Teema: Mure 4,5 aastase poisiga

#4230896:

Ma olen aru saanud, et ta ei löö vihast. Pigem otsib teiste laste tähelepanu ja see on tema arust lõbus viis selle saamiseks

Kas ta teab, kuidas rahumeelselt teiste laste tähelepanu saada? Mida teha, kui ta tahab teistega koos mängida? Mida teha, kui ta ei taha, et teine tuleks temaga mängima? Mida teha, kui teine mängib “tema mängu” “valesti”? Jne. Käitumismudelid on vaja sisse harjutada, mitte ainult mõista, miks ja millal lööb.

Kas lapsega logopeedi ja kõrvaarsti juures on käidud, kas laps kõne sisu mõistab ja sellest aru saab? Kuidas saab olla, et laps ei kuula kedagi, äkki ta ei saa arugi, et temaga riieldakse, äkki mõtleb, et see, kui keegi teda korrale kutsub,  on mängu osa või ei kuule hästi?

Minu laste rühmades olid ka lööjad. Üks kõnepuudega, teine probleemsest kodust. Neljaselt pigem olid juba õppinud end kontrollima, kuigi juhtus ikka. Neid ei ole õnneks palju, kel oleks kogemust, et kõik tore, aga lõbu pärast lööb.

#4231202:

#4231136:

Mina teeksin õpetajatega kokkuleppe, et kui hakkab lööma ja ei allu, kutsuvad koheselt sinu või mehe järgi pikema jututa ja viite koju lapse. Teised lapsed ei pea taluma löömist, see pole teiste suhtes aus. Samuti seltskonnas-kui hakkab lööma ja ei allu, lähete pikema jututa koju. Minu laps käitus poes nii ja viisin midagi ostmata koju oma kolm korda ja pärast seda lõpetas ja enam ei ole löönud ei poes ega mujal.

Lasteaed on siiski selleks, et laps oleks hoitud kui vanemad tööl on. Sinu lahendus eeldab, et tegu on koduse vanemaga, kes saab igal ajal lapsele järele minna. Aga kujuta nüüd ette, et sa oled arsti vastuvõtul, keset vastuvõttu saab arst lasteaiast kõne ning ta tõttab oma lapsele lasteaeda järele?

Lisaks, ega lapsed rumalad pole. Äkki laps ongi heal meelel kodus ja ei tahagi lasteaias olla. Viiakse hommikul lasteada, lööb seal kiiresti kedagi ja saabki koju tagasi. Kuidas see kokkuvõttes abiks on?

Kuidas sinu kommentaar abiks on? Teiste mõtteid maha teha oskad küll, aga midagi tarka lisada sul pole. Lasteaed on kõigile lastele, mitte ainult töötavate vanemate lastele. Ja kui laps seda nippi kasutabki ära selleks, et koju saada, siis ka sellega saab tegeleda ja probleemi olemust uurida edasi ja lõpuks lahendus leida.

Laps peaks siis täielik väike geenius olema, kui ta juba nii väikselt oskaks luua teadlikke seoseid enda tegevuse ja selle tagajärgede vahel. Tõenäolisem on, et nii ei ole.

#4231436:

Laps peaks siis täielik väike geenius olema, kui ta juba nii väikselt oskaks luua teadlikke seoseid enda tegevuse ja selle tagajärgede vahel. Tõenäolisem on, et nii ei ole.

4-aastane laps ei oska luua seoseid tegevuse ja tagajärgede vahel? Sa teed ilmselt nalja. 🤣 Kui see nii oleks, siis oleks ilmselt tõesti tegu mingi diagnoosi või kõrvalekaldega.

Ja soovitus, et otsi aga uusi spetsialiste, et mingi “diagnoos peale” saada on, vabandust, lihtsalt rumal. Et kõik erinevad eksperdid on lollid, kui ei räägi ema soovitud juttu?

Mina soovitaksin pöörata tähelepanu sellele osale, et laps käitub pööraselt teiste laste juuresolekul. Sellel saab olla kaks põhjust: 1) ta on harjunud ise tähelepanu keskpunktis olema ja tahabki, et kõik teised, lapsed ka ainult temale keskenduks või 2) tal on nii suur sotsiaalne ärevus, mida ta ei oska reguleerida ja teiste laste seltskond tekitab ülestimulatsiooni.

Ärgem unustagem, et umbes pool nii vana lapse elust tuli meil veeta ka pandeemias ja sotsiaalne suhtlus on lastel seetõttu tugevasti kannatada saanud.

