Rasedust peaks olema tänase seisuga 11+5ndl. Arstil sai viimati käidud 27.okt kui rasedus oli 8+4ndl. Siis oli kõik korras. Nüüd aga hakkab mure ja närv sisse tulema kas ikka on pisikese eluga kõik korras. Ei ole mingit tunnet et oleks rase. Eelnevad rasedused ( üks neist lõppes väga kurvalt) on olnud igasugused sümptomid aga nüüd ei miskit. Ainult väsimus tikub ligi aga see on iga sügis nii, no loomulikult mensest ka ei ole. Tunded on segased- sooviks et kõik oleks hästi, sooviks last aga samas tikuvad pähe ka mõttes, kas kõik ikka on korras, kas kõik ikka läheb hästi, kas loodega ikka kõik korras/kas süda ikka lööb. Sooviks tööl ikka edasi käija aga tean juba et arst annab kergemale tööle üleviimislehe ja siis pean koju jääma. Mulle meeldib mu töö väga. Mees on õnnelik aga minul on segased tunded. Kodus kasvamas ka 3,5a laps ja tunnen nagu reedaks ta, et peab hakkama vanemaid jagama, ei saa enam olla ainus laps. Ei tea kas on lihtsalt halb eelaimdus või sisetunne või lihtsalt hirm kuna mingeid sümptomeid ei ole. Olen nii puntras oma tunnetega.
Teema: Mures
Kui ei määri ega valuta, siis on põhjust arvata, et kõik on hästi. U 12-20 nädal ongi selline aeg, kus vastikuid sümptomeid (oksendamine jm) ENAM ei ole, aga liigutusi VEEL ei tunne.
Kohe-kohe peaks Sul ju KV UH tulema?
Kui väga hullult muretsed, mine kasvõi erakasse ja palu UH teha, saad südamerahu mõneks ajaks jälle tagasi 🙂
ka minul on siiamaani olnud peaaegu igasuguste tunnusteta rasedus (25+3) ja ma ka alguses ikka muretsesin päris palju. mitte nüüd nii, et päris hüsteerias oleksin olnud, aga mäletan kuidas ma üks hommik isegi ütlesin mehele, et ma vist ei ole enam rase 😀 rasedusest teada saades olin pikal reisil ja käisin välismaal ja rasedust tuvastamas, eestisse arvele võttes palusin igaks juhuks veel korra UH ära teha et täiesti kindel olla.. aga tead, isegi pärast KV-d ja enne liigutuste tundma hakkamist oli selline “aga äkki….” tunne sees. mõned kindlasti teevad sellise jutu peale “issandjumal sellised pabistajad üldse ei tohikski lapsi saada”, aga ma arvan, et niikaua kuni see sul päris sundmõtteks ei muutu, siis on täiesti normaalne olla uudishimulik ja tahta teada, mis toimub.
segaste tunnete koha pealt nii palju, et mul on oma õvedega palju lähedasemad suhted kui vanematega (nüüd peatselt emaks saades tegin ennast selle lausega veits kurvaks 😀 ) ja nii kaua, kuni te poisil lasete ka ennast tähtsana edasi tunda, lasete ka temal titehooldusest osa võtta jne, siis ma usun et ka tal on uuest beebist pigem rohkem rõõmu 🙂
Sama siin. Rasedust 9+6 . Olen loomult selline ” ülemõtleja ” ja kuna mina ei saanud lihtsalt rahu siis läksin erakorralisse UH’sse, kõik oli ilusti korras. MA tean seda tunnet kui koguaeg on mure et kas kõik on ikka hästi. Esimese raseduse ajal olid mul valud, iiveldus, nüüd ei midagi. Vahepeal kisub õõnsaks kui kaua söömata aga see ka kõik. See tekitas ka omakorda muret.
Seega ürita rahuneda ja kui tõesti ei saa rahu siis nagu eespool öeldi käi erakorralises. Südamerahu saad tagasi 🙂
Minul ka sama mure. Eile sai just 12 nädalat täis ja viimased 2-3 nädalat pole eriti mingeid sümptomeid tundnud, tõesti tekib selline tunne, et ei olegi üldse rase. Ok, mõned korrad on õhtupoole ja õhtuti kodus veidi imelik olla olnud, natuke nagu sees keeranud, aga kuna olen päris palju rasvast toitu viimasel ajal söönud, siis olen alati ajanud selle süüks, et lihtsalt ülesöömine. Väsimus on ka, ei suuda kuidagi alla 9 h öösel magada (varem oli 8 täiesti piisav), aga mitte midagi muud ei ole viga. Trennis käies tundsin kusagil 8. nädalani aeg-ajalt alakõhus sellist ebamugavust ja natuke raskust, siis hoidsin ennast eriti tagasi. Nüüd ei ole enam midagi tundnud. 🙁
KV on järgmisel teisipäeval ja ma juba 2 nädalat loen päevi ja tunde selleni, et saada kinnitus, et kõik korras. Mees rahustab, et kindlasti on kõik korras ja vahepeal on ju mul natuke kehv olla ja tujukas olen ka vahel, aga ma ise ei tunne mitte midagi. Olen tõsiselt paanikas juba.
