Olen täiskasvanud lapse ema, laps sai 19. Olen segaduses ja sooviksin teiste naiste (teoreetilisi) arvamusi olukorra kohta.
Mu lapsele ei meeldi oma eesnimi. Mina kusjuures panin selle talle, isa oli nõus, tüli ei olnud, aga jah, minu initsiatiivil see pandud sai. On eestipärane, pigem vanaaegne.
Ja nüüd täiskasvanuna ta tahab oma nime muuta ja kuna tal on ka tekkinud kaaslane, siis meie teised ei tohi selle kaaslase juuresolekul teda enam tema nimega nimetada. See on aga nii harjumatu, et just eile tegin vea ja automaatselt kutsusin teda kaaslase juuresolekul nimepidi ja kohe tehti pärast mulle skandaal, et ‘ma ju ütlesin, et ära…’. No ma ei saa, nii ruttu ei teki harjumust nime mitte välja öelda, niimoodi käsu peale.
Ma olen kurb. Mitte solvunud, sest mis siin solvuda, kust mina teadsin, et lapsele nimi meeldima ei hakka. Keegi pole süüdi. Aga haiget teeb veidi ja olen segaduses.
Kuidas teie ennast ses olukorras tunneksite, kas see oleks ok olukord ja ei peaks üldse enda sees mingit probleemi tekkima?
Samas siis veidi teeb ka viha, et kui ei sobi, siis mingu ja vahetagu juba ära, aasta aega on ta juba täiskasvanu olnud, aga muudkui venitab kummi ja pirtsutab, otsustagu siis juba ära. Nii tahaks mõnikord talle käratada, et lõpeta vingumine ja mine vaheta nimi ära.
Teema: Mu lapsele ei meeldi nimi, probleem
Mina ei tekitaks probleemi ja üritaks kutsuda inimest nii, nagu ta ise selleks soovi avaldab, olgu see ametlik või mitteametlik nimi. Aga selge see, et ümberharjumine võtab aega, nii talle seletagi rahulikult, mitte käratades. Ega siis ametlik nimevahetus ju sind kiiremini ümber harjuma pane.
Minu teada võib eesnime muuta kord elus, seega pigem las inimene harjub ja proovib uut nime tavalises elus kasutada, kui et tuiskab seda nüüd ja kohe vahetama.
Ma arvan, et nimevahetus on okei ja eks selliseid olukordi ikka tekib. Laps peab ju ise selle nimega elama, seega kui väga häirib, las valib endale uue nime. Ehk oleks vanemate suhtes viisakas, kui uus nimi on mingi variatsioon või lihtsam versioon algsest nimest. Aga mis siin ikka solvuda.
Ja see, et kaaslase ees häbeneb oma nime kuulda… Selline veidi teistsugune variant on üsna levinud, et laps kasvab suureks ja palub oma pereliikmetel lõpetada enda kutsumise mõne lapsiku hüüdnimega. Näiteks et ära mind kaaslase ees nimeta Minnimannuks, vaid ütle Merilin vms. Oleneb isiksusest ja tavaliselt tuleb see soov juba välja nii varateismeea ringis.
Mis jubeda nime sa panid siis talle?
Vaevalt, et see nimi nüüd nii jube ongi, aga nimeomanik on pubekaks lõpuks saanud ja nüüd tülitseb. Kuna automaatselt elus kõik “suurepäraselt” ei suju (nagu eakaaslastel) ja mingi põhjus peab ju olema. Samas ise ka pole kindel, kuna pole ju vahetanud.
Kui oma laps, ma küsiks selle lumehelbe käest, mis nimega teda nimetama peab ja sellega nimetakski.
Nimevahetusele vastu ei oleks. (seda vana tahab nagunii vanemaks saades tagasi)
Kõik on juba teada, ilma et keegi täpsemat infot jaganud oleks.
Hea vähemalt, et osad teavad kindlasti, et 19 aastane vinniline hilisküps on juba väljakujunenud isiksus.
