Esileht Ajaviite- ja muud jutud “Mul oli perekond” etv2

Näitan 20 postitust - vahemik 1 kuni 20 (kokku 20 )

Teema: “Mul oli perekond” etv2

Postitas:
Kägu

Kas vaatasite? Mis tundeid tekitas?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hirmu, et kes surma saab, kui see noormees vanglast välja pääseb. Sest kogu see kaunis jutt seal vanglarüüs oli tõenäoliselt kõrge IQ-ga sotsiopaadi näitemäng.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

meie keskel elab väga palju erivajadusega inimesi. Suur enamus neist on diagnoosimata ja abi nad ei saa ega pole kunagi saanudki. Lapsepõlves vanemad eitavad, harjuvad, hakkavad ebanormaalsust normaalsuseks pidama. Elatakse päev korraga. See ongi filmi peamine sõnum- märgake, tegutsege, võimaldage oma lapsele parim võimalik abi ja toetus nii vara kui võimalik. Siis ei eskaleeru paljud ohtlikud olukorrad. Konkreetne film oli muidugi äärmiselt mitmekihiline, siin on juba mitme põlvkonna jooksul asjad väga nihkes. Omal moel oli ju ette teada, et midagi juhtub, iga põlvkonnaga probleemid süvenesid, kordus sama muster.

Please wait...
Postitas:
Kägu

noorena tegi narkot ja eks sealt lapse aju sai kuidagi kahjustada. teine laps tuli ka ju raske südameveaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

noorena tegi narkot ja eks sealt lapse aju sai kuidagi kahjustada. teine laps tuli ka ju raske südameveaga.

Pigem arvan, et antud juhul poisi isa skisofreenia on see sama pärlik tegur, mis lapse sotsiopaadiks muutis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

noorena tegi narkot ja eks sealt lapse aju sai kuidagi kahjustada. teine laps tuli ka ju raske südameveaga.

Pigem arvan, et antud juhul poisi isa skisofreenia on see sama pärlik tegur, mis lapse sotsiopaadiks muutis.

kindlasti, aga ka tema ema tegi narkot ja mulle jäi mulje, et terve see perekond ongi selline hästi külm, isekas, kuritegevusega väga seotud ja neil oli ka palju raha. samas selle filmi võimalus, keegi teine ei oleks olnud nõus oma lugu vähemalt selliselt rääkima.

charity tegi hiljem kokaiini ja ega narkomaanid kunagi ei saagi vabaks, võimalik, et tegi ka filmimise ajal, sellest ka selline kaine arutlus. poiss muidugi hull ja ega teda vanglast välja lastagi kunagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei näinud saadet. Aga mis abi sotsiopaadid – pean silmas tõsiseid sotsiopaate, mitte lihtsalt selliste joontega inimesi, meil saavad? Diagnoos meil üldse selline pannakse? Kas kellegil on üldse õnnestunud oma lapsele kvaliteetne psühholoogiline abi saada, kes seda otsinud on?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei näinud saadet. Aga mis abi sotsiopaadid – pean silmas tõsiseid sotsiopaate, mitte lihtsalt selliste joontega inimesi, meil saavad? Diagnoos meil üldse selline pannakse? Kas kellegil on üldse õnnestunud oma lapsele kvaliteetne psühholoogiline abi saada, kes seda otsinud on?

Tõenäoliselt polegi sellist meetodit, mis sotsiopaadist teeb ühiskonda sulanduva indiviidi. Mõni erisus ei ole tänapäeva meditsiini abil veel ravitav. Ei saanud see mees ka seal Ameerikamaal abi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sotsiopaadiks sünnitakse või kujunetakse? Ei tea, miks ema küll identiteedivahetamisele ei mõelnud. Päris imelik oli see, et Charity oma ema juurde elama kolis, arvestades seda, et ema koos Parisega tema vastu kohtusse läksid. Ta peaks sellest nõiaringist välja astuma oma uue lapsega. Eks me siis ca 15 aasta pärast kuule, mis sellest loost sai.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Väga karm dokk oli. Ja andis palju mõtlemisainet. Kus on emaarmastuse piirid? Millised teod/otsused minevikust hakkavad mõjutama meie elu tulevikus? Kui palju on meie hulgas sotsiopaate/sellele kalduvaid inimesi ilma et me seda teaks? Kuidas ära tunda, millal peab sekkuma?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas sotsiopaadiks sünnitakse või kujunetakse? Ei tea, miks ema küll identiteedivahetamisele ei mõelnud. Päris imelik oli see, et Charity oma ema juurde elama kolis, arvestades seda, et ema koos Parisega tema vastu kohtusse läksid. Ta peaks sellest nõiaringist välja astuma oma uue lapsega. Eks me siis ca 15 aasta pärast kuule, mis sellest loost sai.

Ema oli rikas, rahapärast ema juurde tagasi kindlasti läks. Siin eestis elatakse nagu paraleeluniversumis, muudkui võtan OMA lapse ja lähen. Charity ei olnud arvatvasti mingit töökohtagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind hämmastas kõige rohkem karistuse pikkus. 40 aastat 13-aastasele lapsele? Ja te veel arutlete, kelle ta välja saades järgmisena tapab. Ei ole nagu kuulnud, et oleks mingit erilist poleemikat meie täisealiste tapjate ja vägistajate üle, kes enne tähtaega hea käitumise eest mõne aastaga vabastatakse. Kõge vallatum on veel see kuidas meil üks karistus teise katab. Seal oleks 2 inimese tapmise eest karistus tõenäoliselt 2×40 aastat. Kuidas saavad kaks ühiskonda küll NII erinevad olla kui USA ja Euroopa?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tõesti, 13-aastane on ju alaealine, meil ei pandaks last vangi. Kas sisuliselt tähendab see seda, et meil võib laps teise inimese tappa ja midagi ei juhtu? Usas on varem sellised juhtumid olnud, kus 2-või 5-aastane laseb kogemata kodusest relvas teise lapse maha, neid lapsi ei panda ju vangi? Kustmaalt see piir jookseb vanuseliselt?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tõenäoliselt siin aitas karistuse pikkusele kaasa ka psühholoogide hinnang ja potentsiaalse riski arvestamine. Psühholoogide hinnang oli umbes selline, et kõrge IQ-ga sotsiopaat, “Muuda nime ja jookse, kui elu sulle armas on”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind hämmastas kõige rohkem karistuse pikkus. 40 aastat 13-aastasele lapsele? Ja te veel arutlete, kelle ta välja saades järgmisena tapab. Ei ole nagu kuulnud, et oleks mingit erilist poleemikat meie täisealiste tapjate ja vägistajate üle, kes enne tähtaega hea käitumise eest mõne aastaga vabastatakse. Kõge vallatum on veel see kuidas meil üks karistus teise katab. Seal oleks 2 inimese tapmise eest karistus tõenäoliselt 2×40 aastat. Kuidas saavad kaks ühiskonda küll NII erinevad olla kui USA ja Euroopa?

see kõik juhtus vist texases ja seal on usa kõige rangemad karistused. mõnes teises osariigis oleks poiss vaimuhaiglasse suunatud, aga texases ei hakka keegi hellitama. ta tappis õe tosina noahoobiga ja maksimum karistus käes ka. see on esimese astme raske kuritegu. veneajal olid meil ka väga ranged karistused, näiteks vägistamise eest anti lausa 15 aastat vanglat. nüüd on ka meil karistused tõsisemaks läinud, tapjad on saanud minimaalselt 15 ja 20 aastat. mingi vahe saadi ainult 5 aastat jne kui see rein lang oli just.min.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Iga osalise, nii ema, vanaema, poja, hukkunud kui ka uue tütre ja samas ka tädi pere vaatenurgast arenes minu meelest erinev tragöödia. Kõige kehvem kaart on Phoenixil – sündinud oluliselt hiljem juhtunust, peab seda taaka kandma terve elu lisaks südamehaigusele.
Samas andis traagiline sündmus tõuke ema elu kordasaamiseks ja kogu perele kokkuhoidmistunde.
Mulle Paris sotsiopaadina ei tundunud – pigem näis, et jõhkra teo sooritas ta hulga asjaolude nagu ema sõltuvus, sellega talle langenud pereelu eest vastutamine, isiklik geneetika ja mingi äkkviha kokkulangevusel.
Lugesin veel googlist kommentaare ja lapsed ei tundunud nö hooletusse jäetuna – käisid mainekas kristlikus koolis, mis USA mõistes omab ilmselt kaalukust. Samas ei kajastanud dokk näiteks kooli seisukohta ega ka selle andmisest keeldumist. Ka jäi mulle arusaamatuks, miks Parist juba enne uuriti –
poiss oli ju rõõmus, sotsiaalne, seltsiv. Mis tekitas peres vajaduse arstide poole pöörduda?
Tundmata Texase seadusi tundus karistusaeg kohutavalt pikk. Mõtlen James Bulgeri alaealistele tapjatele Suurbritannias, kes said uue identiteedi ja sellega võimaluse uuele elule. Uut võimalust koos mingi järelevalve ja suunamisega vääriks minu arvates ka Paris. Mitte, et tema tegu saaks kuidagi õigustada või leevendada, kuid tõepoolest oli ta selle toimepanemisel 13-aastane poiss keerulistest peresuhetest.
Kokkuvõtlikult oli aga väga mõtlemapanev film emadusest, emaarmastuse suurusest. Minus tekitasid kurbuse ja lootusetuse lõpukaadrid, kus ema märkis, et poissi on alates 13. eluaastast kasvatanud Texase osariik ja andis mõista osariigi tegevuse vähesusest poja aitamisel. Kui film oli paljuski üles ehitatud andestamise võimalusele, siis jäi lõpp minu jaoks kibestunuks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