Minul on endal nüüd juba 7-a laps, kes oli väikesena tõsiselt haige ja me pidime teda tervislikel põhjustel sõna otseses mõttes varjama. St kui nt mingi uudishimulik mammi tahtis pea vankri kohale pista, see oli juba ohtlik. Kui ta siis lõpuks nö vangistusest pääses, käitus ta nagu napakas, kuigi see pole muidugi ilus öelda. Mänguväljakul vahtis teisi lapsi nagu ilmaimet, käis pmst näpuga katsumas ja patsutamas, arvas, et kõik võõrad lapsed peavad kohe temaga mängima tulema, vehkis erutusest kätega ja sai kogu sellest muljete möllust kiiresti üledoosi. Lööma ta kedagi ei läinud, selle peale ta lihtsalt ei tulnud, sest ta polnud seda kunagi näinud (teisi lapsi omavahel kraaklemas polnud ju näinud). Aga ta oli nii tüütu, pealetükkiv ja ronis teistele pmst nelja jalaga selga peaaegu, nii et üsna kohe tekkisid olukorrad, et keegi oleks teda tõugata tahtnud. Ennast kaitsta ka muidugi ei osanud, nt ükskord krahmas üks mudilane tal prillid eest, no mitte midagi ei saanud aru, mis toimus.

Läks ikka palju aega ja emme-issi närvirakke, kuni ta vähehaaval muutus olekult ja liigutustelt ja suhtluses teiste lastega sarnasemaks ja õppis seltskonnas aktsepteeritavalt käituma. Ma soovitaks palderjanitilgad sisse võtta ja treenima hakata. Lähete koos mänguväljakule, lasteüritustele, mängutuppa, mis iganes ja hakkad drillima. Lüüa ei lase, kohe kui eskaleeruma hakkab, tõmbad lapse kõrvale ja seletad ja pakud alternatiive ja näitad korrektset suhtlust. Kui lööb, on jalamaid minek ja lõbu läbi.

Teiseks, meie laps käis tegevusteraapias pikalt. Sellest oli palju abi ja see aitab õppida sensoorse ülestimulatsiooni reguleerimist, neil on igasugu vastavad harjutused ja tegevused.

Lasteaed, muuseas, ei ole sellise probleemiga lapsele abiks tingimata, seal on ta pidevas ärritusseisundis, kõik see lõputu infotulv ja ülestimulatsioon. Mulle seletas terapeut seda nii, et kui nö kapp täis saab, tõmbab laps uksed kinni ja igasugu kontrollmehhanismid lõpetavad töö.

Sellised asjad ei muutu üleöö nagu lasteaed muidugi sooviks. Umbes et täna laps lõi, emme, remondi ta nüüd homme hommikuks ära.

#4231513:

Äkki laps ise ei tajugi seda otseselt löömisena või liiga tegemisena, äkki see on tema jaoks lihtsalt suhtlus või mängu osa?

Ja nii peakski jääma või?

#4230896:

Kodus, kui oleme kolmekesi (mina, mees ja laps), ei ole meil temaga muret.

Kuidas ta on harjunud siis teiste lastega mängima, kuidas väljendab neile rahulolematust-rõmu-jne on tal üldse kogemusi võõraste/ teiste lastega mängimisel? Käis ta kuskil hoius väiksena? Saan aru, et ta on üksiklaps. On tal väiksest peale kogemusi sugulaste , sõprade lastega koosmängimisel? E, lasteaed ei pea last nullist õpetama teiste lastega suhtlema, see sotsialiseerimine oleks ikka kodus vaja olnud teha. Nüüd on laps hädas, sets teised lapsed räägivad tema jaoks võõrast (suhtlus)keelt, mida tema ei valda ja võib sattuda kiusamise ohvriks/ise kiusaja olla, isegi teadmatult. Psühholoog jne ei saa seda perekonna eest teha, ammugi pole selleks võhma lasteaiakasvatajal.

#4231565:

#4230896:

Kodus, kui oleme kolmekesi (mina, mees ja laps), ei ole meil temaga muret.

Kuidas ta on harjunud siis teiste lastega mängima, kuidas väljendab neile rahulolematust-rõmu-jne on tal üldse kogemusi võõraste/ teiste lastega mängimisel? Käis ta kuskil hoius väiksena? Saan aru, et ta on üksiklaps. On tal väiksest peale kogemusi sugulaste , sõprade lastega koosmängimisel? E, lasteaed ei pea last nullist õpetama teiste lastega suhtlema, see sotsialiseerimine oleks ikka kodus vaja olnud teha. Nüüd on laps hädas, sets teised lapsed räägivad tema jaoks võõrast (suhtlus)keelt, mida tema ei valda ja võib sattuda kiusamise ohvriks/ise kiusaja olla, isegi teadmatult. Psühholoog jne ei saa seda perekonna eest teha, ammugi pole selleks võhma lasteaiakasvatajal.

Olen nõus. Leia talle 1-2 mängukaaslast, kellega esialgu täiskasvanu järelevalve all mängimist harjutada. Ja nii jälgides püüa tuvastada need situatsioonid, mis temas selle agressiivsuse äratavad ja vägivalla tingivad. Siis saab kasvõi nõu küsida, kuidas konkreetseid olukordi lahendada. Ja veel – kas kunstiteraapia aitas ja miks te enam seal ei käik?