Alates 18a vanuselt saab ise oma nime ära muuta. Tean mitmeid, kes nii on teinud, enamikel olnud vanad nimed nagu Krõõt, Tormi jne. Võid ju pakkuda talle, et võtku uus eesnimi, kuid vana jätku lisanimena alles.
Ma kindlasti ei solvuks. Pole mõtet enda närve kulutada. Kui laps tunneb, et tema pole mitte Mari vaid hoopis Katrin, siis on tal selleks kindlasti õigus. Nimi on oluline identiteedi osa.
Ma saan aru, et ta pole tegelikult endale veel uut nime leidnud. See on küll raske juhus. just ses mõttes, et ta teab, kes ta ei ole,a ga ta ei tea veel, kes ta on.
Kui tel mõlemal oleks huumorimeelt, siis ma hakkaks talle igasugu nimesid välja mõtlema ja teda nende järgi hüüdma. Iga kord, iga päev erinev. Siis vaataks, kuidas reageerib :). Või siis lihtsalt harjutakski teda hüüdma “Sina”, justkui see olekski ta uus nimi.
Aga ma tõesti soovitan seda kõike mitte isiklikult võtta. See on siiski tema elu. Samamoodi nagu mõni vanem peab leppima et tema laps on keegi teine, keda ta on ise ette kujutanud – juristi asemel kunstnik või poliitiku asemel kirjanik või mehe asemel transseksuaal või hetero asemel gei. Lase lapsel olla see, kes ta on ja saate hästi läbi elu lõpuni.
Nimi ei ole jube, on vana nimi, kuid mitte väga laialt kasutatav ega levinud.
Selles see asi ongi, et tegelt on ilmselt äge nimi.
Aga inimene peab ise selle juurde end samuti ägedaks tegema. Oudekki Loone eesnimi pole ju samuti “laialt kasutatav ega levinud”, aga täna tundub see kõigile lahe. Sest ta ise on selleks midagi teinud.
Ilmselt veel ei ole ja tal on tekkinud mure, et kas teebki. Pubeka mure.
P.S. Kas keegi arvab, et O. teatud vanuses ei mõelnud nimevahetusele?
Mina ütleks selle peale, et kui sa tahad, et ma kindlasti sinu uut nime ära ei unustaks, siis anna mulle, vanainimesele, selle kohta ametlik paber, ma panen knopkaga seinale ja õpin igal õhtul pähe! 😀
Suur inimene, hambad kõik suus, hakaku aga asju ajama, kui tahab omale uut nime. Senikaua on see sama hea kui nelja-aastase “mina olen täna Printsess Kuukiir!!” jonnimine. Mis alusel ta seda nõuab?! Tahab olla täiskasvanu, siis olgu ja tehku. Muidu vastu ei ole, kui ikka ei meeldi, no siis ei meeldi. Selleks ongi täisealiseks saanuna võimalus oma nime muuta, et siis peaks juba teadma ja aru saama, mis see tähendab (kas oli seaduses, et ainult 1 ! kord elu jooksul saab eesnime muuta või ma mäletan valesti).
Ma mäletan ka, kuidas ma emale lapsena vingusin, et miks mul SELLINE nimi on. Täiskasvanuna olen nimega ülirahul.
Aga omaette olles ikka tuleb kuidagi kurb tunne peale ja nagu veidi selline läbikukkunud ema tunne, et oh, mis ma nüüd oma lapsele tegin.
Sa panid lapsele kifti nime. Sellega andsid talle kõik eeldused silma paista. Kui sa oled Kõu Tamm, siis sa jääd inimestele paremini meelde, kui sa oled Jaanus Tamm. (Jaanused, ärge võtke isiklikult!)
Kui ta seda ei taha, tema probleem.
Aga niikaua, kui ta pole seda ise ära vahetanud, kutsu teda hoopis kolmandat moodi, mingi X hüüdnimega.
Äike, Oinas, Pähkel, Toomas, mida iganes. (sugu ei mainitud, pakkusin lampi mehele..)