aga poiss kordagi ei kahetsenud tapmist, ta isegi ei hakanud kaamera ees nutma, ta ainult rääkis endast. kui filmi lõpus ema kuulas 911 tehtud kõnet, siis ema nentis poja valesid. ametnik nõudis tüdruku elustamist ja mida poiss teisel pool toru ka näitles, aga hiljem surnukeha oli kõhuli hoopis olnud. see poiss oli vaimselt haige ja need uued võimalused on liiga riskantsed.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Iga osalise, nii ema, vanaema, poja, hukkunud kui ka uue tütre ja samas ka tädi pere vaatenurgast arenes minu meelest erinev tragöödia. Kõige kehvem kaart on Phoenixil – sündinud oluliselt hiljem juhtunust, peab seda taaka kandma terve elu lisaks südamehaigusele.
Samas andis traagiline sündmus tõuke ema elu kordasaamiseks ja kogu perele kokkuhoidmistunde.
Mulle Paris sotsiopaadina ei tundunud – pigem näis, et jõhkra teo sooritas ta hulga asjaolude nagu ema sõltuvus, sellega talle langenud pereelu eest vastutamine, isiklik geneetika ja mingi äkkviha kokkulangevusel.
Lugesin veel googlist kommentaare ja lapsed ei tundunud nö hooletusse jäetuna – käisid mainekas kristlikus koolis, mis USA mõistes omab ilmselt kaalukust. Samas ei kajastanud dokk näiteks kooli seisukohta ega ka selle andmisest keeldumist. Ka jäi mulle arusaamatuks, miks Parist juba enne uuriti –
poiss oli ju rõõmus, sotsiaalne, seltsiv. Mis tekitas peres vajaduse arstide poole pöörduda?
Tundmata Texase seadusi tundus karistusaeg kohutavalt pikk. Mõtlen James Bulgeri alaealistele tapjatele Suurbritannias, kes said uue identiteedi ja sellega võimaluse uuele elule. Uut võimalust koos mingi järelevalve ja suunamisega vääriks minu arvates ka Paris. Mitte, et tema tegu saaks kuidagi õigustada või leevendada, kuid tõepoolest oli ta selle toimepanemisel 13-aastane poiss keerulistest peresuhetest.
Kokkuvõtlikult oli aga väga mõtlemapanev film emadusest, emaarmastuse suurusest. Minus tekitasid kurbuse ja lootusetuse lõpukaadrid, kus ema märkis, et poissi on alates 13. eluaastast kasvatanud Texase osariik ja andis mõista osariigi tegevuse vähesusest poja aitamisel. Kui film oli paljuski üles ehitatud andestamise võimalusele, siis jäi lõpp minu jaoks kibestunuks.

Kas sa oled kursis sellega, et James Bulgeri tapja on taas trellide taga, sest tema arvuti oli lapspornot täis. Ta sündis psühhopaatseks pedofiiliks ja ta peaks jäämagi trellide taha. Mitte ühtegi sotsiopaati ega psühhopaati ei tohiks tavaühiskonda tagasi lasta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Iga osalise, nii ema, vanaema, poja, hukkunud kui ka uue tütre ja samas ka tädi pere vaatenurgast arenes minu meelest erinev tragöödia. Kõige kehvem kaart on Phoenixil – sündinud oluliselt hiljem juhtunust, peab seda taaka kandma terve elu lisaks südamehaigusele.
Samas andis traagiline sündmus tõuke ema elu kordasaamiseks ja kogu perele kokkuhoidmistunde.
Mulle Paris sotsiopaadina ei tundunud – pigem näis, et jõhkra teo sooritas ta hulga asjaolude nagu ema sõltuvus, sellega talle langenud pereelu eest vastutamine, isiklik geneetika ja mingi äkkviha kokkulangevusel.
Lugesin veel googlist kommentaare ja lapsed ei tundunud nö hooletusse jäetuna – käisid mainekas kristlikus koolis, mis USA mõistes omab ilmselt kaalukust. Samas ei kajastanud dokk näiteks kooli seisukohta ega ka selle andmisest keeldumist. Ka jäi mulle arusaamatuks, miks Parist juba enne uuriti –
poiss oli ju rõõmus, sotsiaalne, seltsiv. Mis tekitas peres vajaduse arstide poole pöörduda?
Tundmata Texase seadusi tundus karistusaeg kohutavalt pikk. Mõtlen James Bulgeri alaealistele tapjatele Suurbritannias, kes said uue identiteedi ja sellega võimaluse uuele elule. Uut võimalust koos mingi järelevalve ja suunamisega vääriks minu arvates ka Paris. Mitte, et tema tegu saaks kuidagi õigustada või leevendada, kuid tõepoolest oli ta selle toimepanemisel 13-aastane poiss keerulistest peresuhetest.
Kokkuvõtlikult oli aga väga mõtlemapanev film emadusest, emaarmastuse suurusest. Minus tekitasid kurbuse ja lootusetuse lõpukaadrid, kus ema märkis, et poissi on alates 13. eluaastast kasvatanud Texase osariik ja andis mõista osariigi tegevuse vähesusest poja aitamisel. Kui film oli paljuski üles ehitatud andestamise võimalusele, siis jäi lõpp minu jaoks kibestunuks.

Sa ei saanud filmist vist kuigi palju aru, kui sa nii paljude asjadega puusse paned? Charity uus laps polnud mitte tüdruk, vaid poiss. See, et Charity tema juukseid ja riideidki tüdruku moodi sättis, tuleneb mõistagi juhtunud tragöödiast.

Samuti oli ju filmis läbivalt juttu sellest, et kõik olid juba ammu aru saanud, et Paris ei ole tavaline laps. Tal oli algusest peale häiritud käitumisega. Mis moodi sai sulle jääda arusaamatuks, miks Parist juba eelnevalt psühhiaatri poolt uuriti, kui nii ema ja vanaema (ja isegi Paris ise!) mainisid korduvalt, et poisi käitumine ei olnud normaalne? Vanaema rääkis ju pikalt ja laialt, et kõik said Parise sündimisest saadik aru, et ta oli teistsugune: tal puudusid sotsiaalsed oskused ja emotsionaalne intelligents, ta nõudis täit tähelepanu, peksis oma pead vastu seina, ründas oma ema noaga … Parise tädi tunnistas samuti, et oli alati Parist kartnud.

Päris kindlasti on see poiss vaimselt haige. Kui arvestada seda, et ta isa on skisofreenik ja vanaema on ka silmnähtavalt vaimsete häiretega, siis pole vaja põhjuseid kaugemalt otsidagi. Suure tõenäosusega tappis see vanaema ju oma mehe! Mutt näis veel mingit haiget rahulolu ja uhkust tundvat, kui sellest loost rääkis. Ja millise naeratusega ta veel manipuleerimisest rääkis! Ainuõige lahendus Charity jaoks oleks võtta oma väike poeg, vahetada nime ja põgeneda nii kaugele kui vähegi võimalik!

Please wait...
Postitas:
Kägu

aga poiss kordagi ei kahetsenud tapmist, ta isegi ei hakanud kaamera ees nutma, ta ainult rääkis endast. kui filmi lõpus ema kuulas 911 tehtud kõnet, siis ema nentis poja valesid. ametnik nõudis tüdruku elustamist ja mida poiss teisel pool toru ka näitles, aga hiljem surnukeha oli kõhuli hoopis olnud. see poiss oli vaimselt haige ja need uued võimalused on liiga riskantsed.

kahetses küll ju. mitu korda rääkis sellest.
psühhopaatia ei ole haigus ja seda ei ravita, see on isiksusehäire. Inimenest saab aidata selle häirega elama ja ühiskonnas toimima kasutades ära sellele omaseid jooni. Näiteks on psühhopaadid head juhid ja neid jooni on paljudel tippjuhtidel ja -poliitikutel.

Please wait...
Näitan 20 postitust - vahemik 1 kuni 20 (kokku 20 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud “Mul oli perekond” etv2