Ennem koroonat oli minu ja mu mehe suhe parim. Mõlemal oli 8-17.00ni töö. Nüüd jäi tema kodukontorisse ja ma sünnitasin märtsis. Peale sünnitust/koroona eriolukorda on mu mees totaalselt muutunud. Joob igalõhtul 1-2 õlut (ei jää täis), ei tegele beebiga üldse. Peale sünnitust vaatas mees vahepeal päeval beebit, et ma saaksin paar tundi magada ( beebi oli/on öö ja päeva ära vahetanud). Nüüd ei ole ta nõus üle 5 minuti olema. Ma tunnen end vaikselt nagu elav zombie. Mees on hakkanud karjuma iga väikse asja peale. Vahepeal reede õhtuti käib sõpradega end tuulutamas, lepime kokku, et laupäeva õhtuks oleks tagasi aga tihtipeale jõuab alles esmaspäeva hommikul. Olen ka armukest kahtlustanud, kuid hetkel ei viita miski sellele. Me teame üksteise paroole ja ei ole midagi varjanud. Muidugi on beebiga harjumine raske ja keeruline, aga mina? Ma saan pesemas käija nii, et beebi on vanni kõrval hälliga. Süüa pean tegema seda, mis mees tahab samuti beebi hälliga köögis. Toad koristan, beebi hälliga juures.
Teema: Mure
Kas mees oli sünnituse juures?
Mees on sind alt vedanud ning laps on sinu vastutada. Ta on unustanud, et on loonud perekonna ning laseb sind üle. Minu silmis väga alatu reetmine, ilma temata sa ei oleks sellises okukorras ja sellisele isasele veel last sünnitanud. Nutmise halamise asemel näita joodik-kaltsule ust.
Koroonaga ei ole sellel asjal küll mingit pistmist. Mees osutus lihtsalt isana s*tapeaks, ei muud midagi. Väikest korontsi ei saa ju ometi kõikides maailma hädades süüdistada?
Peale sünnitust vaatas mees vahepeal päeval beebit, et ma saaksin paar tundi magada ( beebi oli/on öö ja päeva ära vahetanud).
Mees on muidugi omaette saabas, aga… kui beebil on päev ja öö sassis, siis ta päeval ju magab, seega, miks sa teda vannituppa ja kööki kaasa tassid, las ta siis magab oma hällis ometi? Ja maga ise ka, hälli lähedal – tead, nagu need inimesed teevad, kel titt öösiti magab, aga kes ise sel juhul ei istu öö läbi titte vahtides üleval.
Mees saada seenele. Alkohoolikuks ma teda ei pea, see 1-2 õlut pole mingi traagika, aga mölakas on küll, et kohustustest kõrvale hiilib.
Sa muide ei pea ka süüa tegema, kui sa just isendale ei tee. Kui is tahad võileiba, siis seda söögi, mees, kes saab terve nv ringi kooserdatud, ei saa seda küll eeldada, et teda kodus soe supp ootamas on. Tehku niigi palju ise.
Tundub, et mees ei olnud isaks saamiseks valmis. Et mõnekuuse imikuga ongi raske, see on selge. Halb on see, et ta selle asemel, et arutada läbi, kuidas jagada koduseid ülesandeid, et jääks ka sulle puhkeaega, põgeneb kodust, st sõpradega välja. Koroona ei puutu asjasse. Nüüd peate asjad rahulikult läbi rääkima, ootused, tema rolli perekonnas jne. Ja edasi elu näitab, kas kasvab isaks või jääbki selline perekond, et lapsed on naise rida ja mees elab oma elu edasi nagu enne laste sündi.
põgeneb kodust, st sõpradega välja. Koroona ei puutu asjasse.
No koroona puutub nii palju asjasse küll, et kui mees nädalavahetustel krt teab kus pidutseb, võib ta sealt kenasti koju naisele ja beebile koroona tuua. Teemaalgatajal oleks ilma meheta ohutum.
Mees on põgeneja jah. Kõigepealt istu rahulikult mehega maha ja teata, et sa ei saanud üksi lapsevanemaks ning sa ei aktsepteeri sellist käitumist. Ära oota sellega, mida kauem venitad, seda rohkem mehele kinnistub, et nii võibki. ÜHE KORRA räägid rahulikult, sealt edasi, kui eksib, on skandaal. Kui mees pole nõus ise panustama, palgaku lapsehoidja appi, kui Y kromosoom liiga suur on ja see ei luba oma last kantseldada.
