Teema: Mure 3 aastase tütre toitumisega, päev otsa lasteaias söömata.

Vastan teemasse kui toitumishäirega lapse ema ja ühtlasi kui lasteaia söögitädi.

Kui laps sõi varem kõike, siis ei ole probleem ilmselt siiski mitte lapses, vaid kujunenud harjumustes. Last ümber teha ei anna, aga harjumusi on võimalik muuta. Kindlad söögiajad ja vajadusel motivatsioonipakett – iga vanem tunneb oma last kõige paremini, teab, mis motiveeriks proovima ampsu-paari. Tavapsüühikaga laps ei lase endal surnuks nälgida, see on selge. Kui annad kaloririkkaid vahepalu, siis pole mõtetki loota, et ta söögiaegadel normaalselt sööks. Aga tean ka seda, et muutused on väga vaevaline ja pikaajaline protsess, seega soovin jaksu ja kindlameelsust!

Lasteaia seisukohast. Lapsed on nii erinevad. On neid, kes hakkavad teiste eeskujul sööma ja on neid, kel pole eeskujust sooja ega külma. On neid, keda tühi kõht suuremat ei morjenda ja on neid, kes muutuvad söömata loiuks, virilaks, agressiivseks või kurvaks. Kui söömatus mõjub lapsele ilmselgelt halvasti, siis on mu meelest iga normaalse õpetaja kohus vanemat sellest informeerida, et leida koos lapse arengule parim võimalik lahendus. Päev otsa lärmi ja pealesunnitud sotsiaalsuse sees olemine on tundlikumale lapsele nagunii juba iseenesest kurnav ja väsitav. On mõistetav, et lapse vanem peab tööl käima, ent alati on väga teretulnud siiski koostöö lasteaiaga – see on ju eelkõige teie enda lapse, mitte õpetajate huvides! Meil on neid, kes söövad tõesti ainult leiba päev otsa, ja tegelikult on mul isiklikult väga kahju neist, väga kurb on laps tühja kõhuga lõunalauast voodisse viia ja kuulda, kuidas ta kõht koriseb… Ja loomulikult on näljast last keerulisem ka magama saada.

Mina oma autistliku lapsega olingi kodus kuni 3a, siis esimese lasteaia-aasta tõin ta ära lõunast, teisel aastal alles hakkas olema pikki päevi. Kuna minu lapsel on diagnoos, siis temale võimaldas lasteaed erimenüüd, st ma ise panin talle söögi kaasa. Olen südamest tänulik tema rühma söögitädile, kes viitsis tema toitumisega eraldi mässata! Ainult tänu sellele sain ise tööle tagasi minna ja tema pikki päevi lasteaias hakkama. Sest minu laps on üks neist, kes söömata muutub kurjaks ja koostöövõimetuks.

Seega tunne oma last ja koosta lapsest lähtuv tegevuskava. Usu, ilma pikemaajalise eesmärgi ja selles suunas tegutsemiseta sa söögi osas edu ei saavuta!

#3953114:

#3953079:

#3952729:

Tüdruk, 3a.

Alates 6 kuuselt näputoidu peal, koguaeg kodutoitu saanud. Kuni 1,5 aastaseni sõi ilusti kõike, taldrik oli peale toidukorda alati tühi.

Siis hakkas vaikselt tulema juba söögiga pirtsutamist.

Nüüd 3 aastaseks saades on jõudnud seisu kus ei söö enam praktiliselt mitte midagi.

Lihtsam on mainida mida ta üldse sööb : kõikvõimalikud jogurtitooted, kõik puuviljad, hapukurk, omlett, paljas sink, pasta, friikartulid, kanaviinerid ja lihapallid juhul kui nad on otse külmkapist, sai, hommikuhelbed ilma piimata, teatud küpsised, teatud juust.

Ta isegi ei ole nõus asju proovima, juba peale vaadates on asi “iuuu”. Suure kisaga andsin talle kreemisaia proovida “iu”.

