Mul täpselt sellist kogemust ei ole, aga lihtsalt näitena, kuidas selle külmutamisega vahel läheb. Minult saadi IVFil väga suur hulk munarakke, 29 tk. Siirdamisele läks 1 embrüo, külma 14 tk (arsti sõnul olid embrüod nii hea kvaliteediga, et kui neid vähem oleks olnud, siis võinuks ka osa neist, mis praegu prügikasti läksid, veel lisaks külma panna). Rasestusin, sünnitasin. Kui 2 a hiljem uuesti sama arsti poole pöördusin, et teist last üritama hakata, siis mitte ainuski 14 embrüost ei elanud sulatamist üle ega hakanud edasi arenema. Paar kuud hiljem läksin uuele IVFile. Kuna arstil oli varasemast kogemus, et munarakke tuli väga palju, siis sel korral vähendas ta oluliselt ravimikoguseid. Tulemuseks oli vaid 3 munarakku, aga ka 3 väga hea kvaliteediga embrüot, millest 1 läks siirdamisele ning sündis ka teine laps. Muidugi on see mingis mõttes erandlik olukord, aga nii võib juhtuda ja see, et külmutatud embrüod sulatamist üle ei ela, on üsna tavaline olukord. Samuti on IVF käigus külmutatud-sulatatud embrüote siirdamisel madalam rasestumistõenäosus kui värskete embrüotega. Külmutatud munarakkude säilitamise tehnoloogia on küll palju arenenud, aga minu teada on see siiski endiselt keerukam ja väiksema edu tõenäosusega protsess kui embrüote külmutamine. (Parandatagu mind, kui peaksin eksima, mõne aasta eest oli see väga kindlalt veel nii.)
Ühesõnaga, loomulikult, kui tõesti mitte mingit võimalust praegu lapsi saada pole ja rahalist võimekust jagub, võiks munarakke tuleviku tarbeks külma panna üritada. Aga liiga palju selle tulemuslikkusele mina isiklikult lootma jääda ei julgeks. Kui ikka on kindel soov lapsi saada ja probleemid juba praegu teada, siis tõhusam viis oma soovi realiseerida oleks ikkagi kohe rasestumiskatseid (ja vajadusel viljatusravi) alustada.