Ja ärgu proovigu see “mees” kõike sinu kaela jättes pugeda argumendi taha, et “naine istub kodus ja mina vaeneke pean peret üleval”. Sinul on ju vanemapalk, mis on sama suur nagu siis, kui päevas 8 tundi tööd tegid. Praegu on su tööpäevad 24-tunnised, see pole aus.
Meil on lapsed juba teismeeas, aga mäletan, kui esikbeebi majja tuli, keeras abikaasa samuti nii umbes nädalaks ära: saatis sms, et “kallis, mul läheb täna kauem”, järgmisel päeval jälle teada, et läheb pärast tööd oma vanematele külla, ülejärgmine päev jälle leidis mingi ettekäände et tulla koju alles keskööl. Väga veider. Siis sai mul mõõt täis ja seadsin ta fakti ette. Ütlesin, et minul ja mu lapsel pole häda midagi, minul jookseb emapalk ja saame kahekesi ilusti hakkama, mees aga otsustagu ise, kas tahab meiega jääda või tõmbab uttu, mina sellist lurr-lurr elu taluda ei kavatse. Parem olla aus üksikema kui viletsa mehe naine! Nii ütlesingi. Mees ehmatas ennast poolsurnuks 🙂 Päevapealt lõpetas kodust minemajooksmised, võttis vastutuse ja hakkas isaks. Kui mina magasin, tegi süüa, vahetas beebil mähkmeid, mängis temaga. Siiani on isal lastega tugev side.
Eks mehedki pidid teatud mõttes justkui sünnituse läbi elama. Ainult et kui nad sündmusest kuidagi toibuda ei suuda ja argielus osalema ei hakka, siis tulebki fakti ette seada – tänapäeval ei ole mingit kohustust iga hinna eest mingit püksikandjat kodus hoida, naine ja laps saavad ise suurepäraselt hakkama.
Ainult et kui nad sündmusest kuidagi toibuda ei suuda ja argielus osalema ei hakka, siis tulebki fakti ette seada – tänapäeval ei ole mingit kohustust iga hinna eest mingit püksikandjat kodus hoida, naine ja laps saavad ise suurepäraselt hakkama.
Just – enne minemahakkamist võiks selgeks teha, mis ei sobi ja kuiväga ei sobi. Las inimesel olla aega ka päevake seda infot seedida, muidu mees ehk arvab, et kõik ongi OK.
Mehele tuleb selgeks teha kaks asja:
1. Sa ei ole mehe teenindaja, söögi saab ta ise ka kätte/pesumasina/nõudepesumasinaga pesta jne.
2. See laps ei ole sinu eraprojekt, see on tema laps ka, mis tähendab seda, et juba beebieast alates peab ta lapsega tegelema (mitte viis minutit valvama, et ta kuskilt alla ei veereks).
See ei ole absoluutselt okei, et ta reedel läheb ja on terve nädalavahetuse joomas või kurat teab kus. Mida ta “tuulutab” huvitav?
Öö ja päev on sassis aga ta ei maga päeval ka hästi. Praegu gaaside aeg ka, rohkem nuttu kui und. Muidugi ma saaks ära minna. Majanduslikult saaks hakkama kulusi kokku tõmmates aga just selle vaimse poolega. Ma tunnen end halvasti just sellepärast, et ma üritasin ideaalset peret luua. Mul on alati olnud oma isa mitte kasuisa. Ma tahtsin, et ka minu lapsed kasvaksid ka oma isaga mitte ei oleks pendeldamist.
No aga see, et titt ei maga hästi, ei tähenda ometi, et sa iga jumala minut tal kõrval pead passima. Ta saab hällis lebatud küll need minutid, mis sa duši all käid. Soeta monitor, kui kardad, et äkki muidu ei kuule. Kui titt märtsis sündis, siis minema ta kindlasti veel kuhugi sealt hällist omapead ei kao. Võta ise natuke vabamalt ja ära aja asja traagiliseks – enda jaoks siis.
