Teema: Mu pere unustas mu sünnipäeva :(

Praktiline maailm. Meie peres pean tähtpäevi meeles mina. Jaanuari esimestel päevadel kirjutan pere tähtpäevad mehe märkmikku – laps 1, laps 2, laps 3, laps 4, enda sünnipäeva, tema enda sünnipäeva, esimese ja viimase koolipäeva, koolivaheajad ja meie pulma-aastapäeva. Kõikide pidulaudade organiseerimine on mehe teha, samamoodi vabatahtlikult ja lisaläbirääkimisteta.  13 aastat kooselu, 8 aastat abielu, iial ei võtaks astuks ma ohvrirolli ega laseks unustada. See on kurb kõigile.

MIna arvan ka, et see on libateema.

#3720461:

Appi tõesti. See näitab, et perekeskis mingit suhtlust ei ole. Sinu sünnipäevast siis eelnevatel päevadel ei vestelnud, et mida teeme, mida sööme, kellega istume, mida kinkida?

Ise oled endale probleemi teinud-tahad tähelepanu, siis räägi oma soovidest.

Ühinen mehega-tundud täielik manipulaator. Vaikselt ketrad ja ketrad enne päevi ja siis paned teisi end süüdi tundma. Mõistan mehe viha.

Tundud täielik tropp. Vabandust, kui eksin.

#3720598:

#3720583:

No see kinnitab mu väidet. Mees on nii paanikas, et 2 kuud ette küsib sinulr, mida sulle kinkida. Ja sinuga kooskõlastada. Ise ta ei oska midagi mõelda?

Oskab ikka. Tal muud üle kunagi ei jäägi, sest mul on kõik olemas ning raha mulle kinkida oleks naeruväärne. Paanikas pole keegi. Tuli jutuks, kuna oleks reisil kauem olnud, aga pean sünnipäeva tõttu varem naasma. Mees isegi ei osale mu üritusel, meil on läbi aastate naiste üritus.

Oskab, aga ei oska?

Peab ette läbi rääkima, kuigi läbi aastate on olnud naistekas?

Katsu kuidagi loogilisemat juttu kirjutada.

Olen ka seda kogenud, kurvaks tegi.

Ah, ära võta nii isiklikult. Mul näiteks on kuupäevad üldjuhul meeles, aga mõnikord on nii palju tegemist, et unustan ära, et just täna on näiteks see päev. Alles päev hiljem tuleb järsku meelde- appi, tal oli eile ju  sünnipäev, et eile oli näiteks 21.märts. Selles mõttes on  facebook hea abimees:))

Sugulased on juba harjunud ja helistavad ise ja raporteerivad- mul on täna sünnipäev:))

Sa hakka varakult juba hõikama, et homme on minu sünnipäev ja seda ei juhtu iga päev.. Küll, siis kõigil meelde tuleb ja mehele anna korraldus stiilis “paluks mind homme meeles pidada- mul on sünnipäev”.

Mul juba nubrid nii ebameeldivad, et ei tahagi, et keegi nii väga meelde tuletaks. Solvuda ka enam ei viitsi. Endal lihtsam elada.

Siin räägitakse palju, kuidas meesinimene olevatki kohe sihukese teistmoodi ajuehitusega, et temal lähedaste sünnipäevad meeles ei seisa ja pole vaja väljagi teha sellest. Tore! Aga kuidas suhtuks mees sellesse, kui tema enda sünnipäev ära unustatakse? Täitsa huvitav oleks teada, äkki mõni naine proovib nüüd vastu sama teha?

Töötasin ise kunagi pensioniametis. Ja seal nägime aeg-ajalt pealt vaidlusi, kus mees soovis lapsekasvatamise aastaid lisada oma pensionistaazhile. Paraku, kui küsima hakkasin, et mitu last on ja millal nad sündisid, selgus üllatavalt sageli, et mehed ei oskagi vastata! 🙂 Oma laste arvu ikka kuidagi teati, ent nende sündimise ajad olid puhta meelest läinud. Aga kõrgemat pensioni tahtsid laste eest saada küll.

#3720664:

#3720655:

Oskab, aga ei oska? Peab ette läbi rääkima, kuigi läbi aastate on olnud naistekas? Katsu kuidagi loogilisemat juttu kirjutada.

Idioot oled või? Ei pea midagi rääkima, mul oleks täiesti savi ka, kui meeles poleks. Ma pole mingi manipulaatorist lumehelbeke, kes pisaraid valab ja end ohvriks hakkab tooma. Naised võiks endale munad kasvatada, peaksid mehest neist ka rohkem lugu.

