Töötan kirbukas, kus turvaelemente ja – väravaid ei ole. Poest varastatakse üpris palju. Poe juhataja pahandab müüjatega, et nood piisavalt efektiivselt vargusi ei takista. Pahased on ka bokside rentnikud, mis on igati arusaadav- keegi ei taha oma kaubast/ rahast ilma jääda.
Juhataja väidab, et meil on õigus kahtluse korral inimene kinni pidada ja nõuda koti sisu ettenäitamist. Ta nõuab, et me seda ka teeks. Ma miskipärast arvan, et mul müüjana pole sellist õigust, seda enam, et mul pole mingeid tõendeid, on vaid ähmane oletus. Enamus asju varastatakse ilmselt proovikabiinides, sinna minnakse hunniku riietega ja kui kliente on parasjagu palju, on võimatu kontrollida, kes kui palju asju tagasi paneb, ostab või ära varastab.
Turvaelemente ei tule ilmselt niipea ja isegi kui need oleks- kas pean siis vargale tänavale järgi jooksma ja edasi…?
Millised on müüja õigused- tohin nõuda koti sisu ettenäitamist? Tark varas jätab ju asja selga, oma riiete alla ja ilmselt enamik saadaks mu kuu peale sellise sooviga.
Kuidas toimida? Pidev stress on selle varguste teemaga ja ebameeldiv oleks süütuid inimesi tüüdata.
Teema: Müüja ülesanne on vargaid püüda?
Hakka uut töökohta otsima.
Omanik turvalisusega ja varguste ennetamisega tegeleda ei viitsi ning lükkab selle müüjate kaela. Ei tundu just parim töökeskkond.
Olen näinud poe kassas situatsiooni, kus varas kinni võeti. Müüja küsis järsult, “mis teil seal kotis on” ja varas (keskealine viisaka väljanägemisega naine) hakkas kohe vabandama, näost punane, et “ma ei varastanud seda”. Ise mõtlesin, et kui mulle oleks sama öeldud, oleksin kohe käratanud, et mis see tema asi on. Ehk et küllap see süüdlaseilme aitab selekteerida sõklad terade hulgast.
Minu asju tohib läbiotsida vaid politseinik, müüja peabki selleks politseiniku väljakutsuma. Ka turvatöötaja ei tohi ise kotti avada, vaid teeb ettepaneku koti sisu ettenäidata.
Üldiselt ei ole – müüja ülesanne on kaupa ostjatele müüa. Varguste ennetamisega peaks turvamees tegelema.
Töötasin ka kunagi sellises kohas, kus nõuti nii ostjate teenindamist, varaste püüdmist, koristamist jne. Töölepingus aga selliseid ülesandeid kirjas polnud (oli vaid müügitöö), ei hakanud mina näppajatega tegelema ega poe põrandaid küürima (selleks on koristaja). Võta oma tööleping ja vaata, mis seal kirjas. Kui pole kirjas, et pead vargustega tegelema, siis lihtsalt ignoreeri.
Esiteks pead tutvuma oma töölepingu ja ametijuhendiga, kui see olemason. Et kas see on või ei ole su ülesanne.
Muidu on aga nii, et pole vahet, kas oled turvamees või müüja – st õigused on samad. Sest poe turvamehele ei ole seadusest tulenevalt suuremaid õigusi. Ilma isiku nõusolekuta võib isiku koti läbi vaadata asjakohase kahtluse olemasolul üksnes politsei (ja piiril ka toll).
Müüjana on sinul õigus ja kohustus küsida nõusolekut koti sisuga tutvumiseks. Kui isik annab nõusoleku, siis sa võidki tutvuda sisuga – nt kui müüte riideid, siis need võiksid käekotist päris hästi silma hakata ilma, et iga huulepulga ja tampooni peaksid välja tõstma. Võimalusel väldi kogu koti sisu letile laiali pudistamist. Kui siiski tundub see vajalik, peaks seda tegema juba kõrvalises ruumis, mitte teiste nähes (lihtsalt koti sisse vaadata, ilma ajsu välja võtmata, võib ka sealsamas teha).
Kui klient ei ole nõus oma kotti näitama ja sa oled üpris veendunud, et nägid õigesti asja, siis pead kutsuma politsei. Sa võid ka isikut kinni hoida (hädaseisund: Tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.) Aga sa ei tohi vägivallaga liialdada (st kui sa ei oska konkreetseid võtteid isiku kinnipidamiseks, siis parem, kui ei kasuta füüsilist jõudu (ei ole okei juustest kiskuda jne).
Poe juhatajal palu paigaldada kaamerad, kui neid veel ei ole.
Arenenud riikides on müüjatel KEELATUD vargaid püüda, sest neile tõesti ei maksta selle eest, et keegi neile rusikaga näkku lööks vms.
Arenenud riikides on müüjatel KEELATUD vargaid püüda, sest neile tõesti ei maksta selle eest, et keegi neile rusikaga näkku lööks vms.
Tööandja seisukohalt on see muidugi puhas pragmatism – kokkuvõttes on palju odavam kanda varastatud kirbukakraam kuludesse kui maksta töötaja vigastuse või surmaga kaasnevaid kulusid.
