Teema: Mustand Ta

Pimedus. Kõlab õrna, kuid sünge meloodiline äratuskell. Pimesi öölaua pealt kompides leiab ta suitsupaki ning süütab ühe. Nikotiini puuduses keha täitub rahuloluga pärast igat mürgist mahvi. Järjekordne rutiinist paks päev on ees. Imeline. Ta kustutab koni tuhatoosi ja tõuseb uimaselt ning vastutahtmist istukile. Tuba on hämar ja õrna suitsu täis. Ruloo vahelt kumab hallikat valgust tuppa ja on kuulda vaikset vihmarabinat. Seegi hea, mõtleb ta endamisi. Kell näitab seitset pärast nelja. Ta tõmbab hommikumantli selga ja suundub köögi poole. Kohvimasin on juba lõpetanud. Ta valab endale kruusitäie ning süütab veel ühe. Pole paremat kooslust kui must kohv ning sigaretid. Puldiga lülitab ta stereo sisse ning automaatselt täitub tuba sünge-meloodilise muusikaga. Tšello, viiul.. Imeline kooslus. Silmad suletuna, pead kõigutades ning muusikale kaasa ümisedes seisatab ta järsult. Pimedus ja sügav vaikus embab teda õrnalt.Tema kõrvu tabab õrn ja naiselik hääl. Nii tuttav hääl, kuid ometigi ei meenu talle hääle omanik. Sõnu on võimatu eristada sellest imelisest helist. heli muutub samm-sammu haaval valjemaks ning helist hakkavad moodustuma sõnad. hääl muutub nutuseks karjeks ning ta eristab välja lause. Ma ei armasta sind. kõrvetav tunne jalgadel ja alakehal äratab ta üles sellest kummalisest seisundist. Ta kargab püsti ja hakkab kuivatama tulikuuma kohvi, mille ta endale peale oli ajanud. mis oli just juhtunud. kellele kuulus see imekaunis hääl, kes oli just terve ta vaimu ja keha vallutanud. Liiga kaua sellele mitte mõeldes valab ta endale uue kohvi ja süütab kolmanda suitsu. tobi hakkab juba vastu, kuid must kohv pehmendab seda. sama pala mängib korduse peal. ta ei suuda sellest muusikast kunagi tüdineda. kohvi lõpetades, suundub ta duširuumi poole. end lahti riietades, paneb ta külma vee jooksma ja astub jäise joa alla. ta võtab kätte žiletti ja lõikab sügaalt ristiveene endale sisse. Hallikad põrandaplaadid värvuvad silmpilkselt punaseks. mõnu ja külmajudinate kooslus jookseb üle selja. ta isegi ei tea miks ta seda ikka veel teeb. mõnutunde või lihtsalt harjumuse pärast. võibolla oli selle taga midagi enamat, aga ta ei hoolinud sellest piisavalt. duši alt väljudes pöördub ta kraanikausi poole samal ajal kui tume paks veri mööda käsivart põrandale tilkus.ta võtab peeglikapist viimase tüki sidet ning mähib selle tugevalt ümber käsivarre. keegi niikuinii ei mõistaks. ta sulgeb peeglikapi ja vaatab tuimalt verekaotusest kahvatu näo erkpruunidesse silmadesse. pea on mõtetest tühi. mõttetu. ta proovib manada suule naeratuse kuid selle asemel langeb silmast üksainus kinnihoitud emotsioonidest pulvil pisar. miks ta ei võiks lihtsalt elada illusioonis, nagu kõik teised. olla pime ja mitte näha reaalsust. ta naaseb kööki ja valab endale viimase pool tassi kohvi. ta avab rõdu ukse ja astub värske õhu kätte. ninasõõrmeid täidab mahe vihma hõng. on varasügisene aeg. tema lemmik. aeglaselt kohvi rüübates süütab ta järjekordse suitsu. talle pakub kõditavat rahuldust, kui ta mõtleb kahe sõrme vahel suitsevale surmale. tasa jälgib ta tööle või kuhuiganes ruttavaid inimesi. illusioonis inimesed meenutavad talle kui jooksurattal jooksvaid närilisi. enda arust jooksevad ja jõuavad kuhugi kuid reaalsuses põsivad õhe ja sama koha peal. arvavad et nende probleemid on erilised ja tähtsad kuid kõigil on smad või sarnased mured. ühiskonna hammasrattad.