Teema: N.ö diagnoosiga mees

#2932477:

Aga sellest ta ei saa aru, et minu tööpäev lõppeb kell 10, sest ta ei suvatse mind aidata nõude pesemisel,lapse magama panemisel, vanemate laste õpetamisel. Ta on ju vanakooli mees, kes teeb vaid meestetöid. Ja neid on alati palju teha. Lausa nii palju, et mina pean teda ka aitama meestetöid teha. Tema suudab nüüd pärast teraapias käimist mõnikord nõud ära pesta, aga kuivatama pean ikka mina.

Aspergeriga peaks siiski olema võimalik seda asja nii lahendada, et sa paned oma päevase töökoormuse paberile kirja ja teed talle numbritega selgeks, et kui ta tahab õhtul keppi, siis peab ta kodustesse töödesse oma panuse andma, et jõuaks vähemalt pool kümme voodisse.

Minul, sellel algsel pohhuistil, on samuti väga suur äratundmisrõõm neid kirjeldusi lugeda. Ma muutusin isegi emotsionaalseks ja poetasin paar pisarat siin. Soovin teile kõikidele palju rahulikku meelt ja jaksu vastupidamiseks. Minu abikaasa on samuti muidu väga tore inimene, haritud, tegija, meeletu töövõimega, käed pole p..sest välja kasvanud jne. Suisa ideaalmees, kui ainult poleks seda külge, mida oma kõige lähedasematele näidatakse.

Tunnen üha enam, et mõnus on olla “kass, kes kõndis omapead”. Paar nippi ka, mis mind on aidanud. Kui mind järjekordselt mingis täiesti jaburas asjas süüdistatakse, siis tõmban omalt poolt vastu selle teema täiesti üle võlli ja absurdini. Näiteks kui mina olen väidetavalt süüdi, et mees õigel ajal üles ei ärganud, siis ütlengi talle, et jah, tead, ma käisin ekstra öösel sinu telefonis alarmi välja lülitamas. Sigaraske oli, sest ma ei oska selle iPhone’iga midagi peale hakata (mul on Androidil põhinev telefon), aga näe, pusisin mis ma pusisin, õnnestuski – jee!!! Selle peale pole mehel tavaliselt enam midagi öelda. Või kui on, siis järelikult ei olnud vastus veel piisavalt absurdne. Tuleb järgmine kord paremini proovida.

See tehtud ja tegemist vajavate asjade nimekiri ja nende võrdlemine on meil ka tavaline teema. No mis teha, tuleb siis harjuda, et kui on tarvis, et mees lapsele kuhugi vastu läheks, tuleb talle meilitsi selleks saata meeting request vastavate kellaaegade ja kohtadega. Pole hullu, elame siis nagu juhiks 24/7 mingit rahvusvahelist suurfirmat. Temal on kõik kirjas, muidu läheb hulluks. Olengi pidanud lihtsalt omalt poolt samaga vastama hakkama.

Mina olen lakanud ennast milleski süüdi tundmast või tunnistamast. Eks see ajab meest veel omakorda närvi, aga vähemalt ta teab, et sel teemal pole üldse mõtet arutama hakatagi, kuna ma niikuinii lihtsalt pole kunagi milleski süüdi, mis minu arvamust või käitumist puudutab ja milles tema mind süüdistada soovib. Soovitan teistelegi. Muidu pole minu meelest võimalik tervet mõistust säilitada. Olgu, mõnikord väga harva võib ennast natuke süüdi ka tunnistada kui selleks tõesti vajadus on. Aga ainult peale pikka arutelu. Mees peab ikka pingutama ka selle nimel.

on näha et kommenterija tahab, et tema oleks “juht” ja vastaspool oleks tema kelgunöör.

Ei. Minu Aspi-külgedega mees heidab mulle ka ette, et ma tahan teda kontrollida. Ei taha, ma tahan, et ta arvestaks minuga. Et kui on meid mõlemaid puudutav olukord või mind kaasav olukord, siis mind teavitatakse sellest. See pole kontrollimine. Teise poole mugav “ujumine” on vastutusest kõrvalehiilimine.

