Teema: Mu pere unustas mu sünnipäeva :(

Loen ja imestan. Nagu lasteaed. MINU sünnipäev unustati ära – no ja siis, maailma lõpp või ? Ja solvuda ei oska ma kuidagi selle peale, ma ei ole maailma naba.

Muidugi on lahe kui hommikul kook voodisse tuuaks ja saad ootusärevusest oimetuna kingipaberit krõbistada aga kui seda ei juhtuks siis ei hakkaks ka esimese asjana psühholoogi numbrit valima. Kui kink ei vasta sinu ootustele kas siis jääd ka meest altkulmu põrnitsema ja siis teed perekooli teema milline hoolimatu tõbras ….. kinkis mulle panni 🙂

Eks varsti saab nutulaule lugeda kuidas emadepäeval see kõige tähtsam ära unustati jne.

#3720598:

#3720583:

No see kinnitab mu väidet. Mees on nii paanikas, et 2 kuud ette küsib sinulr, mida sulle kinkida. Ja sinuga kooskõlastada. Ise ta ei oska midagi mõelda?

Oskab ikka. Tal muud üle kunagi ei jäägi, sest mul on kõik olemas ning raha mulle kinkida oleks naeruväärne. Paanikas pole keegi. Tuli jutuks, kuna oleks reisil kauem olnud, aga pean sünnipäeva tõttu varem naasma. Mees isegi ei osale mu üritusel, meil on läbi aastate naiste üritus.

Mina lausa kardan mehe kingitusi 🙂 Mul sama jama nagu eelkõnelejal – kõik on olemas. Ja siis mees nuputab ennast hulluks kuidas eelmise aasta kinki üle trumbata … tihti ostabki hirmkalli asja, mida ma tema arust vajaksin ja sooviksin aga kahjuks tihti ei ole see täpselt see mida ma sooviksin, ja nii seisabki kapinurgas mingi kallis asi mida ma ei kasuta. Nüüdseks oleme kokku leppinud, et mitte mingisuguseid materiaalseid kinke ei tee, ainult elamuskingid nagu reis või hea õhtusöök või langevarjuhüpe jne.

#3720892:

Võid kindel olla, et rohkem ei unustata! Teismelistele ongi vaja selliseid õppetunde, et neil on silmad häbi täis.

Sul ei ole vist ühtegi teismelist ? Teismelistel ei lähe silmad häbi täis või kui siis järgmiseks viieks sekundiks. Mul on teismelisi 3 (poisid) ja ma võin mürki võtta, et kui nende isa neile meelde ei tuletaks või FB ei teavitaks siis nad ei tuleks selle pealegi, et mul üldse võiks sünnipäev olemas olla 🙂 Sel aastal tõi 1 poistest naistepäeval mulle karbi shokolaadi – sain tõelise shoki (no heas mõttes muidugi).

#3721385:

#3721378:

Loen ja imestan. Nagu lasteaed. MINU sünnipäev unustati ära – no ja siis, maailma lõpp või ? Ja solvuda ei oska ma kuidagi selle peale, ma ei ole maailma naba.

Muidugi on lahe kui hommikul kook voodisse tuuaks ja saad ootusärevusest oimetuna kingipaberit krõbistada aga kui seda ei juhtuks siis ei hakkaks ka esimese asjana psühholoogi numbrit valima. Kui kink ei vasta sinu ootustele kas siis jääd ka meest altkulmu põrnitsema ja siis teed perekooli teema milline hoolimatu tõbras ….. kinkis mulle panni 🙂

Eks varsti saab nutulaule lugeda kuidas emadepäeval see kõige tähtsam ära unustati jne.

Minu jaoks on veider see, et täiskasvanud inimene ei saa aru, et kõik ei ole temasugused ja on inimesi, kellele on sünnipäevad olulised. Veel veidram on minu jaoks see, et see “täiskasvanud” inimene veel maniteseb neid. Ohh jah, näe, me kumbki ei saa vahel mõndadest asjades aru…selline see eluke on.

Milleks need olulised on ? Kas sellepärast, et vaid sellel päeval aastas keegi üldse tähele paneb, et sa olemas oled või miks ? Ma ei väitnud, et sünnipäevad ebaolulised on lihtsalt ei saa sellest suurest hüsteeriast aru kui keegi on unustanud … Ja TA ei kirjuta, et ka keegi peale tema mehe oleks teda meeles pidanud ja õnnitlenud – järsku ta ei lähegi teistele korda kuna selline labiilse närvikavaga on ? Mõni sõbranna äkki ikka helistas ?

Ja ka seda õhtust olukorda oleks saanud kenasti lahendada ilma, et kõik majas viibinud ennast kehvasti tunneks. Näiteks lausuda rõõmsa häälega – teen täna sushi välja kõigile oma sünnipäeva puhul !. Mitte mängida märtrit ja unistada ülevoolavast kaastundest. Aga noh mõned naised ongi sellised manipulaatorid, hiljem ju hea veel aastake vahel nähvata ‘no ja mu sünnipäeva sa ju unustasid ka ära’ 🙂

Mina oleks ka kurb, aga kuna ma ühel aastal unustasin oma ema sünnipäeva ära, siis ma tean, et see ei tähenda, et pere mind vähem armastaks