Ära minema ei pea sa nüüd kohe küll kuhugi hakkama, lihtsalt katsu end pisut kehtestada. Mehega võib täitsa rääkida kohe asjadest, mis närvidele käivad. Kui on tegelikult ormaalne mees, siis saab aru, kui selgelt räägid ja kui selgub, et ikka oligi täitsa vale mees, no siis minna jõuab hiljem ka. Minu arust pole siin praegu muud, kui tüüp katsetab piire, aga ega selle peale kohe lahutama ei pea tormama, võib talle ka lihtsalt näidata, kust see piir jookseb.
“Ideaalset peret” pole olemas, selle unistusega panid ise natuke võssa. Küll aga võite te kokku ja ühte kasvada. Ja kui ei kasva, no siis nagu ma juba ütlesin – lahku minna jõuab ka peale proovimist, kas olukorda parandada saab.
Millal viimati seksisite?
Mees on jah joodik. Joodik ei peagi end purju jooma, piisab juba igapäevasest joomisest. Purjus inimesele ei usaldaks beebi hoidmist kohe kindlasti. On sul kedagi, keda appi kutsuda?
Ennem koroonat oli minu ja mu mehe suhe parim. Mõlemal oli 8-17.00ni töö. Nüüd jäi tema kodukontorisse ja ma sünnitasin märtsis. Peale sünnitust/koroona eriolukorda on mu mees totaalselt muutunud. Joob igalõhtul 1-2 õlut (ei jää täis), ei tegele beebiga üldse. Peale sünnitust vaatas mees vahepeal päeval beebit, et ma saaksin paar tundi magada ( beebi oli/on öö ja päeva ära vahetanud). Nüüd ei ole ta nõus üle 5 minuti olema. Ma tunnen end vaikselt nagu elav zombie. Mees on hakkanud karjuma iga väikse asja peale. Vahepeal reede õhtuti käib sõpradega end tuulutamas, lepime kokku, et laupäeva õhtuks oleks tagasi aga tihtipeale jõuab alles esmaspäeva hommikul. Olen ka armukest kahtlustanud, kuid hetkel ei viita miski sellele. Me teame üksteise paroole ja ei ole midagi varjanud. Muidugi on beebiga harjumine raske ja keeruline, aga mina? Ma saan pesemas käija nii, et beebi on vanni kõrval hälliga. Süüa pean tegema seda, mis mees tahab samuti beebi hälliga köögis. Toad koristan, beebi hälliga juures.
Jälle liiga vara laps tehtud. Enne kui pole päriselt selge, milliste inimestega tegemist on. See, et mees arvestav ei ole, oli ometigi enne sünnitust selge, sa ei osanud märke näha. Kas ta üldse soovis seda last või on sinu enda teema?
Kirjutasid ju, et üritasid ideaalset peret luua. Tundub, et teie suhe polnud juba enne ideaali lähedanegi. Ja justnimelt sina üritasid ja üritad, tundub, et mehele pole see suhe nii oluline. Kas näiteks “süüa pean tegema, mis mees tahab” ei olnud sulle enne tõesti häirekellaks või? Väga nõme mees, kellel naine laseb käituda nagu see vaid soovib. Teie peres lähevad paraku asjad aina hullemaks. Palun ära järgmist last tegema hakka.
Kas tõesti ei või elada 5-6 aastat koos, et näha, mis inimesega on tegu. Õppida tundma teist inimest nii palju kui võimalik. On vaja kohe hakata pere planeerima? Miks? Nüüd jälle üks õnnetu perekond, katkine laps.
Jälle liiga vara laps tehtud. Enne kui pole päriselt selge, milliste inimestega tegemist on. See, et mees arvestav ei ole, oli ometigi enne sünnitust selge, sa ei osanud märke näha. Kas ta üldse soovis seda last või on sinu enda teema?
Kirjutasid ju, et üritasid ideaalset peret luua. Tundub, et teie suhe polnud juba enne ideaali lähedanegi. Ja justnimelt sina üritasid ja üritad, tundub, et mehele pole see suhe nii oluline. Kas näiteks “süüa pean tegema, mis mees tahan” ei olnud sulle enne tõesti häirekellaks või? Väga nõme mees, kellel naine laseb käituda nagu see vaid soovib. Teie peres lähevad paraku asjad aina hullemaks. Palun ära järgmist last tegema hakka.