Ja loodad, et see tsurr tal peas läheb lihtsalt mööda. Vahetab selle lihtsa elu “kaaslasegi” ehk ühel päeval välja.
P.S. Naissoost lapsed lihtsalt saavad vist varem täiskasvanuks ja selliseid probleeme pole.
Mina küll sinu asemel vihastaks ega laseks pähe istuda. Liiga pehmo oled olnud. See on tema nimi ja nii oled sa teda alati kutsnud. Nii kaua kui ta pole ametlikult uut võtnud, on see siiski tema nimi. Ma ei kujutaks ette, et mina oma emale kärataks või õiendaks, kuidas ta mind kutsuma peab.
Käratamine pole jah ilus, aga muidu ma arvan siiski, et igaühel võiks olla endal sõnaõigus selles osas, kuidas teda kutsuda. Mina näiteks aktsepteerin seda, kui mu lapsed kutsuvad mind emaks, emmeks või kasvõi eesnimepidi. Aga kui nad hakkasid mind vahepeal ühe sõbranna eeskujul “mammaks” kutsuma, siis see ei sobinud mulle üldse ma ja lihtsalt ei reageerinud sellele.
Teemaalgataja, ära põe, me kõik oleme oma lastele nimed pannud nendega konsulteerimata ja parimas usus, et nimi on ilus ja lapsele ka meeldib. Loomulikult võib lapsel aga tekkida soov teist nime kanda ja täisealisena on tal selleks õigus. Minu lapsed on ka vahel veidi vingunud, et miks neil just sellised nimed on, aga olengi neile seletanud, et täisealisena võivad nad vabalt valida just selle nime, mis ise tahavad. Eks näis siis, kas nad teevad seda.
Aga ta võib ju ühe eesnime lisaks võtta ja senise keskmiseks nimeks jätta. Ühtlasi võib ta keskmise nime asemel kasutada lühendit (nt Hans H. Luik), kuni tekib taas soov ka senist eesnime kasutada.
Kuna teemaalgataja palub soovitusi, siis mina oma iseloomu juures võtaksin küll kõiki 19-aastase sellelaadseid avaldusi kerge huumoriga. Harjutaksin mõttes ennast valmis ja pöörduksin edaspidi eranditult “Hei, sina!”, “Kuule!”, või kasvõi “Tupsuke!” vms, või siis (teeseldult) rangemas toonis “Tütar/Poeg!” või “Järeltulija!”
Mina teeksin diili – järgmiseks sünnipäevaks kingin lapsele nime muutmiseks riigilõivu tasumiseks 100 eurot. Kui nii kaua ei kannata, siis maksku ise või hoidku suu kinni:)
Mis jubeda nime sa panid siis talle?
Värdi
Kas siiani olete last kutsunud õige ja täisnimega?
No näiteks kui Adelheidi on kutsutud Aadeks või Heidiks, siis on tal raske olla Adelheid.
Või kui Hermiine on eluaeg harjunud olema Miine.
Ma saan aru küll, et nimi ei riku meest, aga siiski on mul heameel, et ma pole Hilda või Hermiine või Alviine või Mahvalda.
aga las ta võtab siis nedale teise nime lisaks, et tekiks nö liitnimi ja tema valitud nimi oleks selles esimene. uued sõbrad-tuttavad-töökaaslased saaks siis uue nimega kutsuda ja teised saaks aega ümber harjuda.
ikka väga raske on ilmselt ümber harjuda, kui 19-aastat oled last ühe nimega kutsnud ja nüüd pead teisiti ütlema.
mul üks töökaaslane vahetas oma eesnime. tema probleem oli sellest, et see oli liiga naiselik mehe jaoks. isegi meil oli väga harjumatu uue nimega ta poole pöörduda alguses, aga ta alati viisakalt parandas ainult, kui eksiti. lõpuks harjusime ikka ära, aga kuidas ja kas ta pere harjus, seda ma ei tea.
mul üks töökaaslane vahetas oma eesnime. tema probleem oli sellest, et see oli liiga naiselik mehe jaoks.
Pakun, et see mees ise ka ennast väga mehelikuna ei tundnud, midagi jäi ilmselt vajaka.
Kui sa oled tegija mees, siis ilmselt ei ole sul probleemi, kui su eesnimi on näiteks Kaj.
mul üks töökaaslane vahetas oma eesnime. tema probleem oli sellest, et see oli liiga naiselik mehe jaoks.
Pakun, et see mees ise ka ennast väga mehelikuna ei tundnud, midagi jäi ilmselt vajaka.
Kui sa oled tegija mees, siis ilmselt ei ole sul probleemi, kui su eesnimi on näiteks Kaj.
Mul oli klassivend, kes oli Virgo. Ehk siis tõlkes Neitsi. No mis ema paneb oma pojale nimeks Neitsi? Kui sai täiskasvanuks, muutis nime Virkoks, ema käis ja halas, kui kole nimi.
Sa panid talle nime oma parima tahtmise ja meeldimise kohaselt. Kuid temal ei olnud valikut ja tema peab selle nimega elama. Olgu kui ilus nimi tahes, kui ei meeldi, siis ei meeldi. Las vahetab ära. Sul ei ole paraku omandiõigust selle nime üle. Tal on oma elu. Millest see aasta aega pirtsutamist üldse tekkis, võibolla oleks juba ilma draamata nimi vahetatud, kui Sa poleks tema kuuldes emotsionaalselt selle vastu olnud. Olen ise sarnasel põhjusel nime vahetanud, aasta-kaks läheb lähedastel uue nimega harjumiseks aega.
Mina oleks juba ammu käratanud, et nii kaua kuni ta endale sobivat nime leidnud ei ole, siis kutsutakse teda praeguse nimega.
Kas tema arust on siis parem, et teda kutsutakse “Kuule”
Poisi nimi on Rägabert.
mul üks töökaaslane vahetas oma eesnime. tema probleem oli sellest, et see oli liiga naiselik mehe jaoks.
Pakun, et see mees ise ka ennast väga mehelikuna ei tundnud, midagi jäi ilmselt vajaka.
Kui sa oled tegija mees, siis ilmselt ei ole sul probleemi, kui su eesnimi on näiteks Kaj.
Sellel nüüd selles teemas küll mingisugust tähtsust ei ole, kuidas tema ennast tundis ja minul on tema tunnetest ka täiesti ükskõik. Pole kunagi selle üle juurelnud.
Aga tal oli üpris siiber sellest, et ka näiteks pangast tulid teated stiilis – Lp. preili …
Kui mehe nimi on näiteks Kristin või Liisa, siis on imelik küll ja tema nimi oligi täiesti tavaline naisenimi.
aga püsigem teemas ja las tema elab enda uue nimega rahus edasi.
Mina soovitaks ka teise nime lihtsalt juurde vôtta. Küll siis aeg näitab, kumb nimi peale jääb.
No miks panid siis imeliku nime? Krõõt ja Mahvalda on küll koledad nimed. Peab ikka vihkama oma last, et väärakas nimi panna.
Päris nii ei ole, et saab ainult üks kord elus nime muuta. Üks kord elus saab nime muuta niisama sellepärast, et ei meeldi, kui ära põhjendad. Aga kui on ikka mõjuv põhjus, siis saab nime muuta ka korduvalt.
Las laps loeb nimeseaduse läbi, sinu kirjeldatud juhtumi puhul ei tohiks tal eesnime muutmisega mingeid takistusi olla, kui tal on harvaesinev vanaaegne nimi.
Sellel lehel on nimeseaduse põhilised asjad kirjas:
Mis jubeda nime sa panid siis talle?
Värdi
Ära solva! Tunnen isiklikult ühte vanemat härrasmeest kellel on see nimi, ja tegu on äärmiselt meeldiva, intelligentse, lahke ja suuremeelse inimesega, kellel on suur sõpruskond. Meile kellelegi ei tundu tema nimi imelik, ja lõpuks on see ju lihtsalt Ferdinand’i eestistatud lühend.
