kui ta peaks kiruma meid, siis kindlasti ei oleks need süüdistused nii tõsised, nagu mul oma emale on.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 26.11 16:37; 27.11 22:46; 29.11 15:24;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Õudne, ei tahaks iial olla selline laps ega ühelegi lapsele sellist saatust. Ütleks, et võtnu omale koer, see armastab neid alati.

TA siin. Meil oli kass, no jah mina salaja võtsin aga meile ta jäi ja elasime koos kuni ma ülikooli läksin. Siis jäi kass emaga. Vahepeal olin üürikorteris ja võtsin kassi enda juurde. Siis läksin vahetusõpilaseks Rootsi aastaks ja kass läks tagasi ema juurde. Sel ajal kui olin Rootsis andis ema teada, et pani kassi magama. Et talle pidi süüa ostma ja ta oli tüütu. Imestas veel ise, et veterinaar oli proovinud teda veel ümber veenda, et täiesti tervet 9- aastast looma pole vaja eutaneerida. Tore oli küll vahel kassile pai teha kui tuju tuli, kuid sügavamaks kiindumiseks pole ta võimeline. Ta ei saanudki aru, mis siis nii valesti on. Käitus ju vastutustundlikult – enam ei taha, siis loomaarstile. Ei ajanud ju lihtsalt õue!

Sama tegelikult minuga – riided seljas, kõht täis, mis sul veel vaja on? Riided pidid olema viisakad ja puhtad, sest mida muidu teised arvavad. See, kas mõni ese ka meeldis, see oli ebaoluline info. Ema valitud riiete hulgast võis endale lemmikud valida ja neid kanda. Olen mõelnud, et hoolitseda ta jah oskas. Ja teistele muljet avaldada. Aga ise enda jaoks ei raatsinud lubada. Näiteks meeldib talle väga kord, kui on kõik puhas ja sätitud. Talle eu meeldi aga koristada. Eluaeg on elanud segamini ja sassis tubades ja siis enne külaliste tulekut on tohutu kraamimine ja siis on ta rampväsinud kui lõpuks külalised saabuvad. Ja pahane, sest külalised on tema väsinud enesetundes süüdi. Ta nagu tahaks, et keegi hoolitseks ta eest ja teeks ära kõik ebameeldivad asjad. Aga samas tahab ta olla iseseisev ja ise otsustada!

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 26.11 16:07; 27.11 08:46; 27.11 08:52; 27.11 09:00; 27.11 17:40; 03.12 11:48; 03.12 17:37; 04.12 13:58; 04.12 14:02;
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:

Näha on ka, et sa oled ikkagi oma emaga seotud ja temast sõltuv. Kui sa tahad olla täiskavanu, et teised sind sellena tunnustavad (peale eluterve “emale jääb oma laps ikka lapseks” jms), siis tuleb sul kõigepealt temaga piirid maha panna, suhelda kahe täiskasvanu, mitte ema-lapse tasandil.  Mõnel psühholoogil oleks kindlasti häid soovitusi ja kellegiga peaksid oma “avastusest” sügavamalt rääkima, saama aru, et see pole veel kuhugi kadunud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 26.11 18:35; 27.11 08:23; 27.11 10:54; 03.12 12:22;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Näha on ka, et sa oled ikkagi oma emaga seotud ja temast sõltuv. Kui sa tahad olla täiskavanu, et teised sind sellena tunnustavad (peale eluterve “emale jääb oma laps ikka lapseks” jms), siis tuleb sul kõigepealt temaga piirid maha panna, suhelda kahe täiskasvanu, mitte ema-lapse tasandil. Mõnel psühholoogil oleks kindlasti häid soovitusi ja kellegiga peaksid oma “avastusest” sügavamalt rääkima, saama aru, et see pole veel kuhugi kadunud.

No ongi piirid. Kuna iga katse suhelda viib tülini, siis ma ei suhtlegi temaga. Üle poole aasta juba. See teeb küll minu igapäevaelu rahulikumaks, kuid ei paranda ka midagi. Mina saan jah aru, et see on ebanormaalne käitumine tema poolt, kuid ma ei oska ka kuidagi midagi selle parandamiseks teha. Sest ema on seisukohal, et mina käitun “valesti” ja ma peaksin ise aru saama, mida ma just “valesti” teen. Samas mul pole aimugi, ma olen elu aeg proovinud tema meele järgi olla ja kunagi pole midagi piisavalt hea.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 26.11 16:07; 27.11 08:46; 27.11 08:52; 27.11 09:00; 27.11 17:40; 03.12 11:48; 03.12 17:37; 04.12 13:58; 04.12 14:02;
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:

Haige.

Huvitav, mis võiks sellise sündroomi nimi olla, kui ema näeb oma tütart kui elukaaslasena?

