Esileht Pereelu ja suhted N.ö diagnoosiga mees

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 61 )

Teema: N.ö diagnoosiga mees

Postitas:
Kägu

Kusjuures olen lausa teinud ettepanekuid lindistamiseks, sest ta moonutab tegelikkust ja väidabki näiteks, et ma nähvasin, kuigi tegelikult olin jumala rahulik. Või tuleb koju, mul on hea tuju ja meel rõõmus, aga kuna talle see ei sobi, siis tüli üles tõmbamiseks küsib, miks mul paha tuju on?! Ja jaurabki seni selle jutuga, kuni ajabki mul tuju pahaks! Kui ma hakkan vastu vaidlema, et ma olen ju täiesti rahulik ja rõõmus, siis küsib, et miks sa ärritud, mis sul varjata on, mida sa plõksid jne. Ühe sõnaga, tühjast tüli tegemise meister. Tema saab ennast seejärel tühjaks karjuda, välja elada ning laadida täis negatiivsust, millest ta pistabki toituvat ja energiat saavat. Tüli võib kesta päevi, kus mina püüan mõistust säilitada ja rahulik olla, tema ainus suhtlemisviis on nähvamine, karjumine, mõnitamine

See ei ole aspergerile iseloomulik, see on nartsissistlik käitumine. Tegelikkuse moonutamine ja selle endale sobivalt sildistamine.

selle naise kinnihoidmiseks püüab ta teda “ohjata” just selliste võtetega. Et naine tunneks end väärtusetuna ja halvana.

Ka see ei ole aspergerglik.
Muidugi võib aspergeri sündroom esineda koos teiste häiretega, aga see ei ole päris sama, mida teemaalgataja kirjeldab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ta ei tulnud Soomest koju,

Keegi eespool jagas naised kaheks, et osad lähevad lahku ja osad kannatavad ära.
Rahast ärarippuvad naised ju unustasid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga sellest ta ei saa aru, et minu tööpäev lõppeb kell 10, sest ta ei suvatse mind aidata nõude pesemisel,lapse magama panemisel, vanemate laste õpetamisel. Ta on ju vanakooli mees, kes teeb vaid meestetöid. Ja neid on alati palju teha. Lausa nii palju, et mina pean teda ka aitama meestetöid teha. Tema suudab nüüd pärast teraapias käimist mõnikord nõud ära pesta, aga kuivatama pean ikka mina.

Aspergeriga peaks siiski olema võimalik seda asja nii lahendada, et sa paned oma päevase töökoormuse paberile kirja ja teed talle numbritega selgeks, et kui ta tahab õhtul keppi, siis peab ta kodustesse töödesse oma panuse andma, et jõuaks vähemalt pool kümme voodisse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ta on ju vanakooli mees, kes teeb vaid meestetöid. Ja neid on alati palju teha. Lausa nii palju, et mina pean teda ka aitama meestetöid teha. Tema suudab nüüd pärast teraapias käimist mõnikord nõud ära pesta, aga kuivatama pean ikka mina.

.

Kus teraapias ta käis ja kes suunas?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kallis teemaalgataja, ma olen sulle siiralt tänulik, et siia kirjutasid. See teema tekkis minu jaoks siia nii õigel ajal ja on mind palju aidanud. Kui enda loo kirja paneksin, oleks mõned asjad ehk teistmoodi, aga üldjoontes, olemuselt, on minul samasugune mees. Ja ma olen pea 20 aastat iga tüli puhul lõpuks tundnud, et mina olen selles süüdi, minus on viga, minu vastutan, mina eksin, mina pole piidavalt hea… Sest mind on nii arvama pandud. Sest minu kõrval on inimene, kes pole kunagi milleski süüdi, kes ei tee kunagi vigu, kes kunagi ei eksi. Samuti nn vanakooli mees, kellel on “põhimõtted” ja kes ütleb, et tema ongi selline ja temale ongi lubatud ja tema võibki, sest tema on tema.

