Olen 49 aastane, olen hüpohondrik. Nagu igal aastal sügisel saabub hirm haiguste ees. Ilmselt on koroona seda süvendanud, sest olen palju kodukontoris. Üheselt, ma ei taha midagi teha. mul puudub igasugune huvi igapäevaasjades suhtes. Mul on 2 kooliealist last, mul on ema, kes vajab hooldust. Ma tunnen viimasel ajal, et ma ei taha teda näha. ta tüütab oma mõttetute küsimustega mind, a’la mis uudist. Ja seda hiljaõhtul ja hommikul kohe. No ajab nii närvi. Lastega tegemised teen läbi kannatuste, et saaks ühele poole ja saaks üksi diivanil telekat vahtida. Ma ei taha tööl käia ja ei taha kodus olla. Koer on, no ei taha jalutama minna, jumal tänatud väike koer, saab ise aias joostud. Seljas ja rinnus on imelik valu, aeg-ajalt oleks nagu tükk kurgus. Perearsti olen tüüdanud paar korda, pakub ainult valuvaigistit. Saan aru, et olen teda ilmselt aastatega ära tüüdanud, ta on mind alati korralikult uurinud ja puurinud. Ilmselt on tal kopp ees minust. Ja tunnistan, et olen ise ka väsinud muretsemast. Mitte miski ei paku huvi. Mõnel õhtul olen teinud klaasikese veini, teeb olemise paremaks, sest uimas oleks teeb olemise pingevabaks. Alkohoolikuks nagu ka hakata ei tahaks. Tahaks karjuda käed poole, et jumal, allah, kes iganes aita mind. Täna hakkasin päevikut pidama, arvasin, et aitab, no ei olnud abi.
Esileht › Ilu ja tervis › Mul on depressioon
Teema: Mul on depressioon
Mina olen 46-aastane ja ka pigem ärev ja ettevaatlik eluaeg olnud. Kuu aega tagasi tekkisid mul diabeedi tüsistusena närvivalud, need hirmutavad mind väga, sest prognoos ei ole sellisel puhul sageli hea. Lisaks on süvenevad unehäired ja kerge tsüklihäire. Septembris oli iga nädal 1-2 ööd ärkvel, iiveldasin ja värisesin, päeval ka und ei tulnud, tuikusingi siis 36 h magamata ringi ja püüdsin tööd teha ka. Sain perearstilt unerohtu, sellega magan õige pisut rohkem kui ilma. Eelmisel nädala sain juba mitu ööd ilma rohuta magada, 3-5 tundi lausa, kuigi pinnapealset unenägudega und. Teismeline on kooliasjade pärast stressis, senisel oivikul hinded kukuvad, turtsub ja plärtsub kodus, istub oma toas luku taga. Magab öösel ka ainult 5-5,5 tundi. Olen mures, arvutisõltuvusest jagu ei saa. Ootan vaheaega ja distantsõpet, et laps saaks magada.
Mida ma teen?
1. Kõnnin igal võimalusel pool tundi – tunnikese õues. Kodus kasutan halva ilmaga stepperit või velotrenažööri.
2. Võtan Oomexit (kangeim Eestis müügilolev omega3 preparaat, aitab masenduse vastu).
3. Võtan magneesiumi 360 mg päevas.
4. Siis on veel 3 toidulisandit närvivalude vastu, ehk toimivad pikapeale. Timmin oma veresuhkruid alla 10.
5. Tõstsin d-vitamiini annuseid.
6. Käin nõelravis.
7. Kavatsen minna tuina massaaži.
8. Vähendasin kõvasti teejoomist (kohvilt olen ammu maas).
9. Lugesin “Hea une teejuhti”, oli natuke toeks.
10. Alandasin pisut töökoormust.
11. Mõtlen, kas peaks ostma valgusravilambi koju.
Lühidalt: see eeldab küll kõik raha olemasolu, aga sellega pole õnneks hetkel probleem. Tahan valudest lahti saada ja oma und tagasi. Kavatsen niimoodi jätkata vähemalt kevadeni.
