Tere!
Tüdruk on käinud 5 aastasest peale kergejõustikus.Võitnud hulgaliselt medaleid,mitmekordne meister erinevatel aladel.Ka Vabariiklikel saavutanud nõnel korral koha esikolmikus.Või jäänud viiendaks,kuuendaks.
Eelmine talvgi 200 ja 60m oli oma linna parim ja terve Eesti peale 5 ndal kohal.
Siis sel aastal ei saanud isegi kolme hulka ka oma linnas.
Probleem selles,et trennis ri tööta ega pinguta ja tulemusi nii ei ole.Ka koolis teeb oma komejanti,saab märkuseid ega ole sealgi hoolas.Lihtsalt on väga kurb ja valudvaadata,kui andekas spotditüdruk selliseks muutub.Ise olen tema heaks kõik teinud ja puudust pole olnud millestki.
Mida ometi teha,et ta tagadi tuua.See kõik on juhtunud aastaga,pole ju võimalik,et ta jörsku seda kõike vihkama on hakkanud.Samad tüdrukud,kellega ta koos väiksena on võistelnud,teevad edasi ja tublilt.Enamjaolt kõik.Suurimad tänud,kui kellelgi on olnud sarnane probleem,annaks nõu.
Sport on edukuse alus ja õpetab ka elus paremini hakkama saama.See sama neiu on 14 ja räähib sellist juttu,et läheb Ameerikasse kerjuseks,ilmselt nali ,aga siiski.
Tänan juba ette asjalike nõuannete eest.
Teema: Mure teismelisega
Sport on edukuse alus…nojah. Ausalt, ei oska aidata. Kui see teema muidugi liba pole. Su laps ei pea 200 m ja 60 m jooksus esikolmikusse tulema et “keegi olla”. Oled ta heaks kôik teinud? No aga peadki ju vanemana kôik lapse heaks tegema? Istu maha oma andeka sporditüdrukuga ja uuri rahulikult tema elu kohta. Mis teda rõõmustab, mis kurvastab, kuidas on suhted sõpradega jne. Kui sa seda pikka aega teinud pole, siis loomulikult ei avane laps kohe. Anna aega.
Täitsa vabalt võib see kasvuperiood vms olla, kus tiinekad uimaseks lähevadki.
Kui trennis edasi käib, siis on hästi ju. Ärge nüüd treeneriga kahe peale seda talle päris vastikuks tehke. Las on ja teeb, kui ei saavuta, siis ei saavuta. Pingutust hinnata on subjektiivne, v-o polegi jaksu rohkem pingutada.
kas see edukas sporditee on tema või sinu soov olnud? ehk on ta sõnekuuleka lapsena seni emme-issi rõõmuks teinud ja pingutanud, kuigi endale ei meeldi juba ammu? nüüd pubekana on pilt laiemaks läinud ja oma arvamus tekkinud ja julgeb seda avaldada?
sport ei pruugi sugugi edukuse aluseks olla, kui just profisportlaseks ei hakka. edukuse aluseks on ikka kool ja õppimine.
isegi kelly, kes on maailma parim sportlane olnud, tõmbas ju praegu tagasi ja keskendub koolile. ehk on su lapsel suur spordihuvi juba möödas ja ta tahaks hoopis mellegi muuga tegeleda. 14aastane on piisavalt suur, et tema soovide ja arvamusega arvestataks
Teismeaeg võibki olla keeruline. Mõnel möödub see kergemalt ja teisel raskemalt – oma last teistega võrrelda ei tasu.
Kõikvõimalikele vanemlikele soovitustele ja nõuannetele reageerivad teismelised tihti valuliselt ja otsivad draamat sealt, kus seda tegelikult pole. See on normaalne.
Mõned jätavad pooleli muusikakooli, teised trenni vm pikaajalise harrastuse. Ka see on normaalne ja käib suureks kasvamise juurde.
Oluline on püüda selle poole, et usaldus lapse ja vanema vahel ära ei kaoks ja et laps julgeks rääkida, mis ta elus toimub. See peaks olema teismeea üle elamise eesmärk, mitte sportlikud vm saavutused.