Kaal, kasv on korras. Perearst ütleb, et muretsemiseks pole põhjust.

Minu soov oleks teda jätta aga lasteaeda õhtuni. Lasteaias käib esimest aastat septembrist.

Ei söö seal midagi peale saia ning puuvilja.

Kasvatajad aga ütlevad, et kuna ta ei söö midagi siis nad ei soovita last 15:30ni aias hoida.

Kodus sööb 7 ajal hommikusööki.

Aeda viin 8:30, 9:30 ajal söövad vahepala ning 12:00 lõunasöök. Mina lähen talle 13:00ks järele.

Kas on kellegil kogemusi lapsega kes ongi päev otsa lasteaias ja ei söö lõunasööki? Kuidas olukord kulgeb nii?

Minu meelest lased lihtsalt lapsel soovikontserti korraldada. Hakka ometi kord normaalseks inimeseks ise.

Õhtusöök kogu perel see ja see. Ja laps saab sama. Kui ei soovi, kahju kyll, esimene “iuuuu” on minu jaoks lauast ärasaatmine lugupidamatuse pärast toidu suhtes ja jutul lopp.

3-aastane peaks ikka juba noa ja kahvliga sööma tasapisi, mis naputoit ja imikute teema teil?

Hommikusöök kodus sama, mis perel. Kui ei soovi, palju õnne plikale endale. Nälga terve laps ennast ei jäta, selge see. Lasteaias söob, mis sööb, õhtul kodus soe söok, mis kõigil.

Hiljemalt nädalaga võtab tuurid maha ja hakkab sööma, sest saab aru, et ta polegi maailma naba. Ja pole ka ime, miks tal selline mulje on, kui tooreid viinereid kurku topitakse.

Mina jätaks rahumeeli terveks paevaks lasteaeda, milles yldse kysimus. Veelkord, kui kõht tyhi, sööb söogiaegadel seda, mis teisedki. Milleks selline kultus yhe tavalise plika ymber kasvatada?

Ja see näppudega toidus pläkerdamine on ikka veider ja ajast ja arust nii suure lapse puhul. Lasteaed lauakombeid ei noua? Ise ka mitte? Laps restoranides v suurematel õhtusöökidel kunagi ei osale? 3-aastane on ju tõesti juba suur asjalik laps.

Toenaoliselt väljendasin end valesti, aga laps muidugi ei söö enam ammu näppudega. Tõin näputoidu teema sisse, kuna pole talle kunagi teinud püreesid ja oli imikuna kuni 1,5a väga hea sööja.

Lauast ära saatmise jutt, ma ei pea teda ära saatmagi, vaatab mis on taldrikul, läheb ise minema oma tuppa mängima.

Ei ma ei tee talle eraldi toite, kõik on sama mis perel. Kui tal ikka kõht tühjaks läheb mingi aja jooksul siis leian ta külmkapi juurest endale midagi meeldivat otsimas enamasti on see siis kas tahab omletti või võtab jogurti.

Aga teed ju eraldi toitu, kui peale kogu perele sobinud õhtusöögi ärapõlgamist kukute külmkapi vahet käima ja valmistad talle omletti või saab jogurti nii, nagu preili vaid tahab. Sellest su hädad algavadki ja järjest suuremaks diivaks sa oma plika kasvatad.

Olen  selle probleemi läbiteinud, laps oli kehv sööja, lõpuks andsid seda, mida ta tahtis (loe – magus ja ebatervislik), siis tekkisid kõhuvalud ja oksendamishood, käisin ka EMO’.  Perearst kirjutas välja mingid tabletid, mis sisaldasid sea mao ensüümi (?) ja tasapisi hakkasin last tervislikumale toidule suunama.  Hea nipp oli see, et tegin ühepajatoitu ja sidusin lapsel silmad kinni ja ta pidi ära arvama, mida ma talle suhu pistan – kartul, porgand, liha jne.

#3953304:

Imelik nõue jah koju saata laps. Meie lasteaias on küll nii, et laps peab uusi toite vähemalt iga kord maitsema. Kui ei taha, ära sööma ei pea. Koju pole kedagi saadetud mittesöömise pärast.

Ja mis siis kui laps keeldub proovimist? Sunnitakse? Karistatakse?

#3952866:

Kui mu laps lasteaias käis, siis oli ka kasvatajate jutt alati selline, nagu ükski ema tööl ei käiks. Tegelikult neid töölkäijaid oligi vähemuses. Kell viis juba istuti riides lapsega õues pingi peal ja oodati ning öeldi, et oi, teie laps on nüüd küll viimane (lasteaed oli kuueni lahti), kogu aeg räägiti, et laps tahaks ikka varem koju minna. Koolivaheaegadel, pühadeperioodil jne, jne üleüldse igal lugematul ajal jälle räägiti, et meil on väga vähe lapsi siin siis kohal, et äkki saate ka koju jätta. Mulle jäi küll mulje, et lasteaed ei ole mõeldud emade töölkäimise hõlbustamiseks, vaid kodustele emadele ajutiseks lapsehoiuks.

See on praegugi nii. Ausalt öelda see on ka 1 põhjustest, miks ma pole veel tööle läinud ehk jälle üle hulga aja reele saanud.

Mul on sellise lapsega aastatepikkune kogemus. Lasteaeda minnes ta veel natuke proovis siit-sealt, vahel sõi vähemalt magustoitu, kuid mõne aja pärast siiski põhitoidust loobus. Sööb lasteaias vaid paljast leiba ja joob teed või piima ning kui vahel pakutakse toorest aedvilja/puuvilja, siis seda ka. Vanemaks saades hakkas tühi kõht enam närima, aga lasteaed ühtegi lahendust võimalikuks ei pidanud (nt panen söögi kaasa), kuna lapsel diagnoosi pole. Ainus kompromiss, mis tehti – sel päeval, kui joogiks on tee, pakutakse talle siiski ka piima, et ta mingigi kalori saaks.

Perearst probleemi ei näe, kuhugi psühholoogile ei suunata (tundub olevat psühholoogiline probleem), ise ei jaksa ka täishinnaga teraapiaid kinni maksta. Tööl pean käima, sest ilma minu palgata pere ära ei elaks. Õnneks saame puhkepäevi teha, kui ise kodukontori päevi teen või vanemad lapsed distantõppel on.

Lohutuseks – laps elab selle üle, kui ta hommikul ikka sööb ja lasteaia päev kole pikk ei ole.

#3956364:

Minu laps sööb veel vähem asju. Lasteaia direktor lubas lapsele rühma toidu kaasa panna, muidu oleks olnud ilmvõimatu teda pikaks päevaks jätta. Nad tegid nii, et panid aiatoidu ette ja kui laps ei söönud, läks kaasa pandud toit käiku. Tasapisi hakkas laps ka aiatoitu sööma ja enam lisatoitu ei saa.

Pakkisin aeda kaasa lihtsama toidu, mida oleks mugav anda. Värske kurk, helbed, piim, müslibatoon, lapileib…

Räägi oma murest direktoriga. Ehk pakub lahendusi. Meil suur linnalasteaed ja olin täitsa üllatunud, et nii lahkelt vastu tuldi.

Lisan veel, et last ei tohi pikkadeks päevadeks nälga jätta. Kindlasti tuleb leida lahendus. Minu lapsel hakkab näljast paha ja pea valutama. Ja vaatamata sellele ei söö grammigi saada olevast toidust.

Ajaga on söömine paremaks läinud, aga kuna pirtsuperiood või kesta mitu aastat, siis ei saa last nàljas hoida.

Tänapäeval on nii palju teadlikke ja usinaid noori emasid. Mind lihtsalt huvitab, kas ja mida sellise probleemi puhul ette võetakse? Mida perearst selle asja peale ütleb? Kui ise jagu ei saa ega tea, mida teha, siis tuleb  spetsialistidelt küsida. Ja kuidas seda lahendada.

#3953470:

Nojah, aga tänapäeva on lastel on ju valik olemas – süüa või paastuda. Kui laps otsutab paastuda – siis paastubki.

“Valgustunud” 10+kg emme võib paastuda, aga kolmeaastane laps päev otsa lasteaias söömata siiski nälgib. Inimlik oleks pakkuda lasteaia toitu, kui laps ehk midagi sööb. Kui laps sööb midagi, aga vähe või ei söö üldse, siis kohe ei paku oma toitu (see võrduks selle sooja toidu pakkumise tühistamisega- laps saab ju aru, et kui ei meeldi pealevaadates, keeldun ja antakse kohe midagi meelepärastemat, oma tuttav jogurt jms, ja trall jätkub) ja on ilma. Kui aga pärast lapsel on nälg ja paha olla, siis peaks olemas olema midagi, mida ta siiski sööb ja mida kasvataja pakkuda saab (kasvõi õun seisab mitu päeva ja müslibatoon).

#3959994:

Kas kodus teeb ema /isa kodust sööki? Või ongi peamiselt koduses menüüs ja külmkapis ka need tooted, mida teemaalgatuses loeti? Kas kodus tõesti käib kolmeaastane laps ise külmkapist meeldivaid asju võtmas, mitte ei sööda koos perega ema/isa tehtud sööki?

Loomulikult teeme kodus tavalist sööki, sooja isetehtud toitu õhtuks. Need tooted on olemas, sest laps lihtsalt ei söö midagi muud. Kui neid ei ole, siis ta ei söögi, lihtsalt ei söö. Ei ole nende peal üles kasvanud, aga kui hakkas järk-järgult toite vältima, siis jäid need üksikud asjad sõelale.
Sina emana saaksid ehk oma 3-aastast päris söömata jätta “kui ei kõlba, siis ei söö”, mina ei suuda.
p.s. Ma pole teemaalgataja, aga täpselt samas seisus.

#3960013:

Mina ei jätaks söömata vaid peibutaks last tema lemmiktoiduga. Näiteks kui päev otsa sööb kasvõi midagi pakutud toidust, saab õhtul ka seda tahetud kanaviinerit. Teeks titesammu kaupa, seega pole oluline palju või mida sõi.  Niisama viinerit tõepoolest kätte ei annaks, aga ma kujutan ette, et see võiks mõjuda.

See ei ole nii lihtne ja ratsionaalne. Asi pole selles, et laps hirmsasti üle kõige tahaks (näiteks) seda kanaviinerit ja siis saaks niimoodi kaubelda.
Tal on nagu psühholoogiline tõrge kõigi uute ja täiendavalt jooksvalt ka paljude tuttavate söökide vastu, mida varem sõi. Ta võib keelduda söömast kuni kõht valutab ja pisar silmas. Ta ei söö selle kanaviineri nimel päev otsa midagi muud. Sel juhul ta lihtsalt ei söö üldse.

#3960065:

Lasteaias mitte söömine võib olla ka ärevusest. Laps pole veel arenguliselt staadiumis, kus oma vanematest eemalolek on päris ok. Alustaks sellest, et tema tuttava jogurti valaks päris taldrikule ja samuti selle õnnetu viineri serveeriks nagu päris toidu, mitte et võtab pihku ja nosib. Kõige parem, kui kodus lasteaia nõudega samasugune taldrik oleks. Tasapisi harjub ja ärevust saab vähem. Mõnda tõepoolest hirmutab selline võõras suur taldrik.

Täiesti tõestisündinud lugu ühelt ürituselt, kus hommikusöögilaual olid liitrised jogurtipakid, millest siis soovijad said ise endale jogurtit võtta. Üks ema korraldas keskmist mõõtu skandaali, et miks ei ole topsijogurtit, et tema laps sööb vaid valmis portsjoniteks pakendatud toitu.