Teema: Mure täiskasvanud poja tööga

Kas see eriala võimaldab olla vaid keskastme juht? Vahetagu töökohta. Ükski töö pole väärt sellist pinget. Stressi ja unehäireid hakata ravimitega maha võtma? No saab muidugi, aga noorelt ennast ravimitest täis pumbata, kui probleemi lahendus mujal…jah. Ütleme nii, et peab ikka üsna hoolimatu olema, et kellelegi seda soovitada. Poja elukaaslane soovitab muidugi, sest vaevalt ta palgas järeleandmisi soovib teha, eks. Püha jumal, inimene on läbipõlemise äärel ja te mõtlete sellele, kuidas õnnestuks lasta tal edasi rabada. Ehk siis lahendus ongi teine töö ja vajadusel ümberõpe.

Juhiks vast ei sobi kuna juhtidel peab olema paks nahk. Juhi kohalt võib ju lahkuda, kuid oma erialal saab ju ka niisama edasi tegutseda, ega siis ainult juhid seal ei tööta.

Suur mees, ise teab, mis teeb. Kui töö tundub põrgu, siis on küll hea mõte lahkuda, kui leiab midagi sobivamat. Niisama ma ei lahkuks, kui uut tööd üldse polegi, aga kui tervis on juba väga käest ära, siis ei pruugi muidugi enam suurt valikut olla.  Meestel on tavaliselt veidi lihtsam ka uut tööd leida. Kuni veel tervis kannatab, võiks ikka uue töö asemele leida enne, kui lahkub. Samas muidugi võib uus töö ka hullem olla, aga kui juba magada ei saa inimene, siis peab midagi ette võtma ja unerohi on ikkagi ajutine lahendus. Muidu on loomulikult ärevushäirete vastu rohud ka, aga samas see on ikka inimese oma valik, kas ta tahab rohtusid süüa või hoopis oma elus midagi muuta.

Ei maksa püüda hüpata üle oma varju, see nagunii ei õnnestu. Tuleb leida töökoht kus on vähem vastutust

Ravimid peidavad ainult sümptomeid, aga põhipõhjus ju jääb! Tablettidest on abi sellest olukorrast väljatulemisel, eeldusel, et probleem on likvideeritud.

Endal ka see tee läbi käidud. Ise oleksin veel edasi rabelenud, kui füüsiliselt poleks keha alla andnud. Mina sain  hingamiskrambid. Mõni teine saab maohaavad, kellel kukuvad juuksed peast, kes saab infarkti … Õnneks jõudis mulle kiirelt kohale, et on ainult üks õige lahendus- otsi uus töö. Siinkohal tänud mu perearstile, kes rahulikult seletas, et tabletid pikemas perspektiivis ei aita ju midagi. Need ei lahenda seda probleemi, mis mul neid pingeid tekitab.

Töötasin kunagi töökohas, kus ka noor ambitsioonikas juht läbi põles. Tema jäi koju aastaks ning siis läks üldse muu ala peale. Palun mõelge esmalt ikka tervise peale enne kui see krahh tuleb, sest kui magamatusega ja ärevusega probleeme on, siis on asi tõsine. Edukus ning raha on teisejärguline kui inimene ikka stressist puretud on. Peab ikka rahulikumalt võtma, ja kui ta tunneb, et tahab töölt lahkuda, siis toetaksin seda plaani.

#3733794:

Ma olin selles eas algul samuti suht si.tt keskastme juht.

Ei osanud ma otsustada, kas alluvatega pigem semutseda või hoida distantsi jne 100 probleemi.

Aga aastatega see loksub paika ja inimene harjub kõigega. Isegi sellega, et ta peab ülemus olema.

Ei sure su poeg samuti sellesse ja ära talle allaandmist (= töölt lahkumist) küll CV-sse soovita.

Ta ei ole ju eluaeg 28 aastane.

See on suht toksiline suhtumine, millele tänapäeval pole kohta. Pole vaja neid noori mehi juurde, kes stressile lahendust alkoholist vms riskikäitumisest otsivad, mistõttu see Eesti meeste suremus ka nii tipus on. See on just tugevus, kui sellele iganenud suhtumisele vastu hakata, sest inimene taipab, et tema tervis on tähtsam kui see, mida teised temast ootavad.