Mind ärritab see pidev depressiooni diagnoosimine viimasel ajal. Ei, mitte sinu. Vaid see mida nagu surutakse peale-kui sa ei tunne kõigest rõõmu-depressioon. Enamus asju lihtsakt tuleb teha. Ei viitsi küll aga tuleb. Mind ärritab et kui ma ei korista ja ei käi tööl röömu tundes, siis on see depressioon. kindlasti.
Kas enam ei saagi olla laisk, halvas tujus, vinguda või karta midagi ilma diagnoosita?
Mind ärritab see pidev depressiooni diagnoosimine viimasel ajal. Ei, mitte sinu. Vaid see mida nagu surutakse peale-kui sa ei tunne kõigest rõõmu-depressioon. Enamus asju lihtsakt tuleb teha. Ei viitsi küll aga tuleb. Mind ärritab et kui ma ei korista ja ei käi tööl röömu tundes, siis on see depressioon. kindlasti.
Kas enam ei saagi olla laisk, halvas tujus, vinguda või karta midagi ilma diagnoosita?
Kurtsin täna endokrinoloogile ka oma unehäiret. Tema mõtles hetke ja ütles, et lisaks tavalistele unerohtudele on ju veel olemas quetiapine-nimelise toimeainega imehea rohi, mis ei tekitavat uimasust ega midagi. Tulin koju, guugeldasin: no tõepoolest, see ravim on bipolaarse häire ja raske depressiooni vastu … Ma pigem katsetan oma unerohu ja nõelraviga edasi.
Kuule, vanuse järgi on sul hormonaalne tasakaalutus ja sellest ka kõik need meeleoluhäired ja tüdimus ja kergesti ärritumine ja kõik muu. Minul on ka ja ma võtangi seda nii, et menopausi tõttu on mu aju lühises ja ma pean selle kuidagi üle elama nii, et ma ise ellu jääksin ning teiste elu põrguks ei muuda. Mul on veel lisaks ka kehalised vaevused, higistamine, kuumahood, peavalud. Muudkui ootan, et organism kohaneks ja kõik need tunded, mida ma tunnen, läheksid üle, aga seni pole juba mitu aastat läinud. Samas, mingi uuringu põhjal on kõige õnnelikumad 60-aasta vanused inimesed. Ju siis ehk ikka ükskord läheb üle?
Mind ärritab see pidev depressiooni diagnoosimine viimasel ajal. Ei, mitte sinu. Vaid see mida nagu surutakse peale-kui sa ei tunne kõigest rõõmu-depressioon. Enamus asju lihtsakt tuleb teha. Ei viitsi küll aga tuleb. Mind ärritab et kui ma ei korista ja ei käi tööl röömu tundes, siis on see depressioon. kindlasti.
Kas enam ei saagi olla laisk, halvas tujus, vinguda või karta midagi ilma diagnoosita?
Kurtsin täna endokrinoloogile ka oma unehäiret. Tema mõtles hetke ja ütles, et lisaks tavalistele unerohtudele on ju veel olemas quetiapine-nimelise toimeainega imehea rohi, mis ei tekitavat uimasust ega midagi. Tulin koju, guugeldasin: no tõepoolest, see ravim on bipolaarse häire ja raske depressiooni vastu … Ma pigem katsetan oma unerohu ja nõelraviga edasi.
Kvetiapiin on antipsühhootikum, mis toimib kuidagi läbi melatoniini tootmise keskuse vms, väga halb seletus, aga umbes nii arst seletas. Ma ise võtan seda pool tabletti une jaoks, ehk siis 12,5 mg, mis on imeväike doos võrreldes sellega, kui suuri annuseid võtavad need, kes seda antipsühhootikumina kasutavad (ikka 300 ja 400 mg jne).
Unerohi tekitab sõltuvust, kvetiapiin mitte. See pool tabletti teeb juba mõnusalt uimaseks ja kvetiapiin aitab ka unel püsida öö jooksul, unerohi mitte.
