Ah, romantika … mina küll mõistan teemaalgatajat. Hirmus kerge on siin nõuandeid lahmida – kutsu kinno, kutsu kohvile … Muidugi, kui endal kaasa juba 10 aastat külje all, siis vast enam ei mäleta, kui õrn igasugune suhe alguses on. Kardad inimese ära hirmutada oma pealetükkivusega, kardad midagi valesti teha, öelda midagi, mida võib valesti mõista … muidugi on enamik neid hirme irratsionaalsed, aga sel hetkel on nad täiesti olemas ja reaalsed.
Mul endal kulus mõni aasta tagasi üksjagu aega ja vaeva, et oma esimene armastus, unistuste mees ja lapsepõlvesõber, kellega elu mind 25 aastat hiljem kokku viis, lihtsalt “sinuga on nii hea rääkida”-st tegude ja tunneteni saada. Tema ei ole seda sorti mees, kes ise mingeid samme teeks, ta vist võikski sedasi rääkima jääda. On elult natukene peksa saanud ja eksabikaasa teod on oma jälje jätnud, mis teha. Õnneks teadsin tausta ja julgesin riskida sellega, et laotasin otseteed oma hinge ta ette põrandale – olen sind terve elu armastanud, tee nüüd selle teadmisega, mis sa tahad. Ja ta tegigi. Vastas delikaatselt, et on väga tänulik selle eest, et teda niimoodi hindan, aga et äkki me ei kiirustaks, oleks nagu esialgu sõbrad või nii …
Aga ta tegi seda tagasilükkamist nii peenelt, ausalt ja siiralt, et ma ei saanud haiget. Vastasin, et aitäh aususe eest, nüüd tean täpselt, kus ma seisan, aga et hea meelega suhtlen temaga edasi kui sõber. Ja suhtlesimegi! Kiitsin teda alatasa mingite ta omaduste ja tegemiste eest, mainisin siin-seal, et näed, just sellepärast ma sind armastangi. Kolme kuu pärast kuulsin esimest korda, et “mina sind ka”. Jess! Mu töö ja vaev olid vilja kandnud ja mees oli sellest hetkest alates minu oma. Üldse mitte halvas mõttes! Ma ei tahtnud teda võrgutada ega ära kasutada või midagi, ta lihtsalt nii väga meeldis mulle, tahtsin nii väga temaga koos olla, õhtuti pea ta rinnale toetada, käest kinni hoida … tahtsin olla ta vastu hea, näidata, et on ka teistsuguseid naisi, selliseid, kes ei tee haiget. Ja olen selle nüüd lõpuks saavutanud. Kolm aastat hiljem on meil imeline klapp, piiritu usaldus, uskumatu hingeline side ja meeletu seksuaalne tõmme … ma ei kahetse hetkekski seda, et sain esimesele armastusavaldusele eitava vastuse, küll aga mõtlen sageli, millest kõigest ma oleks ilma jäänud, kui oleksin selle peale solvunud ja eemale tõmbunud. Olen tõeliselt õnnelik praegu, ausõna! Ja soovin ka teemaalgatajale edu ja julgust.