Teema: N.ö diagnoosiga mees

Mul oli selline eks, kes väitis, et ta pole kunagi kedagi armastanud ja tal on südame kohapeal nö tühjus. Et ta kasutab vaid inimesi elus ära ja teeb kõike selle nimel, et ise mingit kasu saada, teiste tunnetest ta ei hooli. Mina nägin selles ohumärke ja lahkusin suhtest üsna kiirelt.
Nüüd, aastaid hiljem, kuulsin, et tal on abikaasa ja kaks armsat põngerjat.
Paratamatult pani mõtlema, kas ta ajas lihtsalt mulle mingit jama või ongi olemas naisi, kes sellise asjaga lepivad ja sellise mehega lausa pere soovivad luua.

Teemaalgataja, kas sina olid mehe sellisest käitumisest varem teadlik? Või tuli ta psühhopaadi-külg välja alles siis, kui juba abielu ja lapsed olemas olid?

Mina tunnen ka veidi oma meest ära, oleme käinud ka psühholoogi juures, aga tulutult, mees tundis, et psühholoog ründab teda sõndaega. Kaldun arvama, et mehel on psüühhiline häire..hommikul ärgates hakkab iga pisi asja peale karjuma ja kui ma üritan kiirelt tööle minna,enne kui ta ärkab, siis hakkab sõnumitega pommitama või helistama. Isa oli tal skisofreenik ja olen kuulnud,et see mingil määral pärilik…aga kus saaks mingeid analüüse ja teste teha,kas vaimselt kõik ikka korras. Ma olen juba väsinud..sest ta süüdistab kõiges alati mind..ka siis kui ta oma äratuskella peale ei ärka või kui ma talle ebasobival ajal wcsse lähen jne

#2931242:

Aga kui ongi diagnoos, Asperger nt – tol ajal, kui su mees oli laps, selle diagnoosimisega vist väga ei tegeldud? Kui ei olegi empaatiavõimet – ta pole ju kuidagi süüdi selles, ta lihtsalt on selline. Saan muidugi aru et kui põhjustest midagi ei tea, siis pead teda lihtsalt kalgiks või südametuks inimeseks – aga kui tead, siis ei jäägi ju muud üle kui arvestada sellega, et ta on selline nagu on. Teades, et inimesel on jalg amputeeritud, ei oota sa ju, et ta iga päev tervisejooksu teeks? Samamoodi oleks normaalne mitte eeldada Aspergerilt osavõtlikkust ja kaastunnet.

Nüüd peaks sul ehk lihtsamaks minema, kui tead, et tema suhtumistes pole midagi isiklikku, ei midagi sinu vastu suunatut. Ja et pole mõtet arutleda temaga teemadel, mille puhul on teada, et tema mõttemaailma see ei mahu, te ei saagi selles osas ühele lainele jõuda. Muidugi on natuke kahju, et elu pole täiuslik – aga kellel on. Mõnel on salajoodik kõrval: väljastpoolt paistab kõik kena ja armas, kodune elu aga null või kaksteist miinust – ega see parem variant ole. Kusjuures seal on see inimese valik, hoolimatus oma pere suhtes, sest joomarlust saaks ju ravida. Asperger või autist ennast ravida ei saa. Sa ei pea hakkama kikivarvul kõndima ja pingsalt jälgima, et räägiksid ainult ilmast ja õhtusöögist – lihtsalt ära võta südamesse asju, mille puhul on selge, et ta ütleb/suhtub nii oma eripärast tulenevalt. Kahju, et alles praegu terapeudi juurde jõudsite, oleks see varem juhtunud, oleks sul praeguseks ilmselt ammu välja kujunenud tema iseärasusi arvestav käitumismuster ja kõik oleks ok. Nagu sa ise ütled; lapsed on harjunud, et isa on teistsugune. Tegelikke asjaolusid teades oleksid ilmselt sina ka praeguseks sellega harjunud ja ennast paljudest piinadest säästnud – eeldusel, et mehes on sedavõrd palju siiski ka plusse, miks temaga koos elada. Kas sa jätaksid mehe maha, kui temast mingi õnnetuse läbi saaks nt ratastooliinimene? Kui ei, siis miks nüüd peaks seda kaaluma? Võiksid proovida teda taas nii võtta nagu algusaegadel, kus ta sellepärast just meeldiski et oli teistsugune – ta on praegu ju ikka täpselt samasugune. Ja paraku tema üle oma varju hüpata ei saa.

inimesel on tervis rikutud, sina räägid mõistmisest. Ei pea kannatama ja lapsed ilmselgelt ei saa praegu aru, et ilma isata on neil tegelikult parem.