Tänapäeval pole enam nii, et elu aeg peab samas kohas töötama – see on pigem pluss, kui on kogemus erinevates ettevõtetes, sest töökultuur jms võib olla täiesti erinev. Me ei räägi ju ilmselgelt inimesest, kes iga kuu järel töökohta vahetab.

Ja väita, et keegi pole stressi kätte surnud, on ikka väga kohatu. Inimesed on ju erinevad, ja kõik pole sugugi nii tugevad. Aivar Rehega juhtunu on näiteks äärmiselt kurb.

#3733805:

Ja väita, et keegi pole stressi kätte surnud, on ikka väga kohatu. Inimesed on ju erinevad, ja kõik pole sugugi nii tugevad. Aivar Rehega juhtunu on näiteks äärmiselt kurb.

Pigem Rehet siia mängu tuua on äärmiselt kurb.

Ühel juhul pesti miljoneid raha ja kasu said mitmed praegu valitsuses olevad tegelased ja erakonnad.
VÄGAGI kriminaalne asi. (uurimine ju kibekähku lõpetati, et midagi välja ei imbuks)

Teisel juhul on inimesel kerge ärevus uue töökaoha puhul. Kus ilmselgelt ei toimu mitte midagi analoogiliselt kriminaalset.
Seega, su jutt on suht puhas pullikaka.

#3733805:

#3733794:

Ma olin selles eas algul samuti suht si.tt keskastme juht.

Ei osanud ma otsustada, kas alluvatega pigem semutseda või hoida distantsi jne 100 probleemi.

Aga aastatega see loksub paika ja inimene harjub kõigega. Isegi sellega, et ta peab ülemus olema.

Ei sure su poeg samuti sellesse ja ära talle allaandmist (= töölt lahkumist) küll CV-sse soovita.

Ta ei ole ju eluaeg 28 aastane.

<p style=”text-align: right;”>See on suht toksiline suhtumine, millele tänapäeval pole kohta. Pole vaja neid noori mehi juurde, kes stressile lahendust alkoholist vms riskikäitumisest otsivad, mistõttu see Eesti meeste suremus ka nii tipus on. See on just tugevus, kui sellele iganenud suhtumisele vastu hakata, sest inimene taipab, et tema tervis on tähtsam kui see, mida teised temast ootavad.

Tänapäeval pole enam nii, et elu aeg peab samas kohas töötama – see on pigem pluss, kui on kogemus erinevates ettevõtetes, sest töökultuur jms võib olla täiesti erinev. Me ei räägi ju ilmselgelt inimesest, kes iga kuu järel töökohta vahetab.

Ja väita, et keegi pole stressi kätte surnud, on ikka väga kohatu. Inimesed on ju erinevad, ja kõik pole sugugi nii tugevad. Aivar Rehega juhtunu on näiteks äärmiselt kurb.

</p>
Kahjuks on elus väga palju raskemaid olukordi, kui siin nimetatud tööstress. Tal on töö ja sissetulek, võimalus töökohta vahetada. Võtke võrdluseks tervise kaotanud inimesed, lapse kaotanud pered, siis ei hädalda enam kunagi.

#3733879:

Kahjuks on elus väga palju raskemaid olukordi, kui siin nimetatud tööstress. Tal on töö ja sissetulek, võimalus töökohta vahetada. Võtke võrdluseks tervise kaotanud inimesed, lapse kaotanud pered, siis ei hädalda enam kunagi.

Mis see tööstress siis on, kui mitte pauk tervisele? Vaimne tervis on ka ikka tervis. Kui stressis inimene ei saa korralikult magada, siis see hakkab mõjutama tema elu ja suhteid ümberkaudsetega. Rääkimata sellest, et pikaajaline stress, millega ei tegeleta,  võib areneda depressiooniks ja depressioon võib tappa. Kas keegi tõesti arvab, et depressioon pole tõsine teema?

Kellegi muret ei saa niiviis kaalule panna ja seda pisendada, et üks mure on suurem kui teine. Inimene elab ju enda elu ning enda mure on see, mida tema peab üle elama, ning see ongi tema jaoks reaalne ja väga suur probleem.

Olen teinud tööd, mis tekitas ärevushäire. Sain mitu kuuri ad-sid, käisin psühholoogi juures, aga peale kuuri lõppu oli ärevus tagasi.
Lahti sain alles siis kui vahetasin töökohta.