#2932887:

#2932640:

Ta kunagi ei arvesta sellega, et mina olen lapsi kasvatanud, tema töötamist toetanud ja lisaks ka teda töödes väga palju aidanud. Tema suudab ühe asjaga tegeleda süvitsi, kvaliteetselt, kasvõi 14 tundi päevas. Kõige muuga, mis pereelul aitab toimida, pean mina tegelema.

Pane kirja, pane kirja, arvuta oma töötunnid kõige sellega välja ja torka mehele nina ette. Kainelt ja rahulikult.

Teiseks lõpeta tema töötamise toetamine… sest tänamatus pole asi, mida peaks isegi aspergeri juures aktsepteerima.

Ja kolmandaks. Mul on aspergerist poeg. Loen siin teie muljeid ja saan aru, mis raskused võivad tema kaaslast tulevikus ees oodata. Lihtsalt ütlen, et… empaatia pole asi, mis tal puuduks. Võime kaasa tunda on tal olemas. Ta lihtsalt ei tunne alati ära olukordi, mil seda rakendama peaks. Eriti raske on tal kaasa tunda olukordades, kus teise inimese probleemides süüdistatakse teda, aga tema süüdi tegelikult ei ole. Näiteks – kui teine laps tema kõrval kukub ilma, et tema seda kuidagi põhjustanud oleks, siis on täiesti asjatu saada tema peale pahaseks, et ta ei jooksnud seda last kohe lohutama. Kui ta ise kukub, siis ta lihtsalt ajab ennast püsti ja teeb oma asja edasi ja mingit lohutamist ei oota. Vahel vihastab – kui kukkumine takistas teda planeeritud tegevuses. Aga etteheited teemal “miks sa teist last ei lohutanud” teevad talle haiget, päriselt ka. Ja sunnivad kaitsesse tõmbuma.

Usun, et see näide on muudesse olukordadesse ülekantav.

Ebaõiglast töökoormust, süüdistamist ja tänamatust ei pea keegi vaikides kannatama, aga mõnikord need kiidetud empaadid teevad hoopis ise aspergerile ülekohut ja haiget. Piir kahe inimese vahel ei peaks jooksma teise inimese privaatsfääri kaudu.

Empaatia ei ole sama asi kui võime kaasa tunda.

#2932024:

Tuttav teema, just vaatan kinnisvarakuulutusi ja pean plaani välja kolida OMA elamispinnalt, sest mees keeldub välja kolimast (juba 4 aastat). Päris masendav. Oleme koos olnud ca 15 aastat, alguses tundus, et kuigi osad iseloomujooned-omadused häirivad, suudan neist muude positiivsete asjade toel mööda vaadata, aga nüüd enam ei jaksa, sest see vähenegi positiivne on kadunud. Olen meest praktiliselt pidevalt üleval pidanud, teda ennast see ei häiri üldse, et tema peale ei saa kindel olla. Ühtegi sõpra või eraelu tal ei ole, täiesti klammerdunud minu külge. Aga mulle ei tundu kuigi huvitav inimene, kelle ainus huvi olen mina. Oma eluvaadetelt on ta kinni jäänud kuhugi 50 aasta tagusesse aega, soovib sel viisil elu majandada ja korraldada. Absoluutselt initsiatiivitu kaasalohiseja. Iseenesest ei ole ta vist pahatahtlik, aga kuna tal puudub igasugune empaatiavõime, siis ei saa ta üldse aru, kuidas teised inimesed mõtlevad ja tunnevad. Minule on ta öelnud, et tema välja kolida ei kavatse, kui tahan temast lahti saada siis pean ta väevõimuga välja tõstma. Ma ei kujuta ette kuidas see välja näeks, kahe väikese lapse juuresolekul.

Lugemissoovitus aspergeri teemal. Kaks Graeme Simsion’i raamatut, “Naiseotsing” (2014 ) ja “Abielu Rosiega” (2015), viimane on esimese järg. Mõtlemapanevad ja toredad mõlemad.

