Teema pole küll rasedusega seotud, kuid kuna ma siin grupis aktiivselt olen ning muud sobivat kohta antud teema postitamiseks ei teagi. Mind nii piinab see ja ma ei tea kuidas edasi minna. Olen rase ja õnnelik. Kodu on olemas. Armastav elukaaslane. Kõik on olemas.
Kuid aastaid tagasi tegin oma elu kohutavama vea. Siiani ei ole sellest üle saanud ja see piinab mind. Iga päev mõtlen sellele. See on mu elu rikkunud. Täpsemalt ma sellest rääkida ei saa, kuid võin öelda, et hingelise poole pealt olen väga katki seepärast. Kuna varasemalt on mu elus alati esikohal olnud mu ema, kes mind toetas ja kuulas igati, siis võtsin end kokku ja rääkisin sellest murest emale. Usaldasin teda täielikult. Esialgu ei kostnud ta seepeale midagi. Ütles et pole hullu ja küll üle saame. Kuid nüüd aastate jooksul on ta hakanud tarvitama alkoholi. Seda siis pea igapäevaselt. Ning nii kui ma teen või ütlen midagi mis talle ei meeldi, siis ta ähvardab mind mu saladusega. Mõnitab mind seepärast. Reaalselt on olnud selline tunne, et panen endale nööri kaela, sest on häbi, tunnen end niiiii niii vastikult. Mittekellegina.. Tean ka, et ta on juba sellest saladusest ka mu vennale rääkinud kellega me absoluutselt läbi ei saa. Ja nüüd on hirm. Kardan iga pöev et tuleb hetk kus mu perekond lõhutakse. Ma ei oleks kunagi arvanud, et mu oma ema võib mulle niii haiget tegema hakata. Ma ei leia kuskilt väljapääsu. Reaalselt kui mu tuttavad sellest teada saaksid, siis piinlikkusest ja vastikustundest oleks mu elu läbi. Mida ma tegema peaksin ? 🙁
Äkki mõtled natuke üle? No mis asi saab olla nii hull, mille ilmsiks tulek su elu täielikult ära rikuks?
Variant on ikkagi julgus kokku võtta ja oma elukaaslasele asi üles tunnistada. Kõik on ju inimesed ja teevad vahel vigu. Kui tema aktsepteerib, siis teiste arvamusest peaks üsna ükskõik olema.
Emaga suhtle siis, kui ta on kaine, räägi asjad temaga selgeks ja ma paneks fakti ette: kui tahab mind ka edaspidi oma ellu, siis lõpetagu oma demagoogitsemine ja ähvardamine ära. Sellist suhet pole võimalik pikalt taluda.
Kas su “saladust” on võimalik tõestada ka juhul kui see jõuabki elukaaslaseni? Või kui emaga väga ei suhtle ja joob, saabki välja tulles öelda ju joodiku luulud ja ei tea, mis ta sellega saavutada tahab.
Tuttavad tegelikult ei loe. Aga kui midagi nii rõhuvat mu südamel oleks, siis räägiksin ise oma elukaaslasele. Tegelikult loeb ju ainult see, et tema teaks (minu elukaaslane on samas selline, kes ei soovi teada midagi sellist, mis juhtus enne meie suhet või millel pole tegelikult tähtsust tuleviku perspektiivis, eks sa ise tunned oma elukaaslast). Kui sa just kedagi maha ei löönud, siis ma eeldan, et ta mõistab.
Peale mõrva ei suuda ma ette kujutada ühtegi saladust, mis ka paljude aastate pärast aktuaalne ja varjamist väärt oleks. Seega arvan, et ära muretse liiga palju. Kui oled valmis, siis räägi oma elukaaslasele lugu ära. Kui ei, siis lülita ema oma elust välja. Olgem ausad, ta on selle ära teeninud. Terroristiga läbirääkimisi ei peeta. Ja ähvardamine saladuse avalikustamisega on puhas terror. Ära otsi emaga ise mingit kontakti. Kui ema selgitust küsib, siis ütled, et sa ei saa teda usaldada. Kui elukaaslane küsib, miks ema väldid, siis selgita, et ei soovi joodikuga suhelda. Võid ka elukaaslasele üldsõnaliselt kirjeldada, et ema kuritarvitas su usaldust.