Selle asja nimi on “emotional incest” (googeldamise jaoks panin märksõna inglise keeles) ja selle kohta on hunnikus materjali nii Youtubes videotena kui Amazonis raamatutena.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.12 19:10; 03.12 20:20;
To report this post you need to login first.
Postitas:

No ongi piirid. Kuna iga katse suhelda viib tülini, siis ma ei suhtlegi temaga. Üle poole aasta juba. See teeb küll minu igapäevaelu rahulikumaks, kuid ei paranda ka midagi. Mina saan jah aru, et see on ebanormaalne käitumine tema poolt, kuid ma ei oska ka kuidagi midagi selle parandamiseks teha. Sest ema on seisukohal, et mina käitun “valesti” ja ma peaksin ise aru saama, mida ma just “valesti” teen. Samas mul pole aimugi, ma olen elu aeg proovinud tema meele järgi olla ja kunagi pole midagi piisavalt hea.

Tubli oled. Sellises suhtes ei saagi sina midagi muud teha kui ennast päästa. Pärast kogu lapsepõlve kestnud retsimist on isegi juba suur asi, kui sa iseendaga hakkama saad. Sina ei pea võtma enda peale vastutust sinu ema emotsionaalse hakkamasaamise eest. Sinu kohus on hakkama saada iseendaga kõigepealt ja oma mehe ning lastega järgmiseks, mitte vastutama ikka ja jälle edasi oma vanema eest.

Kuigi siin juba, nagu näha, päris mitmed kurjad käod üritavad sulle “paha emme tabu” peale suruda, st dramaatiliselt rinnale tagudes karjatada: “Aga ta on ikkagi ju sinu Emaaaaaa!!!” Selliseid leidub muide üllatavalt palju. Ma vahel mõtlen, kes need sellised inimesed on – kas need, kellel puudub igasugune kogemus ja teadminegi, kuidas selline ema-lapse suhe seestpoolt välja näeb, või on nad ise need türanlikud emad, või on nad ise emade ohvrid kes lihtsalt ei taha või ei suuda silmi lahti teha ja rügavad üha edasi…?

Soovitan ühte raamatut, mis on küll veidi vana, kuid väga aktuaalne ja mis on väga paljudele lohutust pakkunud. See aitab toime tulla ka nende hurjutajatega, keda ei huvita, kui palju sa ise oled kannatanud, aga vat mitte kunagi ei tohi jutuks võtta, et sinu ema võibolla ei olegi “emmekene kullakallis”.

Ilma postikuludeta saad uue raamatu siit:

https://www.bookdepository.com/When-You–Your-Mother-Cant-B-Victoria-Secunda/9780385304238

aga kui viitsid jännata, siis leiad kasutatud eksemplari 2,5 euroga (+3 e saatekulud) ka siit:
https://www.amazon.com/When-Your-Mother-Cant-Friends/dp/0385304234

Teine väga hea raamat:
https://www.amazon.com/Mothers-Who-Cant-Love-Daughters/dp/006220436X

Kolmas, mis on tõeline bestseller:
https://www.bookdepository.com/Adult-Children-of-Emotionally-Immature-Parents-Lindsay-C-Gibson/9781626251700

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.12 19:10; 03.12 20:20;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Õudne, ei tahaks iial olla selline laps ega ühelegi lapsele sellist saatust. Ütleks, et võtnu omale koer, see armastab neid alati.

TA siin. Meil oli kass, no jah mina salaja võtsin aga meile ta jäi ja elasime koos kuni ma ülikooli läksin. Siis jäi kass emaga. Vahepeal olin üürikorteris ja võtsin kassi enda juurde. Siis läksin vahetusõpilaseks Rootsi aastaks ja kass läks tagasi ema juurde. Sel ajal kui olin Rootsis andis ema teada, et pani kassi magama. Et talle pidi süüa ostma ja ta oli tüütu. Imestas veel ise, et veterinaar oli proovinud teda veel ümber veenda, et täiesti tervet 9- aastast looma pole vaja eutaneerida. Tore oli küll vahel kassile pai teha kui tuju tuli, kuid sügavamaks kiindumiseks pole ta võimeline. Ta ei saanudki aru, mis siis nii valesti on. Käitus ju vastutustundlikult – enam ei taha, siis loomaarstile. Ei ajanud ju lihtsalt õue!

Appi, kui südametu ja julm inimene. Kass on ju pereliige ja no ei vii kedagi oma perest eutaneerimisele, kui enam ei viitsi hoolitseda.

TA, väärid tunnustust, et oled suutnud oma elu emast eraldi elada ja edasi minna. Meenub see äsjaavaldatud lugu Stockholmis elavast emast, kes hoidis oma poega 30 aastat korteris kinni. Kohutav. Ei ole emal õigust oma lapse elu sellisel moel võtta ega pidada teda enda omaks.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Õudne, ei tahaks iial olla selline laps ega ühelegi lapsele sellist saatust. Ütleks, et võtnu omale koer, see armastab neid alati.