Ega ma siit väga midagi ei ootagi ja tean, et kui kuidagi ei kannata, on võimalus minna tasulisse UH-d tegema, aga ma ei tea, äkki naerdakse mind välja, et lihtsalt järjekordne paanitsev rase?
Kui ikka hullult painab, siis käi EMOs ja vaadatakse sind üle.
Mina ei tundnud ka ennast rasedana kuni u 5. kuu lõpuni. Käisin veel isegi sõbranna sünnipäeva puhul klubis tantsimas. Ei iiveldust ega midagi, väsimus sai ka esimese kolme kuuga mööda. Samal ajal sõbranna, kes oli u sama rase,, rippus kodus tilguti küljes. Nii et ole õnnelik 🙂
Sama mure siin: 10+0 kadusid igasugused sümptomid. Hetkel 11+4 ja ootan KV UH-d. Lasin suurest murest vahepeal teha ämmakal HCG näidu verest, see oli korras. Aga mure on koguaeg… Nüüd mõtlengi, et kuidas üle elada see 12-20 nädalad, kui liigutusi veel ei tunne ja LA UH alles 8 nädala pärast…
Teemaalgataja – palun anna endast märku, kas käisid UH-s ära ja kas kõik teil korras?
Olen Kägu | 10.12.2015 12:16
Mulle ei andnud ikka rahu ja meedikust sõbranna utsitusel käisingi reede õhtul ITK Naistekliiniku valvearsti juures ära. Ootamine oli pikk ja närvesööv ning olin juba kindel, et asjad pole korras, aga see-eest olid kergendus ja rõõm väga suured, kui selgus, et kõik ikka korras ja süda ilusti lööb. Rahustati ka, et paljud ei tunnegi midagi raseduse esimesel poolel. Luban, et mõtlen nüüd häid mõtteid ja mõtte jõud on ju teatavasti suur!
Aga viimasele postitajale – minule andis arstilkäik südamerahu ja kindlustunde tagasi, mis on tegelikult väga oluline. Kui sulle ikkagi rahu ei anna, mine käi arsti juures või erakorraliseses ära. VÄGA hea on pärast olla. 🙂
Minul pole samuti klassikalisi sümptomeid olnud, aga kusagil 16. nädalal hakkasin loote liigutusi tundma. Selline õrn sudimine aeg-ajalt. 17. nädalal hakkas vahest õhtuti kergelt iiveldama. Nüüd 18 nädalat ja vahest öösel ärkan selle peale üles, et kõhus lausa valus, aga kui asendit muudan, siis ok. Ei paanitse kuidagi, kõik läheb nii nagu vaja ja kui ei lähe, siis järelikult saatus. Minu paanitsemine iga asja peale teeks vaid halba.
Seega ürita rahuneda ja kui tõesti ei saa rahu siis nagu eespool öeldi käi erakorralises. Südamerahu saad tagasi
Tegelikult öeldi eespool, et mine erakasse, mitte erakorralisse. Ei ole eetiline ummistada EMOt lihtsalt sellepärast, et “aga äkki ei ole kõik korras”, kui sinu pärast ei saa võib-olla õigeaegset abi keegi teine, kellel päriselt ka kõht valutab ja verd lahmab. Ise tahaksite muidu selle teise raseda olukorras olla?
Tegelikult öeldi eespool, et mine erakasse, mitte erakorralisse. Ei ole eetiline ummistada EMOt lihtsalt sellepärast, et “aga äkki ei ole kõik korras”, kui sinu pärast ei saa võib-olla õigeaegset abi keegi teine, kellel päriselt ka kõht valutab ja verd lahmab. Ise tahaksite muidu selle teise raseda olukorras olla?
Kes sa selline oled?
Aga kui sinusuguse pärast mõni vaesekene ei julgegi erakorralisse minna, kuigi tegelikult oleks selleks põhjust rohkem kui küll (jääb nt lapsest ilma või tekivad muud tüsistused), siis sul hea pihku itsitada, et said nüüd?
Keegi ei näe ju ise sinna kõhtu, et mis seal päriselt toimub.
Ja kui on verejooks, siis sellised võetakse ju alati eelisjärjekorras ette.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