Saladustega on see asi, et neid peab hoidma ise. Kui juba räägitud, siis enam väga saladus pole.
Tundub, et keegi veel ikka seotud sellega kui ainult ema ja vend, kes jutu kaudu teada said?
Kui niipalju inimesi juba teab, siis ega ta sul elu lõpuni nagunii saladuseks poleks jäänud. Proovi tunda kergendust, et raske asi hingelt ära. Proovi leppida, et see sündmus juhtus ja kui tuleb välja, siis tunnistada, et oli suur nooruspõlves tehtud viga.
Kuid aastaid tagasi tegin oma elu kohutavama vea. Siiani ei ole sellest üle saanud ja see piinab mind. Iga päev mõtlen sellele. See on mu elu rikkunud. Täpsemalt ma sellest rääkida ei saa, kuid võin öelda, et hingelise poole pealt olen väga katki seepärast.
Kui see niikuinii su elu igapäevaselt mürgitab, siis mina räägiksin sellest elukaaslasele ja/või psühholoogile. Pole mingit mõtet veel 70 aastat piinelda.
Esiteks siin pole probleem üldse mitte emaga, vaid ikka selle saladusega. Saladus ise tekitab probleeme, mitte selle välja tulemine. Ema muidugi on omaette probleem.
Ma täiesti pakun huupi, et teemaalgatajal on äkki laps tehtud mõne armukesega või on olnud suhe armukesega. No midagi muud ei saa olla. Tõenäoliselt salaja prostituudina töötamine oleks ka kogu suguvõsale häbistav. Ega muud lahendust ei olegi, et peab selle saladuse ikka ise üles tunnistama. Vahet pole, kas perekond läheb lõhki või mitte. Mina küll niimoodi edasi elada ei saaks. Aga üldiselt on jah kaks varianti. Kas ei räägi saladusest mitte kunagi mitte kellelegi või kui oled juba vea teinud ja rääkinud, siis tuleb üles tunnistada.
Kes meist pole teinud noorena seda, mida tahakski minevikku jätta ja et keegi praegusest sõpruskonnast teada ei saaķs? Pakun, et enamusel on ja kui pole, siis oli igav noorus.
Mina soovitan pöörduda psühholoogi juurde. Ta aitab muuta suhtumist sellesse saladusesse või sellèsse olukorda. Siin üksi ja rasedana sa vaid piinled ja pärast kui laps käes, sul pole aega ega mahti.
Kui see just mõrv pole, siis isegi kui see tulebki “valgusele”, keegi saab teada, siis möödub aeg ja kõik ununeb.
Üldiselt pole vahet, mida sa teed. Saladused tulevad alati välja. 5 minuti pärast, 5 aasta pärast või 50 aasta pärast. Aga tulevad. Võimalik, et sa isegi ei tea, kui paljud seda juba teavad, kellele ema või vend lobisenud on. Ega nad sulle kohe ütlema torma, et näe, rääkisin Marile ka veel.
Tegelikult sul on mure iseendaga, mitte emaga. Jah, ema on haige, ta on alkohoolik. Alkohoolik hakkabki sedasi käituma, kui ta ei saa seda mida tahab, ehk alkoholi. Hakkab manipuleerima ja ilmselt see saladus vajutab 6igetele nuppudele. Ära torgi mind, ma ei torgi sind. Ema vajab ravi, aga see on eraldi teema. Sina vajad samuti ravi. Sa vajad n6ustamist/psyhholoogi. Misiganes see ka ei olnud, sa vajad tuge, et sellest yle saada v6i sellega 6ppima elama. Leppima sellega. Abort, prostitutsioon, kaasa petmine, vägistamine (purjus peaga)? Need on k6ik ysna tavalised p6hjused mille puhul naised on n6ustamist vajanud. Pöördu 6ige inimese poole ja alusta iseendast. Edu!