Peale seda kui mu lapse tuttav teismeline (tubli õpilane ja muidu aktiivne) enesetapu sooritas, vaatan asjadele hoopis teistmoodi. Hinded ja medalid pole tähtsad. Oluline on last aidata ja julgustada, et ta vaimne tervis ja suhted korras püsiks.
Täitsa vabalt võib see kasvuperiood vms olla, kus tiinekad uimaseks lähevadki.
Vabandust, et teemasse trügin, aga kas tõesti on olemas selline etapp? See oleks mulle suur lohutus. Minu muidu terane, aktiivne ja tähelepanelik 14a pubekas on juba mõnda aega selline jõehobu Jaamissiiisss. Ütlen, et palun too köögist käterätik – tema vastu, et käisin köögis, ei olnud. Tegelikult oli küll rätik oma koha peal, ta lihtsalt nagu ei saaks enam millestki aru. Ise kahtlustasin, et keskendumishäired pikast telefonis passimisest? Aga siis oleks ju kõigil.
No see on ju väga mitmetahuline probleem. Peaksid last püüdma kuulata. Pakun välja variandid:
* laps on 9 aastat sama asja teinud ja võibolla on lihtsalt tüdinenud
* laps käib trennis, sest on hea laps ja püüab sulle rõõmu valmistada
* 14-aastane on ilmselt 8.klassis juba ja võib olla väsinud tihedast õppimise ja spordigraafikust
* poisid peas
* lihtsalt pubekas ja avastab maailma
Ma tean päris mitut inimest, kes on vanemate nõudmisel muusikakooli lõpuni käinud, siis pannud viiuli kasti/klaverikaane kinni ja oma elus mitte kunagi mitte ühtegi rida ise mänginud. Nii, et võib olla küll, et laps täiega vihkab seda, mida ta teeb ja milles andekas on.
Mina räägiks natuke lapsega ja peaks nõu ka treeneriga. Kui laps muidu trennides rõõmus on ja heas tujus tagasi tuleb, siis talle trenn ilmselt meeldib ja vaja on äkki lihtsal väiksemalt koormust mõnda aega. Võibolla on vaja trenni vahetada – ma ei tea, hakkab jooksmise asemel sõudma, ratast sõitma vms. Võibolla on vaja sättida puhkeaega ümber. Aga võibolla on lihtsalt pubekas – ka sellele saab vastu tulla ja lapsele anda natuke rohkem vabadust oma elu üle otsustamisel.
Aga ja see “olen ta heaks kõik teinud” unusta ära. Kõik, mis laps sinu käest saab, peab ta edasi andma oma lastele, mitte sulle tagasi.
Täitsa vabalt võib see kasvuperiood vms olla, kus tiinekad uimaseks lähevadki.
Vabandust, et teemasse trügin, aga kas tõesti on olemas selline etapp? See oleks mulle suur lohutus. Minu muidu terane, aktiivne ja tähelepanelik 14a pubekas on juba mõnda aega selline jõehobu Jaamissiiisss. Ütlen, et palun too köögist käterätik – tema vastu, et käisin köögis, ei olnud. Tegelikult oli küll rätik oma koha peal, ta lihtsalt nagu ei saaks enam millestki aru. Ise kahtlustasin, et keskendumishäired pikast telefonis passimisest? Aga siis oleks ju kõigil.
jah, minu oma ainult sõi ja magas siis. aju jäi ka justkui errorisse sel ajal.
Intensiivse kasvu ja keha täiskasvanuks arenemise etapil läheb väga suur osa energiast lapsel just sinna kasvu. Lisaks ei ole hormonaalsüsteem korralikult toimina hakanud, mis samuti on üsna kurnav ja meeleolu ning keskendumist mõjutav. Seega on täiesti normaalne kui lapsel on teismelise perioodil energiat vähem ja emotsioonid käivad vahelduva eduga apaatiast ülima ekstaasini. Sina saad soovitada, saad natuke tagant tõugata, aga kui tal endal ikka hetkel huvi ja jaksu ei ole, siis las ta olla. Tippsportlase karjäär ei ole mingi meelakkumine, palju vigastusi, järeleandmised pereelus ja pool elust tuleb mingit muud tööd teha. Las ta nüüd võtab vahepeal natuke rahulikumalt.
