Teema: Mul on hea abikaasa!

Väga lahe!
Mina jälle mõtlen, et huvitav, millega mina elus hakkama olen saanud, et ma polegi kohanud sellist inimest enda ellu. Olen juba mõne aasta pärast 50 ja näe mulle polnudki nõnda head meest ette nähtud. Igatahes siiani ma ei tunne teda.
Tore, et mul jätkus julgust seda karmi tõde endale tunnistada ja mitte jäädagi printsi ootama, muidu oleksin ju päris üksi. Nüüd on mul parajalt vastiku iseloomuga mees, aga millegipärast väga heade iseloomudega lapsed. Nii et kahest võimalikust kehvast variandist minu elus olen valinud vähem kehvema.

Ühinen teiega.
Peaaegu igapäev mõtlen, et mul on täiega vedanud!
Mul on tore mees ja neli last. Minu lapsed on kõik parajalt \”issikad\”, ma naudin seda vaadet – issi koos kahe väikse plikaga ja kahe suure noormehega toimetamas.
Minu mees tagab meie perele turvatunde. Kui minul mõnikord lühisesse sõidab, siis tema on alati kahe jalaga maa peal. Ainuke, mida võiks pisut rohkem olla- romantilist meelt. Kahjuks on ta kasvanud ainult ülipraktilise isaga( ema suri varakult!), sp vist eeskuju puudus. Kõigele vaatamata on ta selles vallas meie pika kooselu vältel kõvasti arenenud.

Ühinen oma kaasa kiitjate riviga! Pikemalt heietama ei hakka, ülivõrdeid täis jutt kisuks liiga pikaks ;). Ja seda kuidas ma tunnen, väljendan nii sõnade kui tegudega tihti.

Aga pean siinkohal mainima, et perekool on meie suhtele väga hästi mõjunud- kui vahel harva tahaks viriseda või (mis seal salata, enamasti täiesti põhjendamatu) rahulolematus hinge kipub pugema, siis löön paar siinset pereeluteemat lahti ja nagu nõiaväel on oma mees kohe jälle prints valgel hobusel :D.

Eks ma vahel mõtlen ise ka, et kuidas minusugune tulehark küll sellise mehe endale sai, aga nagu ta ise nii kenasti muiates ütleb, kõige ilusamal ja paremal roosil on ikka teravad okkad, muidu poleks nagu päris õige asi. No ju siis sobib talle selline särts.

mõiste enesearmastus on asi, millest on palju räägitud. pidada ikka end armastama. ma praegu loen üht psühholoogiaraamatut, kus ka sellest kirjutatakse. autor ütleb, et inimene peab end ise armastama sellisena nagu ta on. mitte armastama end läbi teiste meele järgi olemise.
kui ma mõtlen sellele enda seisukohast, siis arvan, et autoril on 100% õigus.
kui ma mõtlen aga et mul on selline mees, keda ei kõiguta minu heameel, ega pahameel /eriti veel pahameel, siis ma vist ei tahaks sellise egoistiga ja enesearmastajaga koos elada, kes armastab end sellise laisana ja mugavana ikka.

Mina ja minu abikaasa oleme m6lemad suurepärased inimesed ja väärime teineteist.

Minul on samuti väga hea mees. Kodust ja perest hoolib väga. Kallistab, hellitab mind. Käime mõlemad tööl ja õnneks ta ei pea naist koduabiliseks, vaid palkas abi,sest kodutööd võtaksid ära meie koos veetmise aja.
Hoolitseb,et mul oleks piisvalt aega ilusalongis või trennis käia, annab isegi raha selle jaoks lisaks kuigi minu palk on enamasti mul taskurahaks.
Süüa teeme koos või mina,sest see on üks minu lemmiktegevustest. Vahel üllatab aga tema mind romatilise õhtusöögiga (küünlad või lilled ka laual) ja vähemalt korra nädalas viib kindlasti välja sööma.
4 aastane kooselu temaga on nii ilus. Ta hoolib minust ja mina temast. ütlen seda talle ka aeg-ajalt ja üllatan vahel mõne kingituse või põneva üritusega. Tema vastab samaga. Olen nii õnnelik, et saatus mind temaga kokku viis.