Jah, palju head ja ilusat on ka. Muidu seda peret ju polekski. Ta on omal alal absoluutne tipp. Me töötame ühe alal ja mul on temalt ikka veel nii palju õppida. Pean temast väga lugu, sest ta on proff ja oma valdkonnas parim. Huvitav vestluskaaslane, muljetavaldav suhtleja, särav isiksus. Suhtlusringkond ja tuttavate ring on suur, väga suur. Kuid päris sõpru ei ole, paljude sugulaste ja pereliikmetega ei suhtle. Olengi hakanud aru saama, et ta näitab oma negatiivset palet neile, kes ei lähe talle korda st pole olulised või siis neile, kelles ta on kindel (kes temast sõltuvad ega saa lahkuda). Mis veel tema kasuks on töötanud, on meie vanusevahe. See on tal hea relv jätmaks mind kõiges süüdlaseks, sest temal on ju elukogemus, tema teab, kuidas asjad on. Kuid emotsionaalse intelligentsusega on tal väga halvasti, seda justkui polekski. Empaatiat ka pole. Teiste inimeste tundeid ta mõista ei suuda ja alles nüüd ma hakkan aru saama (paljuski tänu sellele teemale siin), et pole lootustki, et ta kunagi mõistaks, mida mina tunnen. Või meie lapsed. Või teised lähedased. Ta pole võimaline seda mõistma ja see pole õpitav oskus.

Meie kooselu algusaastatel olid konfliktid tihedamad ja kergemad, sest ma andsin kiiremini alla. Olen kogu aeg püüdnud nn ellu jääda ja võtnud kiirelt süüdlase rolli. Viimastel aastatel ma olen muutunud selles osas, et õppinud ennast rohkem väärtustama. 40ndates naine lõppude lõpuks ei ole enam mingi rumal plika, ka minul on elukogemust ja õigus oma arusaamadele asjadest. Sellest tulenevalt aga on konfliktid muutund tõeliseks põrguks. Tüli saab üles tõmmata olematutest asjadest, piisab sellest, et minu hääletoon, näoilme või valitud sõnad on valed. Kusjuures olen lausa teinud ettepanekuid lindistamiseks, sest ta moonutab tegelikkust ja väidabki näiteks, et ma nähvasin, kuigi tegelikult olin jumala rahulik. Või tuleb koju, mul on hea tuju ja meel rõõmus, aga kuna talle see ei sobi, siis tüli üles tõmbamiseks küsib, miks mul paha tuju on?! Ja jaurabki seni selle jutuga, kuni ajabki mul tuju pahaks! Kui ma hakkan vastu vaidlema, et ma olen ju täiesti rahulik ja rõõmus, siis küsib, et miks sa ärritud, mis sul varjata on, mida sa plõksid jne. Ühe sõnaga, tühjast tüli tegemise meister. Tema saab ennast seejärel tühjaks karjuda, välja elada ning laadida täis negatiivsust, millest ta pistabki toituvat ja energiat saavat. Tüli võib kesta päevi, kus mina püüan mõistust säilitada ja rahulik olla, tema ainus suhtlemisviis on nähvamine, karjumine, mõnitamine jms. Sellest võiks pikalt kirjutada, aga kes teab, see teab, kuidas see käib.

Nüüd ma siis istun siin jälle uue tüli epitsentris ja mõtlen, et sel korral ma jätan endale siiski eneseväärikuse alles. Ma ei suuda endale enam andestada seda, et ma olen lasknud end tampida emotsionaalselt nii maha, et mina olen alati lõpuks see, kes süüdlasena vabandab, lepitust otsib ja kellele siis lõpuks armulikult andestatakse. Sest tegelikult ma ei ole süüdi. Ma tean ka seda, et sisimas mees mõistab, et ta elab koos targa ja toreda naisega, aga selle naise kinnihoidmiseks püüab ta teda “ohjata” just selliste võtetega. Et naine tunneks end väärtusetuna ja halvana.