Kuule, vanuse järgi on sul hormonaalne tasakaalutus ja sellest ka kõik need meeleoluhäired ja tüdimus ja kergesti ärritumine ja kõik muu. Minul on ka ja ma võtangi seda nii, et menopausi tõttu on mu aju lühises ja ma pean selle kuidagi üle elama nii, et ma ise ellu jääksin ning teiste elu põrguks ei muuda. Mul on veel lisaks ka kehalised vaevused, higistamine, kuumahood, peavalud. Muudkui ootan, et organism kohaneks ja kõik need tunded, mida ma tunnen, läheksid üle, aga seni pole juba mitu aastat läinud. Samas, mingi uuringu põhjal on kõige õnnelikumad 60-aasta vanused inimesed. Ju siis ehk ikka ükskord läheb üle?
Seda saab ehk naistearst analüüsidega kindlaks teha?
Mind ärritab see pidev depressiooni diagnoosimine viimasel ajal. Ei, mitte sinu. Vaid see mida nagu surutakse peale-kui sa ei tunne kõigest rõõmu-depressioon. Enamus asju lihtsakt tuleb teha. Ei viitsi küll aga tuleb. Mind ärritab et kui ma ei korista ja ei käi tööl röömu tundes, siis on see depressioon. kindlasti.
Kas enam ei saagi olla laisk, halvas tujus, vinguda või karta midagi ilma diagnoosita?
Kurtsin täna endokrinoloogile ka oma unehäiret. Tema mõtles hetke ja ütles, et lisaks tavalistele unerohtudele on ju veel olemas quetiapine-nimelise toimeainega imehea rohi, mis ei tekitavat uimasust ega midagi. Tulin koju, guugeldasin: no tõepoolest, see ravim on bipolaarse häire ja raske depressiooni vastu … Ma pigem katsetan oma unerohu ja nõelraviga edasi.
Kvetiapiin on antipsühhootikum, mis toimib kuidagi läbi melatoniini tootmise keskuse vms, väga halb seletus, aga umbes nii arst seletas. Ma ise võtan seda pool tabletti une jaoks, ehk siis 12,5 mg, mis on imeväike doos võrreldes sellega, kui suuri annuseid võtavad need, kes seda antipsühhootikumina kasutavad (ikka 300 ja 400 mg jne).
Unerohi tekitab sõltuvust, kvetiapiin mitte. See pool tabletti teeb juba mõnusalt uimaseks ja kvetiapiin aitab ka unel püsida öö jooksul, unerohi mitte.
Mul näiteks kvetiapiinil 0 efekt unele.
Mind ärritab see pidev depressiooni diagnoosimine viimasel ajal. Ei, mitte sinu. Vaid see mida nagu surutakse peale-kui sa ei tunne kõigest rõõmu-depressioon. Enamus asju lihtsakt tuleb teha. Ei viitsi küll aga tuleb. Mind ärritab et kui ma ei korista ja ei käi tööl röömu tundes, siis on see depressioon. kindlasti.
Kas enam ei saagi olla laisk, halvas tujus, vinguda või karta midagi ilma diagnoosita?
Kurtsin täna endokrinoloogile ka oma unehäiret. Tema mõtles hetke ja ütles, et lisaks tavalistele unerohtudele on ju veel olemas quetiapine-nimelise toimeainega imehea rohi, mis ei tekitavat uimasust ega midagi. Tulin koju, guugeldasin: no tõepoolest, see ravim on bipolaarse häire ja raske depressiooni vastu … Ma pigem katsetan oma unerohu ja nõelraviga edasi.
Kvetiapiin on antipsühhootikum, mis toimib kuidagi läbi melatoniini tootmise keskuse vms, väga halb seletus, aga umbes nii arst seletas. Ma ise võtan seda pool tabletti une jaoks, ehk siis 12,5 mg, mis on imeväike doos võrreldes sellega, kui suuri annuseid võtavad need, kes seda antipsühhootikumina kasutavad (ikka 300 ja 400 mg jne).
Unerohi tekitab sõltuvust, kvetiapiin mitte. See pool tabletti teeb juba mõnusalt uimaseks ja kvetiapiin aitab ka unel püsida öö jooksul, unerohi mitte.
Aa, okei. See on pisut parem. Eks arst rääkis ka, et une jaoks ja et ainult 25 mg jne. Aga ikkagi tundus hirmutav. Kas seda tohib võtta ka nii-öelda vajadusel, st ei pea igal õhtul võtma?
