No tundub, et neid kuu tagasi mahajäetud naisi jagub. Ma ka üks nendest, samuti ootamatult ja päevapealt, pm pärast seksi, anti teada, et tal uus silmarõõm. Kahjuks minu oma ei taha kuskile kolida ja see teeb asja veel raskemaks. Tema tahab sõbralikult läbi saada nii, et ma lihtsalt laseks tal oma vaba mehe elu elada. Suutsin ta siiski ajada teise maja osasse elama, aga ei rohkemat hetkel. Kuu aja pärast lähen ise linna, enda majast ära kuni ta suudab selle mult ära osta, sest mina siin enam elada ei taha ja minu otsus igaveseks lahku minna on kindel, temal väidetavalt ka hetkeseisuga aga plaaniga hakata naisi vahetama mitte kellegagi koos elama. Kunagi ammu, korra olen ta hüppe andestanud ja teist reetmist ei ole plaanis andeks anda.
Aga näha teda igal öösel, nagu varast koju hiilimas on ikka jube nõme.
Päeval, kui kokku puutume, suhtleme nii normaalselt, kui mina suudan (rahustite najal isegi enamasti suudan). Samas vahepeal käib selline sõda, et ütleme ikka väga halvasti, kuigi üle 20-ne aasta me olime praktiliselt ideaalses suhtes ja sõpruses elanud. Siiani räägib mulle ka oma tegemistest, arutame koduseid asju, räägib ka isiklikest käimistest ja tegemistest. Ka uue silmarõõmuga käimistest. Naine on samuti kooselus ja tema mees sai alles kaks päeva tagasi teada, kuna mina ähvardasin ise tollele teada anda kui naine ise lõpuks ei räägi.
Kokkuvõttes täiesti hull elu, milles ma praegu osalen. Loen praegu oma kirjutist ja tunnen nagu selle oleks kirjutanud mingi psühhopaat, aga see ongi mu maailm hetkel.
Üldiselt on suured muudatused mul plaanis, endisesse elukohta ja rutiini igavesti nutma jääda ei plaani, aga nii kaua, kui need teoks saavad vajan mingit abi. Kõik plaanitud muudatused võivad võtta lõpliku teoksaamiseni paar kuud kuni aasta ja see aeg on vaja üle elada, juba laste pärast.
Nüüd on vist elus esimest korda, kui tunnen, et pean hakkama antidepressante võtma. Olen neid alati kartnud ja mõelnud, et kuidas inimesed ilma hakkama ei saa, aga nüüd olen ise samas olukorras, sest ega see rahusti, mida praegu kasutanud olen, mulle pikas perspektiivis ilmselt midagi head ei tee. Küsimus ongi selline, et kas antidepressantide tarvitamine tõesti aitab? Ma ei oska millelegi loota, sest olen ikka päris hullus seisus, ilmselt nagu ka kõik ülevalpool kirjutanud mahajäetud naised.
Samas, sõprade puudust, kellele südant puistata, mul pole ja see on ka palju aidanud.