Kas ma muretsen üle või peaksin pöörduma arstile(neuroloogile), kui 1,5a ei räägi ühtegi sõna? Ta ei räägi meie, ei titakeeles. Isegi mitte ei häälitse. Kui ta saab kõvasti haiget, siis nutab, aga enamus aega on lihtsalt vait. Teised pere lapsed on kõik varakult rääkima hakanud. Jutust saab ta aru.
Sellise kirjelduse põhjal peaks loomulikult arstile pöörduma.
Palu perearstilt neuroloogile saatekirja. Laps vajab uuringuid ja kindlasti logopeedilist abi.
Kui Su laps üldse ei räägi,miks Sa varem pole kuskile pöördunud? Juba aastased patravad nii, et vähe pole?
Kui Su laps üldse ei räägi,miks Sa varem pole kuskile pöördunud? Juba aastased patravad nii, et vähe pole?
Sai parem? Said parastada? Hakkas kergem?
Mida arvab perearst?
Aga muu matkimine?
Kas on kindel, et ta jutust aru saab, mitte kõigest juurdekäivast? (Meenub kaks väga vaikset last, neil selgusid erineva raskusega kuulmisprobleemid.)
Mitte häälitsemine, lalina puudumine viitab tõsisele kõne arenguhäirele. Vajalik küsida neuroloogile saatekiri, saatekirja saamiseks ei ole vaja perearsti vastuvõttu. Saab küsida saatekirja ka lihtsalt helistades.
Kas lapsel keelekida on kontrollitud?
Kas laps siis beebina ka ei hakanud koogama ja lalisema? Kas pereõde ja -arst seda siis tõesti ei küsinud kordagi nende sagedaste kontrollide käigus, mida alla-aastastele tehakse?
Palun ära oota suve lõppu, vaid helista kohe homme perearstile, räägi olukord lahti ja lase endale kohe saatekiri kirjutada. Sügiseni on veel ligi kuu, siis on järjekorrad, enne kui märkad, on laps juba kaheaastane. Niisugusel puhul aga, kui laps pole tõesti 4-5-kuuselt koogama, veidi hiljem lalisema ja nüüdseks ainsatki häälitsust tegema hakanud, on iga viivitatud kuu ning võimalikult vara alustatud pädev ravi kriitilise tähtsusega. Helista homme esimese asjana.
Meil oli lalisemise ja koogamisega sarnane lugu. Erinevus üksnes selles, et 1+ vanuses tulid üksikud oma sõnad. 2,5a olid endiselt samad üksikud sõnad. Laps ei matkinud, ei teinud loomahääli vms. Lalisemise ja koogamise puudumist sai korduvalt ka arstidele mainitud, aga sellele ei pööratud erilist tähelepanu. Kodus tegelesime lapsega väga palju, arendasime peenmotoorikat, lugesime jne, seega väheses tegelemises asi kindlasti ei olnud. Laps hakkas rääkima natuke enne 3a logopeedi suure abiga. Muu areng on eakohane ja isegi teistest ees, sama nüüd ka kõnega. Olen iga päev tänulik, et oskasime õigeaegselt otsida abi ja saime 2,5a imelise logopeedi juurde, kes oskas last aidata.