Mind ärritab see pidev depressiooni diagnoosimine viimasel ajal. Ei, mitte sinu. Vaid see mida nagu surutakse peale-kui sa ei tunne kõigest rõõmu-depressioon. Enamus asju lihtsakt tuleb teha. Ei viitsi küll aga tuleb. Mind ärritab et kui ma ei korista ja ei käi tööl röömu tundes, siis on see depressioon. kindlasti.
Kas enam ei saagi olla laisk, halvas tujus, vinguda või karta midagi ilma diagnoosita?
Kurtsin täna endokrinoloogile ka oma unehäiret. Tema mõtles hetke ja ütles, et lisaks tavalistele unerohtudele on ju veel olemas quetiapine-nimelise toimeainega imehea rohi, mis ei tekitavat uimasust ega midagi. Tulin koju, guugeldasin: no tõepoolest, see ravim on bipolaarse häire ja raske depressiooni vastu … Ma pigem katsetan oma unerohu ja nõelraviga edasi.
Kvetiapiin on antipsühhootikum, mis toimib kuidagi läbi melatoniini tootmise keskuse vms, väga halb seletus, aga umbes nii arst seletas. Ma ise võtan seda pool tabletti une jaoks, ehk siis 12,5 mg, mis on imeväike doos võrreldes sellega, kui suuri annuseid võtavad need, kes seda antipsühhootikumina kasutavad (ikka 300 ja 400 mg jne).
Unerohi tekitab sõltuvust, kvetiapiin mitte. See pool tabletti teeb juba mõnusalt uimaseks ja kvetiapiin aitab ka unel püsida öö jooksul, unerohi mitte.
Aa, okei. See on pisut parem. Eks arst rääkis ka, et une jaoks ja et ainult 25 mg jne. Aga ikkagi tundus hirmutav. Kas seda tohib võtta ka nii-öelda vajadusel, st ei pea igal õhtul võtma?
Mina olen ka nii võtnud. Ei soovita 25 mg alustada, ikka 12,5, isegi kui oled kogukas, mulle piisas isegi veerandist tabletist. Muidu oled järgmine päev uimane. Seda pisikest tabletti on raske poolitada, aga saab hakkama. Kui arst selle välja kirjutab sulle, siis võta muidugi, suhteliselt ohutu ravim, unerohud on saatanast ????
sellises koguses suhteliselt ohutu*
Mul näiteks kvetiapiinil 0 efekt unele.
Mis annuses, mis kell õhtul ja kui kaua proovisid seda võtta?
Mind ärritab see pidev depressiooni diagnoosimine viimasel ajal. Ei, mitte sinu. Vaid see mida nagu surutakse peale-kui sa ei tunne kõigest rõõmu-depressioon. Enamus asju lihtsakt tuleb teha. Ei viitsi küll aga tuleb. Mind ärritab et kui ma ei korista ja ei käi tööl röömu tundes, siis on see depressioon. kindlasti.
Kas enam ei saagi olla laisk, halvas tujus, vinguda või karta midagi ilma diagnoosita?
Kurtsin täna endokrinoloogile ka oma unehäiret. Tema mõtles hetke ja ütles, et lisaks tavalistele unerohtudele on ju veel olemas quetiapine-nimelise toimeainega imehea rohi, mis ei tekitavat uimasust ega midagi. Tulin koju, guugeldasin: no tõepoolest, see ravim on bipolaarse häire ja raske depressiooni vastu … Ma pigem katsetan oma unerohu ja nõelraviga edasi.
Kvetiapiin on antipsühhootikum, mis toimib kuidagi läbi melatoniini tootmise keskuse vms, väga halb seletus, aga umbes nii arst seletas. Ma ise võtan seda pool tabletti une jaoks, ehk siis 12,5 mg, mis on imeväike doos võrreldes sellega, kui suuri annuseid võtavad need, kes seda antipsühhootikumina kasutavad (ikka 300 ja 400 mg jne).
Unerohi tekitab sõltuvust, kvetiapiin mitte. See pool tabletti teeb juba mõnusalt uimaseks ja kvetiapiin aitab ka unel püsida öö jooksul, unerohi mitte.
Aa, okei. See on pisut parem. Eks arst rääkis ka, et une jaoks ja et ainult 25 mg jne. Aga ikkagi tundus hirmutav. Kas seda tohib võtta ka nii-öelda vajadusel, st ei pea igal õhtul võtma?
Mina olen ka nii võtnud. Ei soovita 25 mg alustada, ikka 12,5, isegi kui oled kogukas, mulle piisas isegi veerandist tabletist. Muidu oled järgmine päev uimane. Seda pisikest tabletti on raske poolitada, aga saab hakkama. Kui arst selle välja kirjutab sulle, siis võta muidugi, suhteliselt ohutu ravim, unerohud on saatanast ????
Khm … ma olen 48 kilo. Siis esialgu katsetan pigem ehk melatoniiniannuse tõstmist. 1 mg ei toimi, uimaseks teeb küll, aga ei uinu.
Mul näiteks kvetiapiinil 0 efekt unele.
Esialgu proovisin pool sellest 25 mg, edaspidi läks juba terve tbl. Ikka mitu päeva proovisin, ei mingit und ega uimasust, rääkimata järgmise päeva uimasusest.Mis annuses, mis kell õhtul ja kui kaua proovisid seda võtta?
Mul näiteks kvetiapiinil 0 efekt unele.
Mis annuses, mis kell õhtul ja kui kaua proovisid seda võtta?
<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif; font-style: italic; background-color: #ffffcc;”>Esialgu proovisin pool sellest 25 mg, edaspidi läks juba terve tbl. Ikka mitu päeva proovisin, ei mingit und ega uimasust, rääkimata järgmise päeva uimasusest.</span>
ma võtan ka ketipinori kui unega probleemid. pool tabletti ja 20 min pärast tuleb uni nagu hiina müür. võtan vastavalt vajadusele.
Olen 49 aastane, olen hüpohondrik. Nagu igal aastal sügisel saabub hirm haiguste ees. Ilmselt on koroona seda süvendanud, sest olen palju kodukontoris. Üheselt, ma ei taha midagi teha. mul puudub igasugune huvi igapäevaasjades suhtes. Mul on 2 kooliealist last, mul on ema, kes vajab hooldust. Ma tunnen viimasel ajal, et ma ei taha teda näha. ta tüütab oma mõttetute küsimustega mind, a’la mis uudist. Ja seda hiljaõhtul ja hommikul kohe. No ajab nii närvi. Lastega tegemised teen läbi kannatuste, et saaks ühele poole ja saaks üksi diivanil telekat vahtida. Ma ei taha tööl käia ja ei taha kodus olla. Koer on, no ei taha jalutama minna, jumal tänatud väike koer, saab ise aias joostud. Seljas ja rinnus on imelik valu, aeg-ajalt oleks nagu tükk kurgus. Perearsti olen tüüdanud paar korda, pakub ainult valuvaigistit. Saan aru, et olen teda ilmselt aastatega ära tüüdanud, ta on mind alati korralikult uurinud ja puurinud. Ilmselt on tal kopp ees minust. Ja tunnistan, et olen ise ka väsinud muretsemast. Mitte miski ei paku huvi. Mõnel õhtul olen teinud klaasikese veini, teeb olemise paremaks, sest uimas oleks teeb olemise pingevabaks. Alkohoolikuks nagu ka hakata ei tahaks. Tahaks karjuda käed poole, et jumal, allah, kes iganes aita mind. Täna hakkasin päevikut pidama, arvasin, et aitab, no ei olnud abi.
Miks sa psühhiaatri poole ei pöördu?
<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif; font-style: italic; background-color: #ffffcc;”>Kvetiapiin 12,5 mg paneb mind magama 10 tunniks. USA – on seda tabletti ka väiksemas doosis ja siis saaks veel pooleks teha. </span>
Aga ravimid mõjuvad igale ühele erinevalt.