Aga teemaalgataja, kuidas sa selle mehega suhtesse sattusid. Tavaliselt inimesed enne koos elama hakkamist armuvad üksteisesse. Millesse sina armusid? Kas mees oli suhte alguses teistsugune? Kas ta siis oskas sind lohutada, mõista, ütles komplimente jne?

#2931357:

Asperger või autist ennast ravida ei saa.

Ei saa jah, aga kui väga tahab, st piisava motivatsiooni korral, suudab õppida oma käitumist korrigeerima. Mitte nii, et see oleks täiuslik – aga talutavuse poole.

#2931404:

Tavaliselt inimesed enne koos elama hakkamist armuvad üksteisesse. Millesse sina armusid? Kas mees oli suhte alguses teistsugune?

Ma ei tea, kuidas on teemaalgatajaga, aga minu puhul oli küll nii, et algul oli teistsugune. Jah, oli asju, mis kohe olid probleemsed, aga siis tundus, et need on lahendatavad. Nüüdseks on hakanud tunduma, et pole, st ongi nii et kas lepid ja leiad teised väljundid või lahkud.
Kusjuures mina võin öelda, et (omal moel) mees armastab mind – näen seda ta silmadest, ta naeratusest ja muudest asjadest. Aga see ei takista teda minust süüdimatult üle sõitmast ja see teeb ikka haiget küll. Kuigi tal n-ö ametlikku diagnoosi pole.

Autistlike inimestega on võimalik kokku leppida teatud reeglid. Need peavad muidugi olema konkreetsed ja mõistuspärased ja sündima koostöös.

Autist ja sotsiopaat ei ole kindlasti samad terminid. Võivad muidugi esineda koos, kuid enamasti siiski mitte. Austistid, vastupidi, ülitundlikud inimesed. Ülim tundlikkus, mille tõttu ta ennast välismaailma liigse stimulatsiooni eest endas nö kaitset otsib.
Elan 11 a tugevate aspergeri joontega mehega, ka üks lastest autist.
Teadvustamine, mida see neuroloogiline eripära igapäevaelus, elulistes situatsioonides tegelikult tähendab, aitab mõista ja olukordi ennetada/lahendada.
Mõistev tuleb olla, avatud elukestvale õppimisele – koos elama õppimisele, ühise keele leidmise õppimisele. Väga palju väga suuri tülisid oli meil esimesed aastad, kuni õppisin. Õpin ikka veel. Minu jaoks tohutu elukool olnud, hingelt suuremaks inimeseks saamise kool… Päriselt. Õpib ka autist, nii suur kui väike, oma pere peal näen seda. Endale pähe istuda lasta ei tohi – see juhtub lihtsalt – aga kõike saab korrigeerida armastuse ja järjekindlusega. Armastuse keelt mõistavad kõik, ka need, kes ei mõista kehakeelt või kel puudulik empaatiavõime.

Veider, lugesin kui oma elu.
Oleme abielus 20 aastat, viimased 5 aastat on mees olnud kui ümber vahetatud. Abileu algul tundsin end ta kõrval väga turvaliselt, meil olid väga sarnased vaated elule, ta toetas mu karjääri, olin tõesti õnnelik.
Mingil hetkel muutus tema elu ja soovid olulisemaks kui pere omad, rääkimata minu elust. Ma ei tunne teda enam ära, olen selgitanud talle oma seisukohti kuid tunnen, et jooksen peaga vastu seina. Kui vestleme, kinnitab ta mulle et saab minu murest aru, kuid paar tundi hiljem ei mäleta enam mida ma talle rääkisin. Meie sõlmitud kokkulepped talle ei kehti, emmpaatiat praktiliselt tal ei ole, ise arvab, et kõik on korras. Ta on väga intelligentne inimene, palju lugenud, suurepärast karjääri teinud. Aga vaat sõpru ei ole.
Ma ei tea enam mida teha või kuidas olla. Olen inimest toetanud ja armastanud 20 aastat, lihtsalt tühi on olla. Kuidas elada koos inimesega kes ei ole enam sinuga emotsionaalselt seotud? Samas kinnitab ta mulle, et armastab mind ja hoolib minust väga, pidevalt pingutab meie suhte nimel.
Tema puhul on asi ilmselt geneetiline, ka tema ema ehk minu ämm on samasugune. Emaga suhtleb minimaalselt, ütleb et ema on egoist. Sellest, et ta ise käitub minuga samamoodi, mu mees aru ei saa.
Olen ise väga rõõmsameelne ja energiline inimene, aga viimasel ajal tunnen et lihtsalt vean jalgu järel ja ma ei jaksa enam sellises ühepoolses suhtes olla. Muidugi ei saa ma teda muuta aga nii krdi valus on, et inimene kellega koos oled veetnud nii kaua aega ja keda ma tõesti armastasin, käitub sinuga nii inetult ja egositlikult.

#2931778:

arusaamatu, siin on palju psüühhiliselt ebastabiilsete naiste hala, aga mitte ühtegi konstruktiivset seletust, mis nendel meestel nö viga peaks olema? kirjelduse järgi kõik normaalsed stabiilsed isendid, kes ei lase mingitel labiilsetel naistel ennast kõigutada. lisaks paljud väidavad et nö “meelega kiusavad” oma mehi. jeerum küll

Kui sa selliste inimestega kokku pole puutunud siis ära võta sõna olukordadest millest sa midagi ei tea. Üsna vastik sinu lora lugeda. Millest naised siin räägivad on päris elu ja väga raske on selliste inimestega koos elada, ühelgil inimesel ei ole otsaette kirjutatud tema olemus ja kõrvalekalded, vaevalt et keegi oma diagnoosidest ise rääkima hakkab ja autismi ja aspergeri diagnoosid on alles viimaseaja teema, vanasti selliseid diagnoose ei olnud. Nad muide oskavad alguses ennast väga hästi vaos hoida ja ennast väga hea inimesena näidata, kes ei ole õppinud psühholoogiat see ei saagi aru, et kellega tegemist. Ka minul on selline abikaasa kahjuks kodus, IQ on tal kõrgem kindlasti kui mul, aga mis mul sellest, et tegemist on tõesti targa mehega, omal erialal võinuks jõuda väga kaugele, aga kahjuks nii ei ole läinud ja vaevalt et ka kuhugi jõuab, korra edutati, aga … Ta ei oska meeskonnas töötada. Sõpru tal pole ainsatki, see lihtsalt polegi võimalik. Oma emaga ta ei suhtle, nendest probleemidest ei hakkaks siin rääkima. See kõik on probleem. Tal pole ühtegi diagnoosi, mina teda ise diagnoosima ei hakkaks kuna ma ei tea mis nende diagnooside taga on, lapsed õnneks tavalised, kuigi nad samuti ei seltsi teistega eriti, kuigi soovivad, eriti ühel lapsel selline probleem, et soovib sõpra, aga ise sõprust otsima ei hakka, siis kleebivad külge sellised kes ei ole õiged sõbrad siiani oleme rääkimisega hakkama saanud ja mitte hea sõbra endast eemale tõuganud. Hoian silma peal ja aitan nii palju kui võimalik ja oskan. Loodan et neil läheb hästi.

Tuttav teema, just vaatan kinnisvarakuulutusi ja pean plaani välja kolida OMA elamispinnalt, sest mees keeldub välja kolimast (juba 4 aastat). Päris masendav. Oleme koos olnud ca 15 aastat, alguses tundus, et kuigi osad iseloomujooned-omadused häirivad, suudan neist muude positiivsete asjade toel mööda vaadata, aga nüüd enam ei jaksa, sest see vähenegi positiivne on kadunud. Olen meest praktiliselt pidevalt üleval pidanud, teda ennast see ei häiri üldse, et tema peale ei saa kindel olla. Ühtegi sõpra või eraelu tal ei ole, täiesti klammerdunud minu külge. Aga mulle ei tundu kuigi huvitav inimene, kelle ainus huvi olen mina. Oma eluvaadetelt on ta kinni jäänud kuhugi 50 aasta tagusesse aega, soovib sel viisil elu majandada ja korraldada. Absoluutselt initsiatiivitu kaasalohiseja. Iseenesest ei ole ta vist pahatahtlik, aga kuna tal puudub igasugune empaatiavõime, siis ei saa ta üldse aru, kuidas teised inimesed mõtlevad ja tunnevad. Minule on ta öelnud, et tema välja kolida ei kavatse, kui tahan temast lahti saada siis pean ta väevõimuga välja tõstma. Ma ei kujuta ette kuidas see välja näeks, kahe väikese lapse juuresolekul.

Lugemissoovitus aspergeri teemal. Kaks Graeme Simsion’i raamatut, “Naiseotsing” (2014 ) ja “Abielu Rosiega” (2015), viimane on esimese järg. Mõtlemapanevad ja toredad mõlemad.

#2931804:

Veider, lugesin kui oma elu.

Oleme abielus 20 aastat, viimased 5 aastat on mees olnud kui ümber vahetatud. Abileu algul tundsin end ta kõrval väga turvaliselt, meil olid väga sarnased vaated elule, ta toetas mu karjääri, olin tõesti õnnelik.

Mingil hetkel muutus tema elu ja soovid olulisemaks kui pere omad, rääkimata minu elust. Ma ei tunne teda enam ära, olen selgitanud talle oma seisukohti kuid tunnen, et jooksen peaga vastu seina. Kui vestleme, kinnitab ta mulle et saab minu murest aru, kuid paar tundi hiljem ei mäleta enam mida ma talle rääkisin. Meie sõlmitud kokkulepped talle ei kehti, emmpaatiat praktiliselt tal ei ole, ise arvab, et kõik on korras. Ta on väga intelligentne inimene, palju lugenud, suurepärast karjääri teinud. Aga vaat sõpru ei ole.

Ma ei tea enam mida teha või kuidas olla. Olen inimest toetanud ja armastanud 20 aastat, lihtsalt tühi on olla. Kuidas elada koos inimesega kes ei ole enam sinuga emotsionaalselt seotud? Samas kinnitab ta mulle, et armastab mind ja hoolib minust väga, pidevalt pingutab meie suhte nimel.

Tema puhul on asi ilmselt geneetiline, ka tema ema ehk minu ämm on samasugune. Emaga suhtleb minimaalselt, ütleb et ema on egoist. Sellest, et ta ise käitub minuga samamoodi, mu mees aru ei saa.

Olen ise väga rõõmsameelne ja energiline inimene, aga viimasel ajal tunnen et lihtsalt vean jalgu järel ja ma ei jaksa enam sellises ühepoolses suhtes olla. Muidugi ei saa ma teda muuta aga nii krdi valus on, et inimene kellega koos oled veetnud nii kaua aega ja keda ma tõesti armastasin, käitub sinuga nii inetult ja egositlikult.

Konkreetselt tuleb öelda, et “Sina minuga nii ei käitu, mulle see ei sobi!” Siis saab aru, aga jah ongi suhtlemine nagu suure lapsega.