Nagu ma ütlesin, meie elus on palju head. Ja mehe negatiivsusega ja empaatiavõimetusega ma tulen toime, kui see kõik on suunatud kodust väljapoole. Aga niipea, kui see tuleb minu ja laste pihta, olen ma haavatav ja nõrk, sest ma ei saa aru, kuidas inimene, kes peaks meid armastama, meiega sedasi käitub. Nüüd ma saan aru, et tema ei saagi aru saama, mida ta meile teeb. Mida ta mulle teeb. Ta ei ole võimaline tundma meie tundeid. Temale on lubatud emotsioonidega lahmerdamine, mina aga pean kõiki emotsioone endas hoidma, end tagasi hoidma. Tema võib kõike öelda, mina pean sõnu valima. Seda juttu võiks lõputult jätkata… Ma ei tea veel, mis edasi saab. Aga vähemalt ma tean, et ma pole üksi. Teadmine, et selliste meeste naisi on veel, pakub hetkel päris arvestatavat tuge. Tänan selle eest 🙂

Mina omakorda olen sulle tänulik, et nii kenasti kirjeldasid oma kodust olukorda. Mul on plaan su tekst välja printida ja lasta mehel lugeda. Kas sellest kasu on, ei tea. Perekoolis käin salaja, sest mees vihkab seda. Väidetavalt on Perekool mu haigeks teinud, sest ma loen lollide kanade postitusi. Ja kui ma julgen öelda, aga inimesed (PK) arvab nii, siis ta ei saa aru, miks ma usun võõraid inimesi, aga teda ei usu. Seepärast ei saa ta aru, miks ma kaeban tema peale terapeudile, kui hoopis ta ise saaks mind aidata. Tema aitamine on see, et tee täpselt nii nagu ta ütleb ja kõik on hästi.

Kui ma rääkisin siin teraapiast, siis mina ise otsisin terapeudi välja ja esimesel korral käisin üksi. Me rääkisime tunde. Peamiselt mehe minevikust, sest tema lapsepõlv oli päris kohutav. Mehel on väga kehvad geenid ja olematu kasvatus. Ma ise olen ka katkisest perekonnast ja depressioonile kalduv inimene. Lisaks veel introvert, kellel samuti pole sõpru ja kes pelgab suuri seltskondi, esinemisi. Ehk siis tegelikult kunagi kohtudes mees n.ö valis minu välja, sest me olime natuke sarnased. Ta elus ei kannataks enda kõrval inimest, kes käib sõpradega väljas või üldse lobiseb tühjast-tähjast liiga palju. Talle nagu meeldibki naine, kes temast sõltub. See naine naljalt ei lahku ta kõrvalt, aga tema vajab enda kõrvale inimest. No ja alati on hea sõltuvale naisele ette heita seda, et tema oma diagnoosidega on elus palju saavutanud, aga naine kui “normaalne” inimene pole kuskile jõudnud. Ta kunagi ei arvesta sellega, et mina olen lapsi kasvatanud, tema töötamist toetanud ja lisaks ka teda töödes väga palju aidanud. Tema suudab ühe asjaga tegeleda süvitsi, kvaliteetselt, kasvõi 14 tundi päevas. Kõige muuga, mis pereelul aitab toimida, pean mina tegelema.
Mees on maininud, et ta ei vaata teisi naisi, sest esiteks tal pole selleks aega, tal pole selleks vajadust ja ta ei leiaks minust nagunii sobivamat partnerit endale. Ma ei ole ideaalne, aga ta suudab minuga koos elada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lugesin nüüd neid tänahommikusi vastuseid ja tõepoolest, minu mees on eelkõige nartsissist! Tunnen end praegu nii, nagu inimene, kes on teada saanud, mis teda vaevab st diagnoosi ja mis sellest, et haigus on alles, vähemalt nüüd tean, mis viga on 🙂 Sattusin heale artiklile, mis võtabki meie suhte hästi kokku, tema on nartsissist ja mina olen pesueht empaat. Mida rohkem ma loen nartsissistide kohta, seda enam veendun, et see ongi ju see inimene, kes mu kõrval on. Palju see teadmine mind nüüd aitab, saame näha. Küllap kirjutan siia veel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul, sellel algsel pohhuistil, on samuti väga suur äratundmisrõõm neid kirjeldusi lugeda. Ma muutusin isegi emotsionaalseks ja poetasin paar pisarat siin. Soovin teile kõikidele palju rahulikku meelt ja jaksu vastupidamiseks. Minu abikaasa on samuti muidu väga tore inimene, haritud, tegija, meeletu töövõimega, käed pole p..sest välja kasvanud jne. Suisa ideaalmees, kui ainult poleks seda külge, mida oma kõige lähedasematele näidatakse.

