Ma ei saa öelda, et mulle jõulud ei meeldi. Kellele ei meeldiks nö ootamatud lisa-puhkepäevad? Kellele ei meeldiks, kui ei pea hommikul kuskile minema, kui just ise jalutada ei taha.
Soovimatutest kutsetest saab ju ära öelda, kui neid tuleb – ning kolmandal aastal enam ei kutsutagi. Kui ära öelda ei saa, siis on ilmselt tegemist vanurite või lastega ja mõlemal juhul saab 2,5 tunniga hakkama ja koju.
Mina ei ole jõulufänn, aga ma talun neid täiesti rahulikult. Minu lapsepõlv möödus jõuludeta, nõukogude ajal ehk anti lapsele üks kingitus, aga rohkem sai neid uusaasataööl. Ma ei ehi midagi, küünal põleb talvel niigi alatasa. Enamasti olen ka üksi ja ei tunne küll mingit masendust ega kadedust. Olen üldse vähe kadestaja inimene. Mulle meeldib teada, et kuskil on inimestel palju rõõmu ja armastust. Minul on hea raamat või arvutimäng, tavalisest parem laud (jah, ma jõulu ajal ikka katsun teha tavalisest argipäevast ilusama ja mitmekesisema laua, et ei peaks vahepeal külmkappi rappima, vaid oleks mul elutoas käeulatuses kõik, mida vaja – pisikesed võileivakesed, keel, juustud, viinamarjad jne) ja soe tuba. Aga ei ühtegi jõulu-asja.
Uusaastaööl võin ka vabalt üksi olla, aga siis pigem tahaks kellegagi ikka klaasi kokku lüüa ja mitte muidugi ükskõik kellega 🙂 Üksi on hea, väga-väga hea, igatahes parem, kui kehvas suhtes. Üksi peab aga õppima olema, sest paljud ei oskagi üksi olla. Vähemalt muss peab neil mürtsuma. Miks mul peaks halb olema, kui jõulu ajal üksi olen, aga teised mitte? Ega ma mingi kadekops pole. Lõpuks, kui väga tahaks, siis mingid väga toredad sõbrannad või sugulased saaks kokku ajada, aga EI TAHA.
Üks vähene aeg aastas, kus keegi ei taha minust midagi, kuskile ei pea minema, ei pea üldse magamagi minema või võib magada terve päeva. Lugemist ja söömist peab olema 🙂 ja mõnusaid jalutuskäike on nii tore teha.