Kas tõesti ei või elada 5-6 aastat koos, et näha, mis inimesega on tegu. Õppida tundma teist inimest nii palju kui võimalik. On vaja kohe hakata pere planeerima? Miks? Nüüd jälle üks õnnetu perekond, katkine laps.
Ega see nüüd päris niisama lihtne ka ei ole. Küllalt nähtud paare, kes 10 aastat koos elanud kui turteltuid, aga lapse tulles peagi lahutanud. Pigem on mõnel pool öeldud koguni, et liiga pikk kahekesiolek harjutab inimesed sedasi elama ära, ja siis ei osatagi enam teisiti.
Muidugi ei pea õigeks kohe peale tutvumist beebi teha, seda mitte. Aga vahel keerab teine pool pärast sünnitust lihtsalt ära ja vajab “maa peale tagasi toomist”. Kui see õnnestub, on hästi. Kui ei õnnestu, minnakse lahku.
Enamus asju on mulle tuttavad. Ma ka tegelesin beebiga üksi (mees käis ainukesena tööl), olin magamata, mõlemad olime stressis ja vihased, õnneks see periood saab varem või hiljem läbi. Aga mis pole üldse ok, on see et mees murrab lubadusi ja kaob terveks nädalavahetuseks ära. Kui temast muud kasu pole, siis olgu vähemalt moraalseks toeks.
Aga tee näiteks nii, et ütled mehele, et kui tema suhtesse ja beebiga tegelemisse panustama ei hakka, siis sina enam üksi ei suuda ja et sinu ema on nõus tulema teie juurde elama ja sulle abiks. Võib-olla hirm ämma ees paneb tegutsema.
Vahepeal reede õhtuti käib sõpradega end tuulutamas, lepime kokku, et laupäeva õhtuks oleks tagasi aga tihtipeale jõuab alles esmaspäeva hommikul.
Kus ta nende sõpradega siis käib nii pikalt? OK, kui teevad sporti, käivad kalal vms, siis saan veel aru. Aga kui see “tuulutamine” tähendab baarist baari tuiamist või mõne sõbra saunas joomist, siis selle jaoks on kolm ööd ja kaks päeva kindlasti liiga pikk aeg.
Kas mees oli sünnituse juures?
Pakun ka, et kui oli, on oma naine nüüd lihtsalt ebameeldiv. Pole mingit tõmmet enam peale sellise asja nägemist.
Kas mees oli sünnituse juures?
Pakun ka, et kui oli, on oma naine nüüd lihtsalt ebameeldiv. Pole mingit tõmmet enam peale sellise asja nägemist.
pakun pigem, et ei olnud, kui teemaalgatuses on kirjas sünnitus märtsis ja koroona eriolukord.
ma ei tea küll ühtki meest, kel kaoks peale sünnituse juures olemist tõmme. pigem tekitab sünnituse juures olemine nii naise kui ka lapsega suuremat lähedusetunnet ning mees võib olla pettunud, et ta sünnituse juures olla ei saanud, toodi mingi pamp kusagilt koju jne.
mehed, kes on olnud osade laste sünni juures ja osade mitte, on korduvalt öelnud, et sünni juures olles tekib lapsega kiiremini side kui hiljem haiglast saadud pambuga
Õnneks olete vähemalt abielus. On ju?
Jälle liiga vara laps tehtud. Enne kui pole päriselt selge, milliste inimestega tegemist on. See, et mees arvestav ei ole, oli ometigi enne sünnitust selge, sa ei osanud märke näha. Kas ta üldse soovis seda last või on sinu enda teema?
Kirjutasid ju, et üritasid ideaalset peret luua. Tundub, et teie suhe polnud juba enne ideaali lähedanegi. Ja justnimelt sina üritasid ja üritad, tundub, et mehele pole see suhe nii oluline. Kas näiteks “süüa pean tegema, mis mees tahan” ei olnud sulle enne tõesti häirekellaks või? Väga nõme mees, kellel naine laseb käituda nagu see vaid soovib. Teie peres lähevad paraku asjad aina hullemaks. Palun ära järgmist last tegema hakka.
Kas tõesti ei või elada 5-6 aastat koos, et näha, mis inimesega on tegu. Õppida tundma teist inimest nii palju kui võimalik. On vaja kohe hakata pere planeerima? Miks? Nüüd jälle üks õnnetu perekond, katkine laps.