Kallis teemaalgataja, ma olen sulle siiralt tänulik, et siia kirjutasid. See teema tekkis minu jaoks siia nii õigel ajal ja on mind palju aidanud. Kui enda loo kirja paneksin, oleks mõned asjad ehk teistmoodi, aga üldjoontes, olemuselt, on minul samasugune mees. Ja ma olen pea 20 aastat iga tüli puhul lõpuks tundnud, et mina olen selles süüdi, minus on viga, minu vastutan, mina eksin, mina pole piidavalt hea… Sest mind on nii arvama pandud. Sest minu kõrval on inimene, kes pole kunagi milleski süüdi, kes ei tee kunagi vigu, kes kunagi ei eksi. Samuti nn vanakooli mees, kellel on “põhimõtted” ja kes ütleb, et tema ongi selline ja temale ongi lubatud ja tema võibki, sest tema on tema.
Jah, palju head ja ilusat on ka. Muidu seda peret ju polekski. Ta on omal alal absoluutne tipp. Me töötame ühe alal ja mul on temalt ikka veel nii palju õppida. Pean temast väga lugu, sest ta on proff ja oma valdkonnas parim. Huvitav vestluskaaslane, muljetavaldav suhtleja, särav isiksus. Suhtlusringkond ja tuttavate ring on suur, väga suur. Kuid päris sõpru ei ole, paljude sugulaste ja pereliikmetega ei suhtle. Olengi hakanud aru saama, et ta näitab oma negatiivset palet neile, kes ei lähe talle korda st pole olulised või siis neile, kelles ta on kindel (kes temast sõltuvad ega saa lahkuda). Mis veel tema kasuks on töötanud, on meie vanusevahe. See on tal hea relv jätmaks mind kõiges süüdlaseks, sest temal on ju elukogemus, tema teab, kuidas asjad on. Kuid emotsionaalse intelligentsusega on tal väga halvasti, seda justkui polekski. Empaatiat ka pole. Teiste inimeste tundeid ta mõista ei suuda ja alles nüüd ma hakkan aru saama (paljuski tänu sellele teemale siin), et pole lootustki, et ta kunagi mõistaks, mida mina tunnen. Või meie lapsed. Või teised lähedased. Ta pole võimaline seda mõistma ja see pole õpitav oskus.
Meie kooselu algusaastatel olid konfliktid tihedamad ja kergemad, sest ma andsin kiiremini alla. Olen kogu aeg püüdnud nn ellu jääda ja võtnud kiirelt süüdlase rolli. Viimastel aastatel ma olen muutunud selles osas, et õppinud ennast rohkem väärtustama. 40ndates naine lõppude lõpuks ei ole enam mingi rumal plika, ka minul on elukogemust ja õigus oma arusaamadele asjadest. Sellest tulenevalt aga on konfliktid muutund tõeliseks põrguks. Tüli saab üles tõmmata olematutest asjadest, piisab sellest, et minu hääletoon, näoilme või valitud sõnad on valed. Kusjuures olen lausa teinud ettepanekuid lindistamiseks, sest ta moonutab tegelikkust ja väidabki näiteks, et ma nähvasin, kuigi tegelikult olin jumala rahulik. Või tuleb koju, mul on hea tuju ja meel rõõmus, aga kuna talle see ei sobi, siis tüli üles tõmbamiseks küsib, miks mul paha tuju on?! Ja jaurabki seni selle jutuga, kuni ajabki mul tuju pahaks! Kui ma hakkan vastu vaidlema, et ma olen ju täiesti rahulik ja rõõmus, siis küsib, et miks sa ärritud, mis sul varjata on, mida sa plõksid jne. Ühe sõnaga, tühjast tüli tegemise meister. Tema saab ennast seejärel tühjaks karjuda, välja elada ning laadida täis negatiivsust, millest ta pistabki toituvat ja energiat saavat. Tüli võib kesta päevi, kus mina püüan mõistust säilitada ja rahulik olla, tema ainus suhtlemisviis on nähvamine, karjumine, mõnitamine jms. Sellest võiks pikalt kirjutada, aga kes teab, see teab, kuidas see käib.
Nüüd ma siis istun siin jälle uue tüli epitsentris ja mõtlen, et sel korral ma jätan endale siiski eneseväärikuse alles. Ma ei suuda endale enam andestada seda, et ma olen lasknud end tampida emotsionaalselt nii maha, et mina olen alati lõpuks see, kes süüdlasena vabandab, lepitust otsib ja kellele siis lõpuks armulikult andestatakse. Sest tegelikult ma ei ole süüdi. Ma tean ka seda, et sisimas mees mõistab, et ta elab koos targa ja toreda naisega, aga selle naise kinnihoidmiseks püüab ta teda “ohjata” just selliste võtetega. Et naine tunneks end väärtusetuna ja halvana.
Nagu ma ütlesin, meie elus on palju head. Ja mehe negatiivsusega ja empaatiavõimetusega ma tulen toime, kui see kõik on suunatud kodust väljapoole. Aga niipea, kui see tuleb minu ja laste pihta, olen ma haavatav ja nõrk, sest ma ei saa aru, kuidas inimene, kes peaks meid armastama, meiega sedasi käitub. Nüüd ma saan aru, et tema ei saagi aru saama, mida ta meile teeb. Mida ta mulle teeb. Ta ei ole võimaline tundma meie tundeid. Temale on lubatud emotsioonidega lahmerdamine, mina aga pean kõiki emotsioone endas hoidma, end tagasi hoidma. Tema võib kõike öelda, mina pean sõnu valima. Seda juttu võiks lõputult jätkata… Ma ei tea veel, mis edasi saab. Aga vähemalt ma tean, et ma pole üksi. Teadmine, et selliste meeste naisi on veel, pakub hetkel päris arvestatavat tuge. Tänan selle eest 🙂

#2932539:

Konkreetselt tuleb öelda, et “Sina minuga nii ei käitu, mulle see ei sobi!” Siis saab aru, aga jah ongi suhtlemine nagu suure lapsega.

Hea inimene, olen seda korduvalt öelnud. Olen väga tugeva iseloomuga ja paljud ütlevad et olen terasest tehtud, aga näed, ka teras kulub ja võib suisa katki minna.

Ühes siinse postituses on toodud link aspergerit tutvustavale lehele. Ootasin eile avalikus kohas järjekorras, tegin selle lahti, lugesin naiste lugusid kooselust aspergeriga ja hakkasin nutma. See on masendav, sellest ei saa aru enne kui pole seda ise kogenud.
Vähemasti pani see mind end kokku võtma ja panin aja psühhiaatri juurde, tahan aru saada kuidas ma saaksin oma eluga edasi minna. Meest ma muuta ei saa, aga ma ei saa lasta end ka hulluks minna.[/quote]

Kurb. Minu mees siis saab aru, lülitab end koheselt ümber ja hakkab mõtlema. On mulle korduvalt öelnudki, et temaga peab konkreetne olema ja alati ütlema, kui midagi ei sobi, mitte omaette solvuda, et siis ta ei saa aru, et milles asi on. On muidugi keeruline. Olen minagi palju nutnud ja haiget saanud. Olen lihtsalt aru saanud, et see ei vii kuskile, enesetapp vaid. Olen õppinud end sellest välja lülitama ja mõtlemagi nii, et selline käitumine on tema probleem tegelikult ja ma ei peaks seda isiklikult võtmagi. Miks temaga koos elan, on samadel põhjustel, nagu siin ka mainitud, et ei laaberda sõpradega ringi, ei kola naistes, ei joo, on rohkem perekeskne, kuigi vahest jääb mulje, et töö ja oma hobid on tähtsamad. Seltskondadesse temaga väga minna vaid ei taha. Mina olen harjunud, aga teistele võib liiga veidrik näida selline, kel pole enesekontrolli. Ei pea silmas agressiivsust, vaid kui kellegi jutt ei meeldi, igav hakkab või mis iganes häda, siis seda kõike on ta näost ja maneeridest hästi näha ja siis hakkabki piinlik. Ma loodan vaid, et laps pole midagi sellist pärinud. Ta õpibki olukordi, kus kuidas käituma peaks. Näha on, et ei tule loomulikult, aga vähemalt on õppimisvõimeline ja õpib. Vahest tundubki selline abielu nii võlts, aga siis jälle mõtlen, et ega tema ju ka midagi teha ei saa, kui selliseks loodud on. Arutame päris palju igasuguseid erinevaid olukordi ,mis näiteks seotud tuttavate inimestega ja tundub, et on täiesti võimeline ka empaatiatunde ära õppimise, sest see on tulnud. Väga vaidlemisaldis on. Teen ka seda selgeks, et mul pole nii palju energiat, et temaga iga pisiasja üle vaielda ja ei võta sellest osa. Mis tal siis muud üle jääb, kui tagasi tõmbuda. Palju omaette passijad ja nokitsejad oleme mõlemad, ses suhtes on kergem.