#3733917:

Kui on mõistlik arst, siis annab haiguslehe. Mul endal tekkis depressioon ja ei suutnud üks päev enam tööle minna. Perearst andis haiguslehe, et saan puhata ja ütles, et tema ei saa aidata ja paneksin aja psühhiaatrile. Lõpuks olin 3 kuud haiguslehel. See võib olla see paus, mida on vaja, et saab mõelda, mida edasi teha ja näha, kas uni taastub ja ärevus taandub või on vahelduseks parem teha vähem vastutusrikast tööd.

Mul on üsna mitu tuttavat, kas on palju tööd teinud, projektide ja meeskondade eest vastutanud, enda ärigi teinud, aga ühel hetkel väsisid ära ja tahtsid tööle, kus ei pea nii palju mõtlema. Kes läks poodi tööle ja kes hakkas taksojuhiks. Taksojuht tegi üsna mitu aastat taksojuhi tööd, ütles et tervis läks nii palju paremaks. Kosus nii paar aastat ja läks uuesti ettevõtte juhiks tööle tagasi. Ei ole vaja karta pausi võtta. Tervis on tähtsam ja nii noor mees leiab vastava töö ka pärast paari aastast juhtumispausi.

Kolm kuud stressi pärast haiguslehel? Mõni on aastaid vähihaige lapse kõrval, puhkuseta kuni lõpuni, töötasu ja tööta, ja ei hädalda. Vaat see on stress ja inimesed, kes jäävad mõistusele, saavad üle, lähevad tööle tagasi, on kangelased.

Noorel 28-aastasel on igasugune võimalus tööd vahetada. Ei pea olema juht, kui vaimset pinget ei kannata.

#3733594:

Kui poeg vahel harva töölt helistab, on tal ikka pinged. Ta on keskastmejuht ning kurdab, et ei tule vastutusega toime, muretseb teiste pärast ning ärkab öösiti ärevuse ja töömõtetega. Ta on 28a, elab elukaaslasega teises linnas ning praeguse ameti nimel õppis spets erialal pikalt. Nüüd on tööärevus seal, et plaanib pinge tõttu töölt lahkuda. Kas võib tegemist olla tervisemurega, millele saaks lahenduse ravimitega, ärevushäire või vaimne ülepinge? Kas sellest oleks abi? Või tervise nimel lüüa õpitule ja meeldivale erialale käega ja teha muud? Poja elukaaslane soovitab edasi püüda ning on toetav. Samas pelgab poeg, et äkki tervis ja uni ei taastu ning magamatus ja pinge jäävad kestma. Kas kellelgi on endal või lähedasel tööpingega kogemust, mida soovitada, kuidas aidata.

Kuidas aidata? Ega selline ärevuses olemine on ju päritud. Sina oled hetkel ärevuses. KUidas sa ennast aitad ? Nii nagu ennast aitad, nii aitad poega. Ega see pole murega toimetulek, kui poeg peab midagi tegema või tegemata jätma. See on teil perekonna viga, nii et usu poja võimesse toimetulla ja tegele sellega, et lõpetad närvitsemise ja muretsemise. Ja poeg on ka pärinud selle, et muretseb teiste pärast rohkem kui enda pärast. MIna leian, et tuleb täie jõuga toetada iga poja valikut, et ta tunneks end hästi. Hetkel aga oma mõtetega võimutsed poja üle ja ei tunnusta teda kui isikut, vaid leiad, te sinu nägemus on õige ja poeg peab nii tegema.

Alustuseks tuleb eristada, kas poeg tahab sulle lihtsalt ventileerimise eesmärgil tööl toimuvast rääkida või on ta päriselt hädas ja vajab sinult nõuandeid. See on väga levinud, et inimesed tahavad lihtsalt auru pealt ära lasta ning räägivad pereliikmetele ja lähedastele sõpradele, mis nende elus toimub, aga see ei tähenda tingimata, et nad nõu vajavad.

Sellises olukorras peaks küsima: “Kas sa tahad, et ma aitaks kaasa mõelda ja olukorrast väljatulemuseks lahendusi leida või soovid, et ma su lihtsalt ära kuulaksin?”