Peale laste sündi on see muretsemine ikka tõesti üle piiri läinud.
Ma teadlikult ei taha kogu aeg muretseda, et kas mees nüüd jõudis tööl vöi kas laps nüüd kukkus jalaluu katki vms lasteaias. Aga see on juba nii paratamatu, et ei lase isegi elada.
Mul on paaniline hirm alati, et kellegiga juhtub midagi. Eelkõige, et lapsed kannatavad. See on nii jube tunne. Ma üritan maha suruda neid tundeid, aga sees on selline ärevus mis ei lase elada.
Eile läksime mehega natuke tülli ja ma arvasin, et on parem kui ta läheb ööseks oma vanemate poole. Ühest küljest ma olen vihane ta peale, teisets küljest ei saanud ma ööläbi magada, sest mõtlesin et autoõnnetus vms võib juhtuda. Kuigi ta sõidab korralikult ja kõik ok, aga ikka selline hirm on nahas, et jube. Tal sai ka eile aku tühjaks telefonil, seega ma üldse ei tea kus ja kas ta üldse on. Ma ei karda, et armukese juures on, hetkel oleks see isegi lohutus, sest hirm on nii suur, et midagi on juhtunud (armukest pole muidu).
See on ainult üks näide vähesest. See muretsemine on mul igapäev. Või kui kuskil lastest eemal olen, äkki laps lämbub ja keegi ei pane tähele?
Kui mul muidu mees vanemate juures käib, siis üldiselt ikka helistab kui on kohale jõudnud, aga eilne õhtu lõppes teistmoodi ja see viibki mind nii endast välja. Samas saan aru, ise olen süüdi ja \”soovitasin\” tal mujale minna selleks ööks.
Ma ei karda, et keegi mulle haiget teeb. Ma kardan, et keegi piinleb ja kannatab. Isegi kui ma olen selle inimese peale niiiiiiiiii vihane ja mõtteis soovin, et poleks tutvunudki, on ikkagi mure nii suur.
Kuidas üle olla sellest mõttetust paanitsemisest? Ma saan aru, et muretsemine ei muuda midgai paremaks ja ainult hullemaks, aga mu sisetunne ei möista seda!
MA polnud varem üldse selline, ma ei saa aru mis toimub..
Ma ei taha olla selline põdeja ja kogu aeg kontrollija ja helistada, aga ma ise mõtlen nii, et kui ma helistan ja kontorllin, et kõik on korras, siis mul on kiirem nagu õnnetusele peale sattuda. Ehk siis kui ma helistan näiteks ämmale ja kontrollin kas mees on seal, siis kui pole, siis teame juba kuskil teeäärest otsima hakata :S Aga samas ei taha mingi põdeja olla ja nende hommikust und rikkuda, sest tean et magavad kaua.
Ma vihkan seda osa endast!