Mina miinustasun Sinu postituse. SEST olin ise täpselt samasuguses olukorras 4a tagasi, kus samade omadustega mees ei kavatsenud MINU elamisest välja kolida. Ühiseid lapsi ega abielu meil õnneks polnud ja kuna lapsed nagunii olid olukorraga kursis, siis jah, ma olin valmis, et minu teismeline tütar pigem näeks pealt jõuga väljatõstmist, kui et tal jäävadki kestma ootamatud nutuhood, mis olid tingitud ebastabiilsest kodusest õhkkonnast ning sellest, et koju ei juletud enam oma sõprugi kutsuda. Kui Sa annad alla ja kolid välja omaenda elamispinnalt, siis jäädki mehe sponsoriks kuni tema surmani. Me ei tea, kuidas seadusi muudetakse, praegu on väljatõstmine tüütu ja keeruline, aga siiski teostatav, aga tulevikus äkki, kui mees on seal juba 30a elanud..siis jääbki nii ja kus Sa ta enam saadad? Einoh, kui oled nii jõukas,et lubada endale mitut elamispinda, siis muidugi. Aga mina tänasin õnne, et mees seal midagi toimetanud (remontinud)ei olnud ja mina talle nö. “võlgu ei jäänud” ja peale politseile avalduse tegemist tuldi kodust olukorda päris kiiresti kontrollima väikese ette teatamisega, mis loomulikult kiirendas tema lahkumist. Ilma sekkumiseta polekski temast lahti saanud. Maksin loomulikult üksi nii laenu kui kommunaale ja väga pikka aega.

Minu mees oli borderline. Kunagi ei teadnud, mis hetkel armastab ja mis hetkel maha jätab. Mõne minuti jooksul olukord muutus. Ise ütles, et maha jätmised ja rünnakud tulevad vihast.
Diagnoosida ei lasknud, hiljem, kui hakkasin ise käima mööda arste ja psühholooge, igalt poolt tuli tagasiside, et tüüpiline B. Ja kui pole piisavalt enesekontrolli, lapsepõlves toetust jms, siis ole õnnelik, et tulema said.
Äratulemise hetkeks olin nii mina kui lapsed täiesti lagunenud ja kogu aeg hirmul. Me ei teadnud kunagi, mis järgmiseks juhtub, ükski kokkulepe kunagi polnud oluline.
Alati olin süüdi mina. ja mõnikord lapsed- nad võtsid liiga palju minu tähelepanu mehe arust.
Olen nüüd ära kolinud, aga ikka veel ei tunne end hästi, ei usalda inimesi. ja lapsed ikka veel kardavad ning ei lase enda ellu kedagi, ka tõelisi sõpru mitte.
Haige inimesega kohanemine on suurepärane, aga kui see toimub sinu ja laste arvelt, siis ebaaus.
Mine ära, niikaua kui suudad.

Kägu, kes Sa kirjutasid 28. septembril kell 06.37 — mina olen Sulle otsatult tänulik, sest ositi on Sinu lugu sõna-sõnalt minu lugu … Keegi pani kirja selle, mida mina ei ole siiani suutnud.

Ja ma olen pea 20 aastat iga tüli puhul lõpuks tundnud, et mina olen selles süüdi, minus on viga, minu vastutan, mina eksin, mina pole piidavalt hea… Sest mind on nii arvama pandud. Sest minu kõrval on inimene, kes pole kunagi milleski süüdi, kes ei tee kunagi vigu, kes kunagi ei eksi. Samuti nn vanakooli mees, kellel on “põhimõtted” ja kes ütleb, et tema ongi selline ja temale ongi lubatud ja tema võibki, sest tema on tema.

Suhtlusringkond ja tuttavate ring on suur, väga suur. Kuid päris sõpru ei ole, … Olengi hakanud aru saama, et ta näitab oma negatiivset palet neile, kes ei lähe talle korda st pole olulised või siis neile, kelles ta on kindel (kes temast sõltuvad ega saa lahkuda).

Kuid emotsionaalse intelligentsusega on tal väga halvasti, seda justkui polekski. Empaatiat ka pole. Teiste inimeste tundeid ta mõista ei suuda ja alles nüüd ma hakkan aru saama (paljuski tänu sellele teemale siin), et pole lootustki, et ta kunagi mõistaks, mida mina tunnen. Või meie lapsed. Või teised lähedased. Ta pole võimaline seda mõistma ja see pole õpitav oskus.

40ndates naine lõppude lõpuks ei ole enam mingi rumal plika, ka minul on elukogemust ja õigus oma arusaamadele asjadest. Sellest tulenevalt aga on konfliktid muutund tõeliseks põrguks. Tüli saab üles tõmmata olematutest asjadest, piisab sellest, et minu hääletoon, näoilme või valitud sõnad on valed. Kusjuures olen lausa teinud ettepanekuid lindistamiseks, sest ta moonutab tegelikkust ja väidabki näiteks, et ma nähvasin, kuigi tegelikult olin jumala rahulik.

Täpselt minu elu, aga kellegi teise sõnastatud …

Nagu mitmed eelkõnelejad on öelnud, hakkab selline suhe tervisele. Mina sain paar aastat tagasi ränga diagnoosi. Algul tundus, et see muudab meie suhet, kuid pärast umbes nädalaajast lähedust oli kõik täpselt nii nagu enne.

Minu abikaasa on edukas ja see teeb meie suhte ses mõttes keerulisemaks, et mina oma humanitaarharidusega tema palgaga võistelda ei suuda.
Kõigele lisaks on tal ‘legaalne silmarõõm’ — kolleeg, kellega tehakse õlg-õla kõrval 10 tundi päevas tähtsaid otsuseid ja kellele minu kaasa saadab sõnumeid ka töövälisel ajal. Mees ise ütleb, et haugun vale puud ja et kui tahaks petta, siis teeks seda nii, et ma ei saaks arugi. Tore teada.

Selguse huvides: minu kaasa ei ole ei Asperger ega ilmselt mitte ka sotsiopaat. Kuid emotsionaalselt vägivaldne küll. Ja empaatia kahjuks puudub, vähemalt kõige lähemate suhtes. Kuna tunnen, et lähen niimoodi otseteed allavett, siis olen proovinud rääkida, olen pakkunud, et oleme mõnda aega eraldi jne. Põhimõtteliselt ei vasta ta midagi, kõnnib minema ja järgmised paar kuud ei räägi me sõnagi (kui just mina vabandama ei lähe). Ja nii oleme me elanud ligi 20 aastat.
Kahjuks pole ka terapeudi külastamine aidanud, sest meie paariteraapia muutus kiiresti mehe personaalsessiooniks teemal, kui suur mure on tal laste ja nende õppeedukuse pärast.

Miks kirjutan/ kurdan? Hea on aru saada ja välja öelda midagi, mida olen püüdnud juba aastaid enda sees selgeks mõelda, kuid pole suutnud. Ja mõista, et meie hädade algpõhjus ei ole tingimata ainult mina …
Ja kuigi ma ei soovi kellelegi sellist muret, on tõesti lohutav teada, et ma ei ole päris üksi.

Igaüks ise teab, et kas vabandab oma suhet välja diagnoosiga või tegelikult on mees vaimselt vägivaldne. Füüsilisele vägivallale eelneb alati aastatepikkune vaimne vägivald. See, mida ma siit loen on vaimne vägivald. Diganoosiga mehele tasub seda rääkida ja ta ehmub, vägivaldne mees ilmselt muutub eriti värdjaks peale seda. Füüsiline vägivald algab aga siis kui ähvardate lahkuda ja see võib mõnele surmaga lõppeda.

Minu kogetud paar tähelepanekut raskete inimeste kohta.
Neil on katastroofmõtlemine, et kõik on väga halvasti ja korda teha pole midagi, võimatu, kõik on võimatu, eriti tülisituatsioonis, sellest ka avatud diskussiooni puudumine ja tunne, et sa võitled võimatu vastasega.
Alguse näib kõik saavat nende sügavast negatiivsest enesetunnetusest, neile tihti tundub, et neid rünnatakse, nende vastu ollakse, nende üle naerdakse, irvitatakse. See vist on seos nartsissismiga, oma mina saab tavapärasest palju-palju tugevamalt pihta.
See soovitus keerata kõik süüdistused absurdini on hea, olen ka kogenud, kuidas teine pool selle peale vakatab ja justkui selgelt mõtlema hakkab, et nii hull ei saa ju asi olla! Samas, tuleks vist ettevaatlik olla, kui su vastas on vägivaldne psühhopaat või düssotsiaalne, talle võib täiesti tõsiselt tunduda, et sa naerad tema üle, ta ei talu seda ja saad tõsise füüsilise vägivalla osaliseks. Mul endal on vahel automaatne komme sellised liigsüüdistused naljaks keerata, aga peab inimest tundma, kellega see annab hea tagajärje.
Põhimõtteliselt pead sa ise olema tugeva psüühikaga ja/või tark, eriti emotsionaalselt tark, mis tähendab ka julgust avatusele, et kooselus toime tulla.
Tihti juhtub ka see, et algusaastatel on põnev ja väljakutset pakkuv, elu kestel ja kohustuste kasvades saab kooselust aga tõeline proovikivi, su psüühika justkui venib välja ja sa ei taastu enam täielikult kogu negatiivsusest, eriti kui oled ise hästi empaatiline inimene ja muutud iga kord ise veidike kurvemaks, miks teinepool ometi ei märka, ei tunne, ei saa aru.
Raske on.

#2931192:

Mul oli selline eks, kes väitis, et ta pole kunagi kedagi armastanud ja tal on südame kohapeal nö tühjus. Et ta kasutab vaid inimesi elus ära ja teeb kõike selle nimel, et ise mingit kasu saada, teiste tunnetest ta ei hooli. Mina nägin selles ohumärke ja lahkusin suhtest üsna kiirelt.

Nüüd, aastaid hiljem, kuulsin, et tal on abikaasa ja kaks armsat põngerjat.

Paratamatult pani mõtlema, kas ta ajas lihtsalt mulle mingit jama või ongi olemas naisi, kes sellise asjaga lepivad ja sellise mehega lausa pere soovivad luua.

Teemaalgataja, kas sina olid mehe sellisest käitumisest varem teadlik? Või tuli ta psühhopaadi-külg välja alles siis, kui juba abielu ja lapsed olemas olid?

Minu kokkupuude: inimene pole nõus ühestki tundest rääkima, läheb hästi vihaseks, ka näiteks selle peale, kui tahad temaga oma kurbust jagada. Vaikida võib nädalaid, vist isegi kuid, kui ise rääkima ei lähe, teda see ei paista kuidagi häirivat. Muidu eneseväljendusega ega sõnavara puudusega probleeme pole, räägib liigagi palju ja ilmekate näidete varal, aga kui sind karistada tahab, vaikib. Tunneb, et naine võimutseb tema üle, kui naine tahab midagi selgeks rääkida ja hakkab sellele jõuliselt ja vihaselt vastu. Samas tunneb alaväärsust, et teda ju polegi võimalik armastada, kas siit või mujalt tuleneb järgmine probleem: talle ei piisa su armastusest, sa pole piisavalt hea. Kui sa teed ühtmoodi, oled ebapuudulik, kui teed teistmoodi (nagu tema justkui eeldaks), pole ka see piisavalt hea, süüdi jääd sa igal juhul. Mind isiklikult ajab just see viimane hulluks. Küsimusele: mida sina siis tahad?, vastust ei tule. Kui on tüli, on esimene reaktsioon kõige ja kõigi süüdistamine, vihane karjumine, jõuline süüdistamine. Minu viga on see, et ma ei suuda peale karjumist teda rahule jätta, üritan ennast õigustada ja kaitsta ja argumente ja näiteid tuua, täiesti automaatselt. Saaks ju teise tuppa minna ja vait olla, aga ma ei saa, mul on tunne, et mulle tehakse liiga, ma ei taha alla jääda, ma tahan, et ta minu seisukohti ka näeks, sest mulle tundub, et süüdistamise laviini all ta ei näe, ei kuule. Kuidas tegelikult on ja mida südames mõtleb, ei tea, ta ei räägi.

