Ma olen kurb ja hirmul.
Meil oli ideaalne pere, minu silmis – ema, isa, mina ja mu vend. Lapsepõlv oli ilus. Kui meenutan siis mäletan küll, et isa jõi ka siis juba aga kuna olin laps siis ei pööranud sellele nii palju tähelepanu. isa ei läinud kunagi juues kurjaks, ei hakanud laamendama. Oli juues lõbus ja kui ära väsis läks rahulikult magama. Umbes 10 aastat tagasi jättis isa mu ema ja meid maha, teise naise pärast. Olime veel alaealised vennaga siis, koolid pooleli. Isa ei maksnud kordagi meile mingit raha. Ema küsima ja nõudma ka ei hakanud, ju südamevalu oli nii suur, ei tahtnud mitte mingisugust kokkupuudet selle mehega enam. Meil aga ta ei keelanud kokku saada isaga kui seda soovisime – nii siis käisimegi vennaga igal aastal isa sünnipäeval, jõulud, isadepäev külas. Alati kui sinna läksime oli isa purjus ja samuti oli seda ja tema uus elukaaslane. Igatahes nii see elu läks.
Viimastel aastatel on hakanud see isa uus elukaaslane meid \”kummitama\” ja painama. Helistab täis peaga ja nõuab! et me isa tagasi võtaksime, et tema teda enam ei taha. et saab aru et tegi meile haiget ja tahab seda korvata nii et laseb isal nüüd tagasi tulla. jaburus eks aga kardan et isa on varsti kodutu.
Isa tegi meile toona oma äraminekuga väga haiget. Mul on nii kahju näha oma isa sellisena – ära joodud, tööst ilma. täiesti põhjas. kardan et kui uus naine ta välja viskab siis ei ole mu isal mitte kuhugi minna – pargi pingile magama? silla alla? see mõte ajab mind hulluks. kas ma tõesti pean joodikust isa enda juurde võtma, koju kus elavad ja mu mees ja kaks last. see ei oleks võimalik aga mis mul muud üle jääb…
siin on veel nii palju rääkida aga kirja pannes läheks see lihtsalt väga pikaks.
mul pole küsimusi, etteheiteid ega muud sellist. tahtsin lihtsalt end tühjendada.
aga tunnistan (küll anonüümselt) et MU ISA ON ALKOHOOLIK aga ma armastan teda ikkagi.