Mind on aina enam hakanud kripeldama üks mees, kellega tutvus on kestnud juba ca 6a, oleme vahelduva eduga terve see aeg suhelnud, viimasel ajal tihemini. Igakord kui meie suhe on nö aktiviseerunud, olen mina ka vaba olnud. Seda ka seetõttu, et päriselt vaba on ta alles viimane aasta(tal oli elukaaslane, rohkem selline noorte suhe, ei lapsi, ei austust üksteise vastu, koos oldi reaalselt mugavusest, aga tegelikult elasid kumbki oma elu jne). Igatahes, kui ta mind kunagi esimest korda nägi, see juhtus läbi ühiste tuttavate, siis hakkas ta mind kohe murdma, mis meeldis mulle ja sealt sai edasi selline mõnus mäng minu poolt, ma nautisin, et ta tahab mind, aga kuna ta ei olnud vaba siis kätte ma ei andnud, ütleme siis nii, et kirglikust suudlemisest, käppimisest asi edasi ei läinud. Siis mingi hetk andsin talle kätte, ca 3a tagasi ehk, aga siis jälle tõmbasin pidurit. Tema ikka üritas, aga mina rõhusin muudkui tema südame tunnistusele. Kus juures mind häiris tegelikult ka see, et ta ei kutsunud mind kunagi nö kohtingule, küll oma sünnipäevale ja siis käisime väljas koos sõpradega, aga enamasti kutsus /kutsub ta end ise minu juurde. Mulle meeldib jälle see, et ta vahetab mul pirne, parandab mingeid asju jne. Kusjuures saab ka mu lapsega vägahästi läbi, omastarust kasvatab tedagi. Ja kui minu juurde tuleb siis käitub nagu heamõttes peremees :), seda eriti siis kui mul on külas ka meie ühiseid tuttavaid. Igatahes, nüüd eelmine suvi jõudsin nii kaugele, et andusin temale, aga hommikul kui tema kallistas ja kaisutas mind, ma ei olnud sama armas vastu, oleks tegelikult väga tahtnud teda suudelda ja silitada ka hommikul, aga millegi pärast olin sunnitult külm. Lisaks kui tema küsis, et kas mul on hommikult kiire, teatasin et ei ole, kui ta aga du¨¨i alt tuli, siis mina istusin tähtsa näoga arvutis, justkui teeks tööd (WTF!!!), igatahes loomulikult ta läks ära – miks ma nii käitusin, ma ei tea!!! nii siis tuli järgmine kord, kui taas läksime lõpuni, siis ma teda enam välja ei visanud, aga tema poolt ei tulnud ka enam midagi enamat, peale kaisus hoidmise, sedagi seekord minimaalselt. Ja rohkem pole me sellest ka enam rääkinud, endiselt suhtleme, ta käib mul ikka külas, küll kuna minu juures toimub üks üritus iganädalaselt, pärast üritust jääme veel kahekesi, joome veini ja tema läheb koju ja ega ta ei üritagi enam midagi. Vaid kui ma räägin erinevatest meestest kes mu pilku on püüdnud, siis on see alati kõrgendatud tähelepanu all, et kes, oot näita pilti, mis see või – ja siis mingi negatiivne kommentaar. Aga no ise midagi ei tee enam, kui et lihtsalt on ja räägib maailma asjadest. Ükskord küsisin, et miks meil midagi, siis edasi ei toimunud,tema arvas, et kuna tema oli hõivatud, siis see erutas mind, et justkui keelatud vili on magusam ja nüüd olen huvi kaotanud. No ega ma vist otseselt vastu ei vaielnud, aga tegelikult mind häiris see, et ta ei murdnud mind enam. No nüüd ta teatas, et tal justkui on keegi, midagi tõsist ei ole….aga julm kus ta nüüd mul mõtetes keerleb. Ma olen juba pikemat aega üksi (kuigi olen kena, aga nagu üks noorem mees tuttav ütles, et ma olen nopitav lill, aga näha on, et mind on raske noppida), ta teab seda, kuigi, ega ma talle kõike ei räägi ,seega ta võib ka vabalt arvata, et mul mingid silmarõõmud ehk ikka on. Aga no tegelt pole ja kui me kohe kokku kolima ei hakka, siis ausalt öeldes, andke mulle andeks, aga tahaks lihtsalt oma seksuaalseid vajadusigi rahuldada -temaga loomulikult! 🙂 – nii et tõsiselt, mis mõttes on suhted nii keerulised, ja nüüd oleme selles tobedas sõpruse faasis, tahan välja sellest, tahaks temaga mürada vähemalt, kinno minna, sööma minna, näha teda teise külje pealt – no damn! ei meie joome veini, vestleme, lõpetame õhtu sõbraliku kalliga – kuigi mõni aeg tagasi käis siuke murdmine, et vähe ei olnud. WHAT TO DO?!?! ‘
(Uskumatu, et viitsisid mu monoloogi läbi lugeda – tänan! :))