Ega see nüüd päris niisama lihtne ka ei ole. Küllalt nähtud paare, kes 10 aastat koos elanud kui turteltuid, aga lapse tulles peagi lahutanud. Pigem on mõnel pool öeldud koguni, et liiga pikk kahekesiolek harjutab inimesed sedasi elama ära, ja siis ei osatagi enam teisiti.
Muidugi ei pea õigeks kohe peale tutvumist beebi teha, seda mitte. Aga vahel keerab teine pool pärast sünnitust lihtsalt ära ja vajab “maa peale tagasi toomist”. Kui see õnnestub, on hästi. Kui ei õnnestu, minnakse lahku.
See ei olegi lihtne, see on päris keeruline, aga täiesti võimalik. Tuleb ise olla väga tähelepanelik, teadlik ja ka nutikas. See, milline hakkab välja nägema paari pereelu, pole mingi tuumafüüsika. See koosneb igapäevaelu nüanssidest, inimese isikuomadustest. Seda, kas inimene on vastutustundlik, austav, hooliv ja mis peamine – kas ta SIIRALT ka soovib pereelu ja on endale selgeks teinud, mida see tähendab, on võimalik ette näha. Ei ole sellist asja, et supermees muutub beebi tulles üle öö mölakaks, see mölaklus on temas enne juba sees. Inimesed ei muutu järsult, uutes ja keerulistes olukordades (mida pereeluga alustamine ju kahtlemata on) löövad isiksuseomadused tunduvalt tugevamini välja kui varem.
Miskipärast on aga inimestel vaja nii hirmasti pereloomisega kiirustada, eriti naistel. Absoluutselt ei jälgita märke, kas see on ainult sinu väga suur soov või päriselt ka mehe. Mees võib rääkida, et ta soovib pereelu, sest see on elu loogiline jätk, aga kas ta on enda jaoks asjad läbi mõelnud, see ei ole sageli nii. Inimese käitumisel on ju alati põhjus ja see põhjus peitub milleski, mis on tema sees juba varem ning enamik nüansse ilmnevad juba enne seda käitumist.
Antud loos – no ei ole nii, et mees kukub kohe peale beebi sündi kamandama, et miks mulle süüa pole tehtud. Selline asi oli juba enne ja näitab nii mõndagi. Või mingi tuulutamas käimine ja kolmeks päevaks ära kadumine. No ei soovinud see mees mingit pereelu.
Tulin oma ema juurde beebiga. Esmased vahendid pakkisin kokku, mees küll lubas kõik asjad kokku aga las ta olla kuuaega üksi ja ehk võtab mõistuse pähe. Hetkel enda korterisse ka minna ei saa, üürin välja ja ei taha üürilistele ka täbarat olukorda arvestades hetkeseisu. Mees muidugi juba palju helistanud ja sõnumeid saatnud aga ei usu mina nii kiiretesse muudatustesse. Õnneks mul ema ka kodune ja natuke aega lihtsam.
Õigesti tegid, et ära läksid! Loomulikult on olukord keeruline ja kes meist ei tahaks ideaalset perekonda. Aga kui ikka üks osapooltest oma panust pere ja lapse heaolusse ei panusta, siis see ei ole aktsepteeritav. Ja ikkagi kõige olulisem on lapse heaolu. Hea, et sul on ema, kellele vajadusel toetuda!
Ennem koroonat oli minu ja mu mehe suhe parim. Mõlemal oli 8-17.00ni töö. Nüüd jäi tema kodukontorisse ja ma sünnitasin märtsis. Peale sünnitust/koroona eriolukorda on mu mees totaalselt muutunud. Joob igalõhtul 1-2 õlut (ei jää täis), ei tegele beebiga üldse. Peale sünnitust vaatas mees vahepeal päeval beebit, et ma saaksin paar tundi magada ( beebi oli/on öö ja päeva ära vahetanud). Nüüd ei ole ta nõus üle 5 minuti olema. Ma tunnen end vaikselt nagu elav zombie. Mees on hakkanud karjuma iga väikse asja peale. Vahepeal reede õhtuti käib sõpradega end tuulutamas, lepime kokku, et laupäeva õhtuks oleks tagasi aga tihtipeale jõuab alles esmaspäeva hommikul. Olen ka armukest kahtlustanud, kuid hetkel ei viita miski sellele. Me teame üksteise paroole ja ei ole midagi varjanud. Muidugi on beebiga harjumine raske ja keeruline, aga mina? Ma saan pesemas käija nii, et beebi on vanni kõrval hälliga. Süüa pean tegema seda, mis mees tahab samuti beebi hälliga köögis. Toad koristan, beebi hälliga juures.
Jälle liiga vara laps tehtud. Enne kui pole päriselt selge, milliste inimestega tegemist on. See, et mees arvestav ei ole, oli ometigi enne sünnitust selge, sa ei osanud märke näha. Kas ta üldse soovis seda last või on sinu enda teema?
Kirjutasid ju, et üritasid ideaalset peret luua. Tundub, et teie suhe polnud juba enne ideaali lähedanegi. Ja justnimelt sina üritasid ja üritad, tundub, et mehele pole see suhe nii oluline. Kas näiteks “süüa pean tegema, mis mees tahab” ei olnud sulle enne tõesti häirekellaks või? Väga nõme mees, kellel naine laseb käituda nagu see vaid soovib. Teie peres lähevad paraku asjad aina hullemaks. Palun ära järgmist last tegema hakka.
Kas tõesti ei või elada 5-6 aastat koos, et näha, mis inimesega on tegu. Õppida tundma teist inimest nii palju kui võimalik. On vaja kohe hakata pere planeerima? Miks? Nüüd jälle üks õnnetu perekond, katkine laps.
ära tule targutama! sa võid kasvõi 20 aastat mehega elada ja sa ei tea ikka kuidas ta isana käitub. meheks ja isaks olemine on absoluutselt erinevad asjad.
Ennem koroonat oli minu ja mu mehe suhe parim. Mõlemal oli 8-17.00ni töö. Nüüd jäi tema kodukontorisse ja ma sünnitasin märtsis. Peale sünnitust/koroona eriolukorda on mu mees totaalselt muutunud. Joob igalõhtul 1-2 õlut (ei jää täis), ei tegele beebiga üldse. Peale sünnitust vaatas mees vahepeal päeval beebit, et ma saaksin paar tundi magada ( beebi oli/on öö ja päeva ära vahetanud). Nüüd ei ole ta nõus üle 5 minuti olema. Ma tunnen end vaikselt nagu elav zombie. Mees on hakkanud karjuma iga väikse asja peale. Vahepeal reede õhtuti käib sõpradega end tuulutamas, lepime kokku, et laupäeva õhtuks oleks tagasi aga tihtipeale jõuab alles esmaspäeva hommikul. Olen ka armukest kahtlustanud, kuid hetkel ei viita miski sellele. Me teame üksteise paroole ja ei ole midagi varjanud. Muidugi on beebiga harjumine raske ja keeruline, aga mina? Ma saan pesemas käija nii, et beebi on vanni kõrval hälliga. Süüa pean tegema seda, mis mees tahab samuti beebi hälliga köögis. Toad koristan, beebi hälliga juures.
Jälle liiga vara laps tehtud. Enne kui pole päriselt selge, milliste inimestega tegemist on. See, et mees arvestav ei ole, oli ometigi enne sünnitust selge, sa ei osanud märke näha. Kas ta üldse soovis seda last või on sinu enda teema?
Kirjutasid ju, et üritasid ideaalset peret luua. Tundub, et teie suhe polnud juba enne ideaali lähedanegi. Ja justnimelt sina üritasid ja üritad, tundub, et mehele pole see suhe nii oluline. Kas näiteks “süüa pean tegema, mis mees tahab” ei olnud sulle enne tõesti häirekellaks või? Väga nõme mees, kellel naine laseb käituda nagu see vaid soovib. Teie peres lähevad paraku asjad aina hullemaks. Palun ära järgmist last tegema hakka.
Kas tõesti ei või elada 5-6 aastat koos, et näha, mis inimesega on tegu. Õppida tundma teist inimest nii palju kui võimalik. On vaja kohe hakata pere planeerima? Miks? Nüüd jälle üks õnnetu perekond, katkine laps.
ära tule targutama! sa võid kasvõi 20 aastat mehega elada ja sa ei tea ikka kuidas ta isana käitub. meheks ja isaks olemine on absoluutselt erinevad asjad.
Saab ja väga hästi. Isiksuse omadused võimenduvad uues olukorras, väga hästi seletati paar kommentaari tagasi lahti.