TA siin. Meil oli kass, no jah mina salaja võtsin aga meile ta jäi ja elasime koos kuni ma ülikooli läksin. Siis jäi kass emaga. Vahepeal olin üürikorteris ja võtsin kassi enda juurde. Siis läksin vahetusõpilaseks Rootsi aastaks ja kass läks tagasi ema juurde. Sel ajal kui olin Rootsis andis ema teada, et pani kassi magama. Et talle pidi süüa ostma ja ta oli tüütu. Imestas veel ise, et veterinaar oli proovinud teda veel ümber veenda, et täiesti tervet 9- aastast looma pole vaja eutaneerida. Tore oli küll vahel kassile pai teha kui tuju tuli, kuid sügavamaks kiindumiseks pole ta võimeline. Ta ei saanudki aru, mis siis nii valesti on. Käitus ju vastutustundlikult – enam ei taha, siis loomaarstile. Ei ajanud ju lihtsalt õue!

Sama tegelikult minuga – riided seljas, kõht täis, mis sul veel vaja on? Riided pidid olema viisakad ja puhtad, sest mida muidu teised arvavad. See, kas mõni ese ka meeldis, see oli ebaoluline info. Ema valitud riiete hulgast võis endale lemmikud valida ja neid kanda. Olen mõelnud, et hoolitseda ta jah oskas. Ja teistele muljet avaldada. Aga ise enda jaoks ei raatsinud lubada. Näiteks meeldib talle väga kord, kui on kõik puhas ja sätitud. Talle eu meeldi aga koristada. Eluaeg on elanud segamini ja sassis tubades ja siis enne külaliste tulekut on tohutu kraamimine ja siis on ta rampväsinud kui lõpuks külalised saabuvad. Ja pahane, sest külalised on tema väsinud enesetundes süüdi. Ta nagu tahaks, et keegi hoolitseks ta eest ja teeks ära kõik ebameeldivad asjad. Aga samas tahab ta olla iseseisev ja ise otsustada!

Sa oled veel hullem. Võtad salaja kassi. Siis viskad emale. Siis võtad jälle endale ja siis viskad jälle emale. Sa ei hooli ei kassist ega emast, vaid ainult iseenda tahtmistest.

0
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sa oled veel hullem. Võtad salaja kassi. Siis viskad emale. Siis võtad jälle endale ja siis viskad jälle emale. Sa ei hooli ei kassist ega emast, vaid ainult iseenda tahtmistest.

Ee, ma olin 10-aastane kui võtsin kassi. Ema oli kuskil kolm päeva kodust ära ja siis klassiõe kassil olid pojad ja võtsin ühe endale. Ise arvasin, et kui emale ei meeldi, siis viin tagasi. No ei pidanud tagasi viima, oli ju armas karvakera. Minu arust on imelik juba see, et ma pidin ta vahepeal endaga üürikorterisse elama võtma, sest kassi kodu oli ju ikkagi kogu aeg olnud ühes kohas. Aga OK põhimõtteliselt jah, ema ei otsustanud seda kassi võtmist. Loomulikult ei ole tal endal olnud kunagi ei enne ega pärast ühtki lemmiklooma.

 

 

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 26.11 16:07; 27.11 08:46; 27.11 08:52; 27.11 09:00; 27.11 17:40; 03.12 11:48; 03.12 17:37; 04.12 13:58; 04.12 14:02;
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:

Soovitan veel mõnda eestikeelset raamatut, kust olen ise abi saanud.

Pia Mellody “Kaassõltuvus”

Tiiu Bolzmann “Perekonna varjatud seadused”

Louise Hay “Jõud sinu sees”

Kõik selgitavad lahti selle, mis on siis õigupoolest “normaalne” ja kuidas asjad peres ja suhetes peaks olema. See on oluline info, sest väärkohtlemise keskel kasvanud lapsed ja pärast ka täiskasvanud ei tea tegelikult seda, mis on “normaalne”. Neil pole seda kogemust ja seetõttu võib neil endal hiljem olla suhtes probleeme, kuna nad käituvad teatud viisil, kuid ise aru ei saa, mis see just on. Täiskasvanud tavaliselt ei ole ka eriti altid tagasisidet andma, nad lihtsalt eemalduvad imelikust inimesest.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 26.11 16:07; 27.11 08:46; 27.11 08:52; 27.11 09:00; 27.11 17:40; 03.12 11:48; 03.12 17:37; 04.12 13:58; 04.12 14:02;
Kommentaarist on juba teavitatud
Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )


Esileht Pereelu ja suhted Mu ema peab mind enda partneriks