Tahaks ka nüüd lõpuks oma meest kiruda!
Kõike halba ma ilmselt ei jõua temakohta ära kirjutadagi, aga alustan põhiprobleemidest (millest ka enamus teisi probleeme tuleb).
Alustuseks tahaks öelda, et ta on joodik, mis tegelikult ka kogu asja iva on. Ma ootan siiralt talve! Miks? Kuna elame pisikeses 5 korteriga puumajas oma pisikese aiaga, ja terve meie maja on joodikuid täis. Talve ootan siis sellepärast, et nad istuvad koguaeg õues ja joovad. See on üks suur probleem – mees nagu on kodus aga pole kunagi päriselt kodus. Vabal päeval istub ta nagunii väljas, kuid ka tööpäeviti peale tööd on ta pidevalt jälle õues. Tuleb koju, on 20 minutit toas vaatab telekat, ja siis läheb suitsule ja sinna ta jääbki. Täna nt läks appi naabrimehele, et külmkapp tagasi tõsta toast kööki, jäi ta seda kappi tõstma 1,5-tunniks ja miks ta siis lõpuks tuppa tuli, oli see, et ma juba karjusin aknapealt, et tulgu tuppa sööma.
Rääkinud olen ma talle seda terve suvi. Tema ütleb, et tema tahab inimestega suhelda – tema, kes ta käib päeval tööl, inimeste hulgas! Mina istun aga 24/7 lapsega kodus, kellega mina suhtlen? Mul pole teisi selliseid sõbrannasi, kellel oleks laps kellega läbi käia, pealegi miks peaksin mina koguaeg last tassima, vanemad oleme ju mõlemad. Ühesõnaga istub koguaeg väljas ja joob. Eks kartus ikka ,et talvel kaob hoopis nende juurde tuppa, kuid no praegu pole keegi kellelgi külas veel käinud, loodan et jääbki nii (rohkem nagu majatuttavad kui siirad sõbrad).
Lisaks ei tegele ta absoluutselt lapsega. Kui laps sündis, oli ta n-ö musterisa. Tegi kõik mis vaja. Nii kui laps vanemaks sai, siis oli jälle kõik minu õlgadel. Vahel veel süüa andis, aga nii kui laps sai aastaseks kadus tema ära, ei ole ta temaga kordagi tõsimeeli “maha istunud” ja mänginud.
Ja joomisest veel. Täna siis kui ta lõpuks jälle lällava keelega tuppa tuli, peitsin ma autovõtme ära, kuna pole vaja jääknähtudega sõita. Andsin bussipileti et mingu bussiga tööle. Tema keeras seepeale magama ja ütles, et siis ta ei lähegi tööle. No mis asja? Alles ta sai endale töö! Ta on väga palju istunud kodus, töötuna. Kui ongi mingi töö olnud, siis mustalt. Haridustki pole. Nüüd sai hea palgaga, ausalt tööle, ja juba hakkavad probleemid tekkima? Täiesti ulmeline mees!
Armastan teda ja ei tahaks tõsimeeli lahku ka minna, tahaks tagasi seda meest, kes ta vanasti oli. Ma ei tea kas tõesti laps siis on nii muutnud teda, või mina? Üritan ka mitte palju viriseda tema kallal, aga no vahest on vaja, sest viimaselajal asi (ehk joomine) tihti üle käte.
Olen alles noor, uskumatu et olen juba sellise probleemiga silmitsi.
Jah, vastuseks miks üldse abiellusin sellise joodikuga, on see, et ma olin ise vanasti samasugune. Vanasti, ehk enne abielu ja enne last. Jõime koos iga päev peale tööd mingi õlle ära, kuid ilmselt arvasin et ta on nagu mina, et kui ikka laps majas, siis ei joo enam (vähemalt mitte nii palju).
Ja mis kõige nahhaalsem temapoolt on, on see, et kui mina jään välja nt naabrinaisega rääkima, siis ta helistab juba 20 minuti pärast, et kus ma olen ja tulgu ära tuppa, et tema üksi toas, aga ometi ei saa tema minu pahameelest aru, kui ma peale 2-tunnist kadumist hakkan pahandama, et mida ta joob (ise ma sealjuures väljas juttu ajades alkoholi näost sisse ei aja). Ja seda ei anna võrreldagi, kui mina välja ennast unustan, kuna minul juhtub seda mõned korrad kuus, ei tule vast kord nädalaski ette, aga temal on see igapäevane probleem. Ja 2 tundi on veel hästi!
Kas alkohoolikut annab kuidagi parandada veel?
Väidab, et armastab mind hullupööra – seda väidavad ka teised, n-ö kõrvalt vaatajad, et seda on näha, kui väga ta mind hoiab ja armastab, kuid miks mina seda ei näe ei tunne? Lisaks on ta suitsiidne, nii et ilmselt lahutuse korral teeks ta enesetapu. No kuhu ma ta ravile saatma peaksin?
