Teema: Mure 17 aastase noorega

Kas seni on käinud tavakoolis? Aga kuidas tal tugiteenuste, teraapiate jm osas seni olnud on?

See, et puberteediealisega tekivad uued probleemid, on tavapärane, aga infikaatorid olid juba ilmselt varem õhus, et vajab teistsugust lähenemist? Kui laps on talle  jõukohases õppevormis ja hästi toetatud keskkonnas möödub ka keerukas puberteediiga valutumalt. Kui kool ja edasijõudmine on talle juba aastaid pigem raske olnud ja ta on ilma motivatsioonita pidanud teistest rohkem vaeva nägema, siis see üks hetk võimendubki tahtmatuseks sinna minna. Masingus on õnneks olemas väga hea tõhustatud eritugi ja tugev metoodiliselt pädev personal, lootust on, et läheb paremaks.

See on hea märk, et tavakoolis tegelikult ikkagi hakkama on saanud ja seda veel pigem vähese pingutusega. Kas varem oli huvisid, trenne ja sõpradega läbimist rohkem? Suuremad muutused haakuvad puberteediga, mitte elukorralduse muutusega?

Kuidas tunnustamisega, pere ühise ajaveetmisega?

Kerge öelda, raske teha, aga ega kauge tuleviku pärast muretsemine ju ei aita. Parem võtta kui rasket perioodi, esialgu kooliaasta lõpuni. Masingu kool on väga hea ja see, et on plaan, samuti.

Laps ei ole kindlasti rumal, kui ta sisuliselt õppimata tavakoolis pigem hakkama saab. Klassi kordama jäämine on sageli pigem muu probleem kui õppevõimekus.

Masingu kool on aga super valik – väga  oskuslik personal, toimuvad metoodikad, tahavad ja suudavad ka probleemseid lapsi aidata. Ei ole nii nagu mõnes teises koolis, et põhiline on ruttu rohud peale saada, et lapsed probleemsed poleks ja istuks klassis kas või tuima pilguga, aga põhiline, et ei segaks.

Laps vajab rutiini, motivatsiooni, tunnustust ja sotsiaalseid väljundeid – kui seda tuge talle anda saab selle keeruka eluperioodi kindlasti valutumaks.

Millist ravi ta saab ?

Puberteediiga lõppeb tavaliselt täiskasvanuks saades, eksole?

Arengus maas oleval lapsel, isegi tütarlapsel, võib see võtta isegi veidi kauem. Milles üllatus?

Keskmise vaimse puudega laps ei jõua iseseisvalt tavakoolis 3. kooliastmeni.

Nõu anda ei oska, olen ise sarnases olukorras. Minu lapsel hakkasid ka selles vanuses probleemid, 9.klassi lõpetamine oli väga vaevaline, keeldus õppimast ja tundides osalemast,  siis oli e-õpe. Edasi õppima polnud nõus, koolis käia ei suutnud. Lõpuks 18-aastasena sai aspergeri diagnoosi ja 2a töövõimetust, puuet ei määratud.  Elabki sellest rahast. Aga mis edasi saab, ei tea. Teda ennast miski ei huvita,  ütleb, et tal polegi midagi vaja, süüa ka pole vaja, kui raha pole. Lubab küll tööle minna, aga selle 2 aastaga pole see õnnestunud. Tal on igasugune huvi puudus õppimise ja töölkäimise vastu.

Tüdrukul võib olla õnnestub mõni mees leida, kes teda üleval peab. Aga poistel või üldse inimesel, keda suhted ei huvita, pole see ka variant. Toetusi ei saa ju lõputult taotleda. Eestis pidi olema väga palju noori, kes ei õpi ega tööta. Ilmselt ikka keegi peab neid üleval või elavad toetustest. Keeruline teema, ma hetkel võtan rahulikult. Eks siis kui see 2a hakkab lõppema, siis vaatame edasi, pole mõtet ette muretseda.

#4150001:

Puberteediiga lõppeb tavaliselt täiskasvanuks saades, eksole?

Arengus maas oleval lapsel, isegi tütarlapsel, võib see võtta isegi veidi kauem. Milles üllatus?

Keskmise vaimse puudega laps ei jõua iseseisvalt tavakoolis 3. kooliastmeni.

TA ise ütles, et diagnoositud keskmine vaimne puue, mis sa minu kallal pahandad?

Vaimne puue taandub ikka otseselt vaimsele võimekusele ja intellektile, mitte kaasuvatele psüühilistele häiretele.

Vaimse puudega tavakoolis põhikooli lõpuni ei jõuaks!

#4157724:

Mida ta seal 10 klassis tegema hakkab, kui talle õppida ei meeldi ja koolis käia ei taha. 10 klass on ju ikkagi gümnaasium, seal käiakse õppimas, mitte niisama aega veetmas. Rehateenuseid võib ta ju mujal ka saada, selleks ei pea kellegi eest gümnaasiumikohta ära võtma.

Bipolaarset häiret saab tasakaalustada ja kontrolli all hoida kõige paremini ravimitega. Kui ta on vaatamata ravimitele ikkagi tasakaalutu ja vigastab ennast, siis tähendab, et ei võta ravimeid korralikult või siis need ei mõju. Raviskeemi tuleb muuta järelikult. Sellest räägi raviarsti või vaimse tervise õega.

Lapse telefoni ära enam maksa ja lõpeta leping üldse ära. Ütle, et sul ei ole raha. Kodune internet lase ka välja lülitada. Ütle, et kahjuks sul ei ole raha interneti eest maksta. Sama käib ka kallite asjade kohta. Üldse tõmba elu hästi lihtsaks. Riideid-jalanõusid ära osta talle, toitu koju osta ainult kõige lihtsamaid tooraineid, millest ise teha. Aga ära midagi pahasti ütle. Ole sõnades väga mõistev ja lahke, aga tegudes väga range.

Küll see mõistus reaalse eluga kokku puutudes pähe hakkab tulema. Niikaua , kui kodus on mõnus ja mugav olla ja ema kõik ära teeb ei ole noorel mingit motivatsiooni midagi teha või kuskile minna.

Neiu saab puuduva töövõime toetust .See laekub minu kontole.Tema kulutaks selle mõne päevaga ja jumal teab millele.Ilmselt täiesti tervist kahjustavate tegevuste peale.

Nii ta siis eeldabki ,et ma pean talle ostma asju ,sest saan ju tema eest raha.
Samuti olen väga väsinud sellest passimisest küll terapeutide ukse taga ja oodates millal ta trenn lõpeb.

Trennidesse ka sõidutan loomulikult mina teda.

Ei teagi millal saan oma elu elada .

See kõik on väga kurnav.

#4158878:

#4157724:

Mida ta seal 10 klassis tegema hakkab, kui talle õppida ei meeldi ja koolis käia ei taha. 10 klass on ju ikkagi gümnaasium, seal käiakse õppimas, mitte niisama aega veetmas. Rehateenuseid võib ta ju mujal ka saada, selleks ei pea kellegi eest gümnaasiumikohta ära võtma.

Bipolaarset häiret saab tasakaalustada ja kontrolli all hoida kõige paremini ravimitega. Kui ta on vaatamata ravimitele ikkagi tasakaalutu ja vigastab ennast, siis tähendab, et ei võta ravimeid korralikult või siis need ei mõju. Raviskeemi tuleb muuta järelikult. Sellest räägi raviarsti või vaimse tervise õega.

Lapse telefoni ära enam maksa ja lõpeta leping üldse ära. Ütle, et sul ei ole raha. Kodune internet lase ka välja lülitada. Ütle, et kahjuks sul ei ole raha interneti eest maksta. Sama käib ka kallite asjade kohta. Üldse tõmba elu hästi lihtsaks. Riideid-jalanõusid ära osta talle, toitu koju osta ainult kõige lihtsamaid tooraineid, millest ise teha. Aga ära midagi pahasti ütle. Ole sõnades väga mõistev ja lahke, aga tegudes väga range.

Küll see mõistus reaalse eluga kokku puutudes pähe hakkab tulema. Niikaua , kui kodus on mõnus ja mugav olla ja ema kõik ära teeb ei ole noorel mingit motivatsiooni midagi teha või kuskile minna.

Tõesti asjalik nõuanne, erivajadustega last hakata terroriseerima? Et kui selle peale lõpuks enesetapu teeb siis on mure murtud või?

No täpselt! Ma ka imestan, et see inimene pakub tõsimeeli välja, et tuleks niigi sotsiaalselt saamatu noore kontaktid välismaailmaga sootuks nullini viia.

#4158797:

Nii ta siis eeldabki ,et ma pean talle ostma asju ,sest saan ju tema eest raha.

Kas seda eeldamist kuidagi temaga seotud kulude-tulude läbipaistvusega vähendada ei saa?

Klassi kordamine ei aita. Ei saa ta targemaks, ei lähe hinded paremaks, ei ole lihtsam kui esimesel ringil sama klassi tehes. Mis võib aidata, on täiskasvanute gümnaasium, sest seal on suhtumine hoopis teistsugune ja omadega ummikus oleval noorel võib just seda vaja olla.

Emana oled loomulikult tuleviku pärast mures, aga mina soovitaks, et hetkel jäta kõrvale kõik see, et “kuidas 10. klassi saaks” ja “kas ma peangi teda elu lõpuni üleval pidama”, võta hoopis päev korraga. Mitte keegi ei tea, mis tulevik toob, ei ole mõtet last tulevikuhirmude pärast praegu karistada.

Mina olin omal ajal samasugune omadega ummikus teismeline nagu sinu tütar täna. Kordasin klassi, käisin vahepeal tööl ja lõpetasin gümnaasiumi hoopis õhtukoolis. Astusin pärast seda ülikooli ja magistrikraadi sain cum laude. Minu jaoks muutus see, et minu kõrval oli selleks ajaks depressiivse ema asemel toetav mees, kes mind hoidis ja tunnustas ja iga kord kui endas kahtlesin, ütles, et muidugi saad hakkama! Ema omal ajal ainult halas, et mis sust üldse saab, lõpetad kuskil rentslis ning võrdles mind pidevalt oma sõbrannade lastega, kes kõik õigel ajal kooli lõpetasid ja ilusti neljadele-viitele õppisid (praegu, üle kolmekümnestena olen mina neist edukam, seega ei määra teismeea edukus seda, mis sinust hilisemas elus saab).

Seega – ära muretse üle, isegi kui olukord tundub väljapääsmatu. Teismeiga läheb üle, koolid saavad lõpetatud ja su tütar leiab elus oma tee.

#4165905:

Klassi kordamine ei aita. Ei saa ta targemaks, ei lähe hinded paremaks, ei ole lihtsam kui esimesel ringil sama klassi tehes. Mis võib aidata, on täiskasvanute gümnaasium, sest seal on suhtumine hoopis teistsugune ja omadega ummikus oleval noorel võib just seda vaja olla.

Emana oled loomulikult tuleviku pärast mures, aga mina soovitaks, et hetkel jäta kõrvale kõik see, et “kuidas 10. klassi saaks” ja “kas ma peangi teda elu lõpuni üleval pidama”, võta hoopis päev korraga. Mitte keegi ei tea, mis tulevik toob, ei ole mõtet last tulevikuhirmude pärast praegu karistada.

Mina olin omal ajal samasugune omadega ummikus teismeline nagu sinu tütar täna. Kordasin klassi, käisin vahepeal tööl ja lõpetasin gümnaasiumi hoopis õhtukoolis. Astusin pärast seda ülikooli ja magistrikraadi sain cum laude. Minu jaoks muutus see, et minu kõrval oli selleks ajaks depressiivse ema asemel toetav mees, kes mind hoidis ja tunnustas ja iga kord kui endas kahtlesin, ütles, et muidugi saad hakkama! Ema omal ajal ainult halas, et mis sust üldse saab, lõpetad kuskil rentslis ning võrdles mind pidevalt oma sõbrannade lastega, kes kõik õigel ajal kooli lõpetasid ja ilusti neljadele-viitele õppisid (praegu, üle kolmekümnestena olen mina neist edukam, seega ei määra teismeea edukus seda, mis sinust hilisemas elus saab).

Seega – ära muretse üle, isegi kui olukord tundub väljapääsmatu. Teismeiga läheb üle, koolid saavad lõpetatud ja su tütar leiab elus oma tee.

Ummikud olev noor? Ikka vaatad, kuhu teemasse kirjutad? Mis haigus või häire sul endal oli, et oma kogemuse põhjal näite tood siia?