Tunnen üha enam, et mõnus on olla “kass, kes kõndis omapead”. Paar nippi ka, mis mind on aidanud. Kui mind järjekordselt mingis täiesti jaburas asjas süüdistatakse, siis tõmban omalt poolt vastu selle teema täiesti üle võlli ja absurdini. Näiteks kui mina olen väidetavalt süüdi, et mees õigel ajal üles ei ärganud, siis ütlengi talle, et jah, tead, ma käisin ekstra öösel sinu telefonis alarmi välja lülitamas. Sigaraske oli, sest ma ei oska selle iPhone’iga midagi peale hakata (mul on Androidil põhinev telefon), aga näe, pusisin mis ma pusisin, õnnestuski – jee!!! Selle peale pole mehel tavaliselt enam midagi öelda. Või kui on, siis järelikult ei olnud vastus veel piisavalt absurdne. Tuleb järgmine kord paremini proovida.

See tehtud ja tegemist vajavate asjade nimekiri ja nende võrdlemine on meil ka tavaline teema. No mis teha, tuleb siis harjuda, et kui on tarvis, et mees lapsele kuhugi vastu läheks, tuleb talle meilitsi selleks saata meeting request vastavate kellaaegade ja kohtadega. Pole hullu, elame siis nagu juhiks 24/7 mingit rahvusvahelist suurfirmat. Temal on kõik kirjas, muidu läheb hulluks. Olengi pidanud lihtsalt omalt poolt samaga vastama hakkama.

Mina olen lakanud ennast milleski süüdi tundmast või tunnistamast. Eks see ajab meest veel omakorda närvi, aga vähemalt ta teab, et sel teemal pole üldse mõtet arutama hakatagi, kuna ma niikuinii lihtsalt pole kunagi milleski süüdi, mis minu arvamust või käitumist puudutab ja milles tema mind süüdistada soovib. Soovitan teistelegi. Muidu pole minu meelest võimalik tervet mõistust säilitada. Olgu, mõnikord väga harva võib ennast natuke süüdi ka tunnistada kui selleks tõesti vajadus on. Aga ainult peale pikka arutelu. Mees peab ikka pingutama ka selle nimel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mees on maininud, et ta ei vaata teisi naisi,

Teisi naisi mittevaatav mees ei tule sellist asja mainima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Suhtlemisel on alati kaks poolt ja need kaks poolt peavad olema tasakaalus. Mõlemad pooled peavad elus käima kõrvuti, mitte et üks käib alandlikult teise taga. Kui lugeda siinseid “lugusid”, siis on näha et kommenterija tahab, et tema oleks “juht” ja vastaspool oleks tema kelgunöör. Kui see ei õnnestu, on vastaspool “diagnoosiga”. Diagnooside vorpimine on moes. Tegelikult aga teise inimese “märgistamise” taha pugemine näitab hoopis nende diagnoositajate endi võimukust ja ego.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

on näha et kommenterija tahab, et tema oleks “juht” ja vastaspool oleks tema kelgunöör.

Ei. Minu Aspi-külgedega mees heidab mulle ka ette, et ma tahan teda kontrollida. Ei taha, ma tahan, et ta arvestaks minuga. Et kui on meid mõlemaid puudutav olukord või mind kaasav olukord, siis mind teavitatakse sellest. See pole kontrollimine. Teise poole mugav “ujumine” on vastutusest kõrvalehiilimine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma tahan, et ta arvestaks minuga

Miks sa tahad et ta sinuga arvestaks, kui siinne Perekool on läbiimbunud “õpetustega” et teistega polegi vaja arvestada, hoopis “oma elu” on vaja elada ning vajadusel ka ignoreerida. Kõige lõpuks muidugi loosung “LAHUTA”!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ta kunagi ei arvesta sellega, et mina olen lapsi kasvatanud, tema töötamist toetanud ja lisaks ka teda töödes väga palju aidanud. Tema suudab ühe asjaga tegeleda süvitsi, kvