Kas siiani olete last kutsunud õige ja täisnimega?
No näiteks kui Adelheidi on kutsutud Aadeks või Heidiks, siis on tal raske olla Adelheid.
Või kui Hermiine on eluaeg harjunud olema Miine.
Ma saan aru küll, et nimi ei riku meest, aga siiski on mul heameel, et ma pole Hilda või Hermiine või Alviine või Mahvalda.
Uhh, ma tean ühte jube püssi Hildet ja tahtsin ise ka a la Mari asemel Hilde olla 🙂
Ükski nimi pole kole (jah, mõne kõla võib kellelegi mitte meeldida, seda küll) kui inimene ise seda uhkusega kannab.
Peet nt.
Kannaksid uhkusega sellist nime?
“Eesnime Peet statistika: Eesti kohta käivad andmed on 2018. aasta 1. jaanuari seisuga.
Eesnimi Peet on 48 mehel. Populaarsuselt on nimi 895. mehenimi.”
Ma pakun, et noor kutt ei vaimustu ka nimedest Voldemar, Heino, Ülo. Esimesed, mis pähe kargasid.
Miku ja Tanja laps on Teodor.
Minu sugulane (naisterahvas) vahetas ka enda nime ametlikult (no umbes selles vaimus, et kui enne oli Ann, siis nüüd on Anneli vms). Tema ema teatas südamerahuga, et tead, sa võid ju nime vahetada ja ka sinu mehele võib see nimi rohkem meeldida, aga minu jaoks oled sa ikka “Ann” nagu mina sinu omal ajal nimetasin, ja “Anneks” ma sind hüüdma jäängi. Ja ei mingit probleemi, ei mingeid tülisid.
TA-st saan ma aru, looulikult teeb see natuke kurvaks või õnnetuks, kui oma laps nii selgelt mõista annab, et oled midagi väga valesti teinud (kas ka päriselt tõesti valesti, aga no kui ta nii arvab, eks). Aga üks võimalus on ka veel see, et koolis on last tema nime pärast narritud ja see võib olla tekitanud temas soovi teist nime saada.
Minu arust hea ettepanek on soovitada võtta lihtsalt teine eesnimi juurde ja jätta originaal nö keskmiseks nimeks. Äkki laps on nõus, kui temaga rahulikult arutad?
…………………..
Nii et kui sa ise tunnistad, et tegemist on vana ja harva esineva nimega, siis ehk tulebki leppida, et panid puusse. Mõtle järele nendele kordadele, kui inimesed on lihtsalt vaikinud, kui nendele oma poja nime teatasid. Mida sugulased kostsid, kui vastsündinu nime sai? Et “väga huvitav ja omapärane nimi?” – teadagi siis ju, mis arvati.
Poja? Kust sa võtad, et teemaalgataja laps just nimelt poeg on? Ta pole mitte ühegi silbiga soole vihjanud.
Tegelikult ma ise mõtlesin ka esimeses kommentaaris tema lapsest kui poisslapsest ja minu mainitud nimed olid mõeldud meessoole.
Päris huvitav oleks teada, kas siis ongi tegu poisiga või on siin kahe inimese ajud lihtsalt suvalisi meelevaldseid järeldusi teinud?
Üks neiu, kellel oli 2 nime, üks tavaline, aga teine väga ebatavaline (no umbes sama silmatorkavalt ebatavaline või imelik kui paljutsiteeritud Vihmapisar), kasutas kuni täiskasvanuks saamiseni seda ühte ja tavalist nime. Sellega kutsus ise ennast ja sellega kutsus teda ka perekond ja sõpruskond. Teine oli ainult dokumentides. Kui täiskasvanuks sai, siis jättis selle nn. põhinime samaks, aga vahetas teise eesnime ühe tavalise, esimese eesnimega kõlaliselt hea paari moodustava nime vastu. Ega tema tuttvate jaoks midagi ei muutunudki, sest nemad kutsuvad teda ikka nagu ennegi. Aga kui näit. ajakirjanduses ilmub artikkel, kus räägitakse temast, on pildi all see uus ametlik täisnimi. Ta on rahul. Sellisest nimevahetusest saan ma aru.
Kui aga 19a tahab vahetada oma nime lihtsalt seetõtu, et see on tema arvates ebamoodne, vanapärane…
No tõesti võib tegu olla sellega, et noor inimene omistab mingile detailile enda juures liigset tähendust, mõtleb näiteks: “Just selle nime pärast ma polegi lahe!” täpselt samaoodi, nagu paljud teismelised/väga noored täiskasvanud mõtlevad: “Just nende valesti hoidvate juuste tõttu ma polegi lahe!” või: “Nende vale kujuga puusade tõttu ma ei ole lahe!” Hiljem, kui vanust lisandub, naeravad selle üle ise ka, et küll ma ikka ületähtustasin seda ühte asja enda juures!
Nii et mina nime ametlikult vahetama kiirustama ei sunniks. Võibolla, kui asi venib kuhugi 28-30 kanti ja ta pole veel ametlikku sammu ette võtnud, siis leiab, et pole seda sammu enam vajagi teha. Kutsuks teda selle tema poolt tahetud mitteametliku nimega (inimesel võib ju hüüdnimesid olla – suur asi!) ega tõstaks üldse seda teemat üles.
Kui aga ise, ilma tagant torkimata, teeb ühel päeval selle sammu ja vahetab ära, no siis on teine asi. Eks siis pead aktsepteerima.
Viktor – Viki/Vitja
Vitja ei ole Viktor. Vitja on Vitali.
Inimene ei saaa kahjuks kohe alguses oma nime valida. Vahest juhtubki nii, et ei meeldi, võibolla tegelikult narriti või nii koolis või lasteaias? Samas nimevahetus on suur asi, 100 eurot riigilõivu maksta, käia perekonnaseisuametis, id kaarte ja kliendikaarte ja muud muutma hakata. Kui aasta aega juba käib nii, siis ju talle tõesti ei meeldi ja harjutab enne nime sisse. Kahjuks peab ära harjuma. Võib äkki teha sinu meeleheaks kompromissi et teine nimi tuleb vana nimi. Elukaaslane näeb võibolla rohkem hingemaailma ja julgustab, tahtes head. Või mõtle mingi hüüdnimi välja talle millega nii emalikult hellitavalt kutsuda. Mõistan valu, kuid mõistan ka last.
Viktor – Viki/Vitja
Vitja ei ole Viktor. Vitja on Vitali.
Tõsi ta on. Aitäh parandamast!
Tegelikult seal minu näites väljatoodud Dima ei ole vist ka päriselt Dimitri, vaid peaks olema Vadim, aga kummalisel kombel minu kodukandis just nii neid väheseid hüütakse. Või on siiski Dimitri? Kägu, oskad sa mulle öelda, kumb on õige? Meil siin on vene nimesid väga vähe ja võimalik, et teadmatusest on vale hüüdnimi külge poogitud ja nii see on ka jäänud.
Huvitav, kas teemaalgataja laps on tänaseks nime ära vahetanud …
Alates 18a vanuselt saab ise oma nime ära muuta. Tean mitmeid, kes nii on teinud, enamikel olnud vanad nimed nagu Krõõt, Tormi jne. Võid ju pakkuda talle, et võtku uus eesnimi, kuid vana jätku lisanimena alles.
Ja siis tulevad sellised perverssused nagu Chantelle Krõõt ja Maximilian Tormi, päris jubeeee.
Ma sain teemaalgataja kirjast aru nii, et too 19-aastane soovib oma nime vahetada sellepärast, et selline nimi ei meeldi ta kallimale. Seda, et kallim ta õiget nime ei tea, ei pea ma võimalikuks – õige nimi on ju kõikidel dokudel kirjas, passis, ID-kaardil, isegi poe kliendikaartidel. Ju siis kallim nägi õiget nime ja viskas sellel teemal kohatut nalja, mis noore esmaarmunu hirmsasti ära ehmatas. Nüüd tahabki kohe nime muuta…
P.S. Armastus võib otsa saada, aga nimi jääb.
Ma tundsin selles kirjelduses küll ennast ära, aga mitte praegu, vaid aastaid tagasi. Sain kaks eesnime, vana-vana-vanaemade järgi. Üks nimi selline eestiaegne, teine ajatu ja ülemaailmselt alati populaarne ja kasutuses olev. Vihkasin seda eestiaegset nime, koolis noriti, teistel tüdrukutel olid palju ilusamad nimed, C-dega ja Y-dega, täiskasvanuks saades uute inimestega tutvudes isegi ei maininud seda esimest nime ja lasin ennast populaarsema nimega kutsuda, aga alati, kui välja tuli, et kaks nime, siis palu kui palju tahad, ikka kutsuti just selle nimega, mis ei meeldinud. Tahtsin nime vahetada, aga ei saanud, sest polnud piisavalt mõjuv põhjus. (Ma ei tea, kuidas praegu nii kergelt see nime vahetamine käib) ÕNNEKS! Paar aastat tagasi järsku tundsin, et mul on nii kena nimi. Ei ole väga levinud ja tutvusringkonnas kedagi samanimelist ei ole. Ja lihtne ja võimatu valesti kirjutada. Arvan, et ema oskas väga hästi nime valida ja oleksin nüüd väga kurb, kui oleksingi saanud selle nime passist ära saanud kustutatud. Vanad nimed teevad praegu üha enam comeback-i ja sellised nimed aastate pärast on väga moes, teemaalgataja laps on ehk ka kunagi rõõmsam laheda nime üle 🙂
Huvitav, kas teemaalgataja laps on tänaseks nime ära vahetanud …
… või vahetas kallimat ja nimest ei olnudki lõppude lõpuks enam probleemi…? 🙂
Kas ma olen ainus, kes arvab, et tegelikult oli lapse poolt inetu nime pärast skandaali teha? Et need emad ka peavad iga piiksu peale kogu aeg kõigile meele järele olema ja ennast halvasti tundma !! Mulle ka ei meeldi mu nimi, no ja siis.
Kas ma olen ainus, kes arvab, et tegelikult oli lapse poolt inetu nime pärast skandaali teha?
Ei ole ju ainus, mitmed peavad seda lapsikuks, mina kaasa arvatud.
Teemast veidi mööda, aga nii ahvatlev teema on, et suskan vahele. Meie suguvõsas on kaks inimest vahetanud nime 20. eluaastates. Ühel korral soovis Eva saada Eeviks. Teisel korral Liina saada Tiinaks. Mõlemad soovid jäid mulle hämaraks, aga pole minu asi ka. Veidi vanemas eas, 30+ üks hõimlane vahetas nime. Enne oli Lembit(u) – ei mäleta, nüüd on kas Rikardo või Ricardo. Kusjuures perekonnanimi on seeriast umbes nagu Saabas, Kits või Kopamees või Tünder.
Viktor – Viki/Vitja
Vitja ei ole Viktor. Vitja on Vitali.
Kõik Vitjad keda mina tean, on Viktorid. Vb kutsutakse ka Vitalisid nii, aga pole kohtunud ühegagi.
Viktor – Viki/Vitja
Vitja ei ole Viktor. Vitja on Vitali.
Kõik Vitjad keda mina tean, on Viktorid. Vb kutsutakse ka Vitalisid nii, aga pole kohtunud ühegagi.
Vitali on Tolik.
Ühel korral soovis Eva saada Eeviks
See on küll täiega arusaamatu soov!
Viktor – Viki/Vitja
Vitja ei ole Viktor. Vitja on Vitali.
Kõik Vitjad keda mina tean, on Viktorid. Vb kutsutakse ka Vitalisid nii, aga pole kohtunud ühegagi.
Vitali on Tolik.
Tolik on ka Anatoli.
Mõnes mõttes saan aru – mul on ka väga haruldane nimi, mitte vanaaegne, vaid pole üldse ei eesti ega ka rahvusvaheline nimi. Teismelisena olin ka selle pihta väga turris ja lubasin kogu aeg ära vahetada, kui täiskasvanuks saan, sest see nimi tekitas inimestes segadust, seda kuuldi ja kirjutati kogu aeg valesti ja igavene häda oli sellega.
Aga kui ma täisealiseks sain, siis oli maailm jõudnud niikaugele, et Eestis hakati lastele panema igasugu veidraid nimesid ja inimesed harjusid veidrate nimedega ära ja minu nimi ei tundunud nende lapsukeste kõrval enam nii kummaline. No ja ise sain ju ka täiskasvanuks, see pole mitte vähetähtis asi. Nüüd olen 40+ ja on küll hea meel, et ma nime ei vahetanud, ehkki see on Eestis endiselt väga haruldane.
Ehk siis… 19-aastane on täisealine küll, aga võibolla mitte veel päris küps ja nime vahetamine on selline asi, et hiljem võib enda arvamus enda nimest olla hoopis teistsugune.
Kas uus nimi on täiesti teistsugune ja mingit hüüdnime ei saa kasutada? Ma oleks ka ikka solvunud, sest olen enda arust ka lastele väga ilusad nimed valinud, aga samas oleks hullem, kui laps otsustab, et talle ei meeldi tema sugu või midagi sellist.
Viktor – Viki/Vitja
Vitja ei ole Viktor. Vitja on Vitali.
Kõik Vitjad keda mina tean, on Viktorid. Vb kutsutakse ka Vitalisid nii, aga pole kohtunud ühegagi.
Kõik Viktorid, keda tean, on Vikid. Vitalisid isiklikult ei tunne, sest seda nime eestlastel pole olnud kombeks panna, aga tean, et Vitali nn hellitusnimi on Vitja.
Viktor – Viki/Vitja
Vitja ei ole Viktor. Vitja on Vitali.
Kõik Vitjad keda mina tean, on Viktorid. Vb kutsutakse ka Vitalisid nii, aga pole kohtunud ühegagi.
Vitali on Tolik.
Anatoli on Tolik, Vikorid enamasti Vikid.
Aga mina tahtsin kolmkümmend aastat tagasi, umbes sama vanalt kui TA laps, oma nime Kareniks vahetada! Õnneks ei jõudnud tegudeni 😀 ja praeguseks olen oma üsna tavalise nimega rahul ja harjunud. Seega, las ta ootab selle kiire asjaga. Võite ju kutsuda selle kunstnikunimega teda, tõenäoliselt läheb nimevahetuse tuhin mööda.
Mulle ka minu nimi ei meeldinud. Ema ütles väga konkreetselt – nagu 18 saad, võid kohe minna ja nime ära vahetada või meeldivama nime lisaks võtta, seni pead elama minu valitud nimega.
18-aastaseks saades ei tulnud mul nimevahetuse teema enam meeldegi. Nüüd olen 50+ ja nimi siiani vahetamata ja arvan, et mu nimi polegi kõige hullem.
Otse loomulikult on väga vanaaegse nime panemine beebile risk. Võib juhtuda, et see vana nimi omandab uuesti ajakohase kõla, aga võib-olla üldsegi mitte.
Vanemad soovisid võtta riski. Ei õnnestunud.
Hakkasin just mõtlema, et paljud vanad nimed on tõesti saanud taas kaasaegseks: Linda, Hugo, Marta, Pauliine, Roosi, Mia.
Aga endiselt on nimesid, mis ongi jäänud vanaaegseks nimeks: Leida, Enn, Aksel, Aadu … jne
Ükski nimi ei jää vanaaegseks, sest nende nimedega generatsioonid ju kaovad. Ei muutu vanas eas nimi automaatselt Leidaks ega Aaduks, et need nimed põlvest põlve vanade inimestega seostuma jäävad. Ühel päeval on tüüpilise vanainimese nimi hoopis Mia, Rasmus, Markus, Kätlin, Sandra, Grete jne.
No just noored saavad ju vanaks ja siis ütlevad uued noored pähh, mammi, miks sa mulle Rasmus nimeks panid, iga kolmas kepiga vanamees ju selle nimega.
Asjaolude sunnil tutvusin ühe kooli teise klassi minevate Laste nimekirjaga. 22 last, nendest 10 poissi. Poistest 6 on Karlid või Carlid, enamik paarisnime osana, mitte ainult üks eesnimi. Kaks Trevorit, veidi Robineid. Tüdrukutest kaks Mirtelit ja kolm Mi(i)at, ka enamasti paarisnime osana. Mariad, Cassandra või kaks. Ongi klass koos.
Ma võiksin võtta mingi vanaaegse nime või midagi X ja Y aga ma ei taha olla keskpärane mass – Katrin :-/