Sorri, aga su sõnad olid, et normaalses peres räägitakse need asjad eelnevalt läbi.

Ja nüüd ei pea rääkima?

Mõni ime, et mees kaks kuud ette paanitseb, sul on täiesti vastukäivad seisukohad ja sõimaja oled ka. Igas postituses sõimad. Munade olemasolu ei tähenda automaatdelt inimeste sõimamist ja tropiks olemist

Kena jutuke küll, aga ei usu ka, et kõik mis kirja on pandud tõsi ka on.

Sünnipäevad tuleb planeerida üsna töö vabaks, sest õnnesoovijaid on alati palju. Vanemad, vanavanemad, sõbrannad jne. Sellel aastal sain kõnesid eriti palju. Kõiksugu inimesi ilmutas ennast. Ja ma rääkisin nendega mõnuga, paljudest polnud väga kaua kuulnud ja kõigil oma koroonakogemus jutustada. Mõne inimese kõne oli lausa kingituse eest, sest polnud ühte oma kunagist kooliaegset sõbrannat ei näinud ega kuulnud üle kümne aasta.

Ehk, et ok, pere unustas, aga et ükski tuttav või vanemad ka ei helistanud?!?!

#3720768:

Mõni ime, et mees kaks kuud ette paanitseb, sul on täiesti vastukäivad seisukohad ja sõimaja oled ka. Igas postituses sõimad. Munade olemasolu ei tähenda automaatdelt inimeste sõimamist ja tropiks olemist

Kus ma sõimasin? Sa oled rumal ja ma ei kannata rumalaid inimesi.

Mees ei paanitse 2 kuud ette.  Kuna tuli täna jutuks meie reisi pikendamise võimalus, siis ütlesin, et pean tagasi olema ja ei saa veeta sünnipäeva välismaal. Mille peale ta ütles, et pean hakkama mõtlema, mida sulle kingin.

Võid kindel olla, et rohkem ei unustata! Teismelistele ongi vaja selliseid õppetunde, et neil on silmad häbi täis.

Mina võtan sünnipäevaplaanid juba paar nädalat enne jutuks – ja mitte selle pärast, et mees unustaks, vaid selle pärast, et talle meeldib üllatusi teha. Nii et ääri-veeri uurin, et kas tähistame sel ajal kodus ja kas peaks midagi süüa tegema jne, muidu juhtub nii, et osa kingitusest on ootamatu spaanädalavahetus ja samal ajal läheb kodus valmisvaaritatud toit halvaks.

Eks ta valus ole, kui ise annad teistele palju, aga sinule olulisel päeval lähedased sulle tähelepanugi tagasi ei anna. Samas praegu  kuuled paljudelt, et  ühes pikas rutiinis ja piirangutes ja kohustustejadas  enam ei jõuagi järge pidada.

Ma muidu ise alati tähtpäevade meelespidaja, aga alles ühel päeval elasin ehmatuse üle, et unustasin venna sünnipäeva ära.  Kuupäeva vaadates ja mõtetes korra luues tuli  õnneks välja, et mõned päevad ikka aega ja siis juba pidevalt meenutasin endale, et õigel päeval ikka sünnipäeva puhul õnnitleda.

Lähiperes on meil kuidagi ikka juttu, kas ja kuidas sooviks tähtpäeva tähistada ( ka eelmine aasta koroonapiirangute ajal) ja see ilmselt natuke aitab teistel pereliikmetel sünnipäeva päeval olla valmis õnnitlema sünnipäevalist. Mul mees väga kehva tähtpäevade mäluga ja tema võiks vabalt hiljem avastada või teise inimese kuupäeval õnnitleda, sest  tal kahe lapse ja naise sünnipäevad kõik väikeste vahedega ühes pundis ning pidevalt sassis,  mis kuupäeval  ja kellel sünnipäev oli. Mees on ka juba täiskasvanu ealisena läinud ühel aastal ema kuu aega varem õnnitlema, sest ühel päeval avastas ehmatusega, et ema sünnipäev ju. Eks tal ongi abiks facebook ja mina, et lähedased ja sõbrad  ikka õigel päeval õnnitletud saaks.

Meie peres on komme, et sünnipäevalaps ütleb hommikul:”Palju õnne teile minu sünnipäevaks!” Ja kui kellelgi on meelest läinud, siis see on talle heaks meeldetuletuseks.

#3721303:

Otsi abi omale! 🙂 See kommetaar on kohutav sul!

Otsi ise abi, kui soovid. Mul on elus kõik hästi. Kommunikatsioon on kõige võti-soovitan sullegi!