Olen lihtsalt nii õnnetu….ma tean, et meil on megakiire elu hetkel – mehel ettevõte, mis töötab täistuuridel ja just nö. tänu koroonale on tööd poole rohkem….minul kodune elu, beebi ja kaks teismelist. Ma tegin endale võimalikult toreda päeva – kärutasin lapsega ringi, võtsin tee pealt hea kohvi ja jalutasin jalutasin ja jalutasin….seejärel tellisin koju shusit ja võtsin gustavist tordi. Mees jõudis kell 19 või isegi pisut seitse läbi….teismelised rullusid oma tubadest ka õhtusöögile ja nähes tellitud toitu, küsiti mille puhul tellisime….siis enam ei suutnud, vaid pahvatasin nutma. Ma isegi pole pahane…..mul on niii kahju endast. Kusjuures mees on võix öelda, et isegi vihane, et talle ei öelnud et mul sünnipäev on…..lapsed kukkusid muidugi kohe nunnutama, kallistama, musitama…mees ka ikka, aga ta jummala tõreda olemisega, endassetõmbunud ja mõtlik.
Olen ma imelik, et olen kurb? Teil ka midagi sarnast juhtunud? Kooselu 15 aastat 🙂 ja kuupäevadega pole mu abikaasa kunagi hiilanud. Oma ema sünnipäeva teab, laste omi pean meelde tuletama. Ja miskipärast panen süükoorma mehele – no teismelised võiks ka ju selliseid asju teada ja on alati ka teadnud….ma isegi ei tea, miks siis nüüd nii juhtus.