Minul on empaatiavõimetu laps. Kui ma peaks raskelt haigeks jääma, siis klaasi vett ta mulle ei ulataks. Kui ma peaks ära surema, siis ta kehitaks õlgu ja astuks üle. Olen sellega nagu harjunud, aga kui näen teistsuguseid ema-lapse suhteid, siis torkab valusalt. Kõige raskematel hetkedel kujutan piltlikult ette kuidas kohe kui ta 18 saab pakin kõik tema asjad, tõstan ukse taha, vahetan ukselukud ära ja aidaa. Reaalsuses see muidugi nii ei lähe, sest lihast last on väga raske välja visata. Ma olen korduvalt mõelnud, et kui mul oleks lapse asemel selline mees, siis jalutaksin pikema jututa minema, mis saaks olla lihtsam. Lapsest “lahku minna” paraku ei ole võimalik. Mis toobki mind selle juurde, et kuigi saan teist kõigist hästi aru ja väga kurb on lugeda, siis kaasa tunda on raske. Ei saa ma aru kuidas ennast vabatahtlikult vaimselt invaliidideks peksta lastakse. Piinlete aastakümneid ise ja piinate oma lapsi, saate vaimseid häireid. Keegi kavatseb lausa oma isiklikult elamispinnalt välja kolida, no mida??? Ilmselt ongi enda elu kõrvalt raske hinnata, aga lugedes tekib küll tunne, et tahaks teid kõvasti rapuda. Palun küsige enda käes, miks te sellist elu talute kui on võimalus ka normaalselt elada. Kogu selle kommentaaride hulga peale oli vist ainult 1-2 vastust kus selline suhe oli lõpetatud, teised mängivad neid sadomaso mänge ilmselt elu lõpuni.

#2932494:

Kallis teemaalgataja, ma olen sulle siiralt tänulik, et siia kirjutasid. See teema tekkis minu jaoks siia nii õigel ajal ja on mind palju aidanud. Kui enda loo kirja paneksin, oleks mõned asjad ehk teistmoodi, aga üldjoontes, olemuselt, on minul samasugune mees. Ja ma olen pea 20 aastat iga tüli puhul lõpuks tundnud, et mina olen selles süüdi, minus on viga, minu vastutan, mina eksin, mina pole piidavalt hea… Sest mind on nii arvama pandud. Sest minu kõrval on inimene, kes pole kunagi milleski süüdi, kes ei tee kunagi vigu, kes kunagi ei eksi. Samuti nn vanakooli mees, kellel on “põhimõtted” ja kes ütleb, et tema ongi selline ja temale ongi lubatud ja tema võibki, sest tema on tema.

Jah, palju head ja ilusat on ka. Muidu seda peret ju polekski. Ta on omal alal absoluutne tipp. Me töötame ühe alal ja mul on temalt ikka veel nii palju õppida. Pean temast väga lugu, sest ta on proff ja oma valdkonnas parim. Huvitav vestluskaaslane, muljetavaldav suhtleja, särav isiksus. Suhtlusringkond ja tuttavate ring on suur, väga suur. Kuid päris sõpru ei ole, paljude sugulaste ja pereliikmetega ei suhtle. Olengi hakanud aru saama, et ta näitab oma negatiivset palet neile, kes ei lähe talle korda st pole olulised või siis neile, kelles ta on kindel (kes temast sõltuvad ega saa lahkuda). Mis veel tema kasuks on töötanud, on meie vanusevahe. See on tal hea relv jätmaks mind kõiges süüdlaseks, sest temal on ju elukogemus, tema teab, kuidas asjad on. Kuid emotsionaalse intelligentsusega on tal väga halvasti, seda justkui polekski. Empaatiat ka pole. Teiste inimeste tundeid ta mõista ei suuda ja alles nüüd ma hakkan aru saama (paljuski tänu sellele teemale siin), et pole lootustki, et ta kunagi mõistaks, mida mina tunnen. Või meie lapsed. Või teised lähedased. Ta pole võimaline seda mõistma ja see pole õpitav oskus.

Meie kooselu algusaastatel olid konfliktid tihedamad ja kergemad, sest ma andsin kiiremini alla. Olen kogu aeg püüdnud nn ellu jääda ja võtnud kiirelt süüdlase rolli. Viimastel aastatel ma olen muutunud selles osas, et õppinud ennast rohkem väärtustama. 40ndates naine lõppude lõpuks ei ole enam mingi rumal plika, ka minul on elukogemust ja õigus oma arusaamadele asjadest. Sellest tulenevalt aga on konfliktid muutund tõeliseks põrguks. Tüli saab üles tõmmata olematutest asjadest, piisab sellest, et minu hääletoon, näoilme või valitud sõnad on valed. Kusjuures olen lausa teinud ettepanekuid lindistamiseks, sest ta moonutab tegelikkust ja väidabki näiteks, et ma nähvasin, kuigi tegelikult olin jumala rahulik. Või tuleb koju, mul on hea tuju ja meel rõõmus, aga kuna talle see ei sobi, siis tüli üles tõmbamiseks küsib, miks mul paha tuju on?! Ja jaurabki seni selle jutuga, kuni ajabki mul tuju pahaks! Kui ma hakkan vastu vaidlema, et ma olen ju täiesti rahulik ja rõõmus, siis küsib, et miks sa ärritud, mis sul varjata on, mida sa plõksid jne. Ühe sõnaga, tühjast tüli tegemise meister. Tema saab ennast seejärel tühjaks karjuda, välja elada ning laadida täis negatiivsust, millest ta pistabki toituvat ja energiat saavat. Tüli võib kesta päevi, kus mina püüan mõistust säilitada ja rahulik olla, tema ainus suhtlemisviis on nähvamine, karjumine, mõnitamine jms. Sellest võiks pikalt kirjutada, aga kes teab, see teab, kuidas see käib.

Nüüd ma siis istun siin jälle uue tüli epitsentris ja mõtlen, et sel korral ma jätan endale siiski eneseväärikuse alles. Ma ei suuda endale enam andestada seda, et ma olen lasknud end tampida emotsionaalselt nii maha, et mina olen alati lõpuks see, kes süüdlasena vabandab, lepitust otsib ja kellele siis lõpuks armulikult andestatakse. Sest tegelikult ma ei ole süüdi. Ma tean ka seda, et sisimas mees mõistab, et ta elab koos targa ja toreda naisega, aga selle naise kinnihoidmiseks püüab ta teda “ohjata” just selliste võtetega. Et naine tunneks end väärtusetuna ja halvana.

Nagu ma ütlesin, meie elus on palju head. Ja mehe negatiivsusega ja empaatiavõimetusega ma tulen toime, kui see kõik on suunatud kodust väljapoole. Aga niipea, kui see tuleb minu ja laste pihta, olen ma haavatav ja nõrk, sest ma ei saa aru, kuidas inimene, kes peaks meid armastama, meiega sedasi käitub. Nüüd ma saan aru, et tema ei saagi aru saama, mida ta meile teeb. Mida ta mulle teeb. Ta ei ole võimaline tundma meie tundeid. Temale on lubatud emotsioonidega lahmerdamine, mina aga pean kõiki emotsioone endas hoidma, end tagasi hoidma. Tema võib kõike öelda, mina pean sõnu valima. Seda juttu võiks lõputult jätkata… Ma ei tea veel, mis edasi saab. Aga vähemalt ma tean, et ma pole üksi. Teadmine, et selliste meeste naisi on veel, pakub hetkel päris arvestatavat tuge. Tänan selle eest ????

Mul on seda kahju öelda, aga kirjeldus kõlab ehtsa sotsiopaadi moodi. Autismiga pole siin mingit pistmist, ta manipuleerib teistega täpselt nii nagu talle sobib ja arvab, et temale endale on kõik lubatud.