Olen 49 aastane, olen hüpohondrik. Nagu igal aastal sügisel saabub hirm haiguste ees. Ilmselt on koroona seda süvendanud, sest olen palju kodukontoris. Üheselt, ma ei taha midagi teha. mul puudub igasugune huvi igapäevaasjades suhtes. Mul on 2 kooliealist last, mul on ema, kes vajab hooldust. Ma tunnen viimasel ajal, et ma ei taha teda näha. ta tüütab oma mõttetute küsimustega mind, a’la mis uudist. Ja seda hiljaõhtul ja hommikul kohe. No ajab nii närvi. Lastega tegemised teen läbi kannatuste, et saaks ühele poole ja saaks üksi diivanil telekat vahtida. Ma ei taha tööl käia ja ei taha kodus olla. Koer on, no ei taha jalutama minna, jumal tänatud väike koer, saab ise aias joostud. Seljas ja rinnus on imelik valu, aeg-ajalt oleks nagu tükk kurgus. Perearsti olen tüüdanud paar korda, pakub ainult valuvaigistit. Saan aru, et olen teda ilmselt aastatega ära tüüdanud, ta on mind alati korralikult uurinud ja puurinud. Ilmselt on tal kopp ees minust. Ja tunnistan, et olen ise ka väsinud muretsemast. Mitte miski ei paku huvi. Mõnel õhtul olen teinud klaasikese veini, teeb olemise paremaks, sest uimas oleks teeb olemise pingevabaks. Alkohoolikuks nagu ka hakata ei tahaks. Tahaks karjuda käed poole, et jumal, allah, kes iganes aita mind. Täna hakkasin päevikut pidama, arvasin, et aitab, no ei olnud abi.
Miks sa psühhiaatri poole ei pöördu?
kas sinna saab saatekirjata ja kui pikad on järjekorrad või mõtled tasulist?
ok, olen täpselt sama vana ja kannatan ärevushäirete ning depressiooni all. põhjused on teised, hüpohondrik ei ole. mingi letaalne haigus tunduks pigem kergendust tekitav, sest pääseksin ehk oma piinadest. kodukontor ja koroona võimendasid kogu negatiivsust, ikka väga tõsiste sundmõtete ja ka sundkäitumise all olen kannatanud. psühholoogist polnud mitte mingit abi, psühhiaater osutus ise pehmelt öeldes vaimsete häirete all kannatavaks ja üritas mingi uhhuu usuga mind ravida. perearst kirjutas antidepressandid välja ja siis tekkis mul sügav mõttekoht, sest ei tahtnud neid võtma hakata. lükkasin ravimite võtmist edasi ja hakkasin käituma järgnevalt:
– e-maile, sõnumeid jms õhtuti ning nädalavahetustel ei loe. negatiivne info, mis mind mõjutab siseneb mu teadvusesse nende kanalite kaudu
– igal võimalusel käin koeraga jalutamas sõltumata ilmast
– hakkasin taas sporti tegema. jooksen üle päeva metsas ja iga ilmaga
– ei ole juba mitu kuud tilkagi alkoholi tarbinud
– lähen regulaarselt ja varem magama. uinumiseks kasutan väljamõeldud narratiive mis viivad sundmõtted eemale ja tekitab meeldivama enesetunde
– kuigi tundub, et ei taha sõprade-tuttavatega suhelda ega kokku saada (eriti osaleda üritustel kus napsutatakse), siis sunnin ennast seda tegema, sest seltskondlik lävimine tegelikult tekitab rohkem momente, kus tähelepanu mujal ja ei ole üksi oma muremõtetega
– olen oma probleemist rääkinud nii lähedastele kui ka parimatele sõpradele. üritan isegi kogu oma probleemide olemusele huumoriga läheneda, see aitab leevendada olukorda, kus kipun alati kõige mustemat tulevikustsenaariumit ette manama.
– kuigi kõik tundub lootusetu ja mõttetu, teen pikema perspektiiviga otsuseid ja tegusid nagu näiteks raha kandmine 3. sambasse, investeerimine jne, sest see toetab mõttelaadi, et ühel ilusal päeval ehk olen oma vaimsetest probleemidest vaba
pärast 3-4 kuud olen märganud kerget paranemist, jah on küll tõuse ja mõõnasid aga üldine olukord siiski pisitasa paraneb.
Olen 49 aastane, olen hüpohondrik. Nagu igal aastal sügisel saabub hirm haiguste ees. Ilmselt on koroona seda süvendanud, sest olen palju kodukontoris. Üheselt, ma ei taha midagi teha. mul puudub igasugune huvi igapäevaasjades suhtes. Mul on 2 kooliealist last, mul on ema, kes vajab hooldust. Ma tunnen viimasel ajal, et ma ei taha teda näha. ta tüütab oma mõttetute küsimustega mind, a’la mis uudist. Ja seda hiljaõhtul ja hommikul kohe. No ajab nii närvi. Lastega tegemised teen läbi kannatuste, et saaks ühele poole ja saaks üksi diivanil telekat vahtida. Ma ei taha tööl käia ja ei taha kodus olla. Koer on, no ei taha jalutama minna, jumal tänatud väike koer, saab ise aias joostud. Seljas ja rinnus on imelik valu, aeg-ajalt oleks nagu tükk kurgus. Perearsti olen tüüdanud paar korda, pakub ainult valuvaigistit. Saan aru, et olen teda ilmselt aastatega ära tüüdanud, ta on mind alati korralikult uurinud ja puurinud. Ilmselt on tal kopp ees minust. Ja tunnistan, et olen ise ka väsinud muretsemast. Mitte miski ei paku huvi. Mõnel õhtul olen teinud klaasikese veini, teeb olemise paremaks, sest uimas oleks teeb olemise pingevabaks. Alkohoolikuks nagu ka hakata ei tahaks. Tahaks karjuda käed poole, et jumal, allah, kes iganes aita mind. Täna hakkasin päevikut pidama, arvasin, et aitab, no ei olnud abi.
Miks sa psühhiaatri poole ei pöördu?
kas sinna saab saatekirjata ja kui pikad on järjekorrad või mõtled tasulist?
Sinna saab saatekirjata. Psühhiaater on arst.
Miks sa ei tee digilugu digiregistratuuri ise lahti ja ei vaata, kui pikad need järjekorrad on?
– kuigi tundub, et ei taha sõprade-tuttavatega suhelda ega kokku saada (eriti osaleda üritustel kus napsutatakse), siis sunnin ennast seda tegema, sest seltskondlik lävimine tegelikult tekitab rohkem momente, kus tähelepanu mujal ja ei ole üksi oma muremõtetega
Sul on siis veel hästi, mina hakkan seltskonnas pärast esimest kümmet minutit nihelema ja koju tahtma. Kellegi jutt mind ei huvita, kaasa mõelda ja rääkida ei viitsi, ainult nuputan, millise päästva valega saaks minema putkata. Üldse ei meeldi mingitel kokkusaamistel osaleda. Aitäh, koroona, et oled need peaaegu miinimumini viinud!
Mind ärritab see pidev depressiooni diagnoosimine viimasel ajal. Ei, mitte sinu. Vaid see mida nagu surutakse peale-kui sa ei tunne kõigest rõõmu-depressioon. Enamus asju lihtsakt tuleb teha. Ei viitsi küll aga tuleb. Mind ärritab et kui ma ei korista ja ei käi tööl röömu tundes, siis on see depressioon. kindlasti.
Kas enam ei saagi olla laisk, halvas tujus, vinguda või karta midagi ilma diagnoosita?
Kurtsin täna endokrinoloogile ka oma unehäiret. Tema mõtles hetke ja ütles, et lisaks tavalistele unerohtudele on ju veel olemas quetiapine-nimelise toimeainega imehea rohi, mis ei tekitavat uimasust ega midagi. Tulin koju, guugeldasin: no tõepoolest, see ravim on bipolaarse häire ja raske depressiooni vastu … Ma pigem katsetan oma unerohu ja nõelraviga edasi.
Kvetiapiin on antipsühhootikum, mis toimib kuidagi läbi melatoniini tootmise keskuse vms, väga halb seletus, aga umbes nii arst seletas. Ma ise võtan seda pool tabletti une jaoks, ehk siis 12,5 mg, mis on imeväike doos võrreldes sellega, kui suuri annuseid võtavad need, kes seda antipsühhootikumina kasutavad (ikka 300 ja 400 mg jne).
Unerohi tekitab sõltuvust, kvetiapiin mitte. See pool tabletti teeb juba mõnusalt uimaseks ja kvetiapiin aitab ka unel püsida öö jooksul, unerohi mitte.
Aa, okei. See on pisut parem. Eks arst rääkis ka, et une jaoks ja et ainult 25 mg jne. Aga ikkagi tundus hirmutav. Kas seda tohib võtta ka nii-öelda vajadusel, st ei pea igal õhtul võtma?
Mina olen ka nii võtnud. Ei soovita 25 mg alustada, ikka 12,5, isegi kui oled kogukas, mulle piisas isegi veerandist tabletist. Muidu oled järgmine päev uimane. Seda pisikest tabletti on raske poolitada, aga saab hakkama. Kui arst selle välja kirjutab sulle, siis võta muidugi, suhteliselt ohutu ravim, unerohud on saatanast ????
Khm … ma olen 48 kilo. Siis esialgu katsetan pigem ehk melatoniiniannuse tõstmist. 1 mg ei toimi, uimaseks teeb küll, aga ei uinu.
Asi ei olegi kehakaalus, sest see toimib ajus, mitte kehas. On olnud juhuseid, et patsient võtab kohe terve 25 mg, sest „ma ju nii suur, ikka rohkem vaja“ ja siis uimerdab ringi terve järgmise päeva.
Mul näiteks kvetiapiinil 0 efekt unele.
Mis annuses, mis kell õhtul ja kui kaua proovisid seda võtta?
<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif; font-style: italic; background-color: #ffffcc;”>Esialgu proovisin pool sellest 25 mg, edaspidi läks juba terve tbl. Ikka mitu päeva proovisin, ei mingit und ega uimasust, rääkimata järgmise päeva uimasusest.</span>
Mis kell sa seda võtsid?
Mul näiteks kvetiapiinil 0 efekt unele.
Mis annuses, mis kell õhtul ja kui kaua proovisid seda võtta?
<span style=”color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif; font-style: italic; background-color: #ffffcc;”>Esialgu proovisin pool sellest 25 mg, edaspidi läks juba terve tbl. Ikka mitu päeva proovisin, ei mingit und ega uimasust, rääkimata järgmise päeva uimasusest.</span>
Mis kell sa seda võtsid?
Kl 23 paiku.
Mitte miski ei paku huvi. Mõnel õhtul olen teinud klaasikese veini, teeb olemise paremaks, sest uimas oleks teeb olemise pingevabaks.
Sa peaks mõne mehega kokku saama, kes sind läbi tõmbaks. Usu mind, see toob elurõõmu tagasi.
Mitte miski ei paku huvi. Mõnel õhtul olen teinud klaasikese veini, teeb olemise paremaks, sest uimas oleks teeb olemise pingevabaks.
Sa peaks mõne mehega kokku saama, kes sind läbi tõmbaks. Usu mind, see toob elurõõmu tagasi.
Ehk nagu vägistamine tooks elurõõmu tagasi.
Tahaks karjuda käed poole, et jumal, allah, kes iganes aita mind. Täna hakkasin päevikut pidama, arvasin, et aitab, no ei olnud abi.
Mine trenni!
– kuigi tundub, et ei taha sõprade-tuttavatega suhelda ega kokku saada (eriti osaleda üritustel kus napsutatakse), siis sunnin ennast seda tegema, sest seltskondlik lävimine tegelikult tekitab rohkem momente, kus tähelepanu mujal ja ei ole üksi oma muremõtetega
Sul on siis veel hästi, mina hakkan seltskonnas pärast esimest kümmet minutit nihelema ja koju tahtma. Kellegi jutt mind ei huvita, kaasa mõelda ja rääkida ei viitsi, ainult nuputan, millise päästva valega saaks minema putkata. Üldse ei meeldi mingitel kokkusaamistel osaleda. Aitäh, koroona, et oled need peaaegu miinimumini viinud!
Täpselt samad tunded ka mul, kui peab seltskonda minema. Näiteks tihti korraldatakse töökaaslastega midagi, kus peab mänge mängima ja napsutatakse, no ei tõmba.
Esileht › Ilu ja tervis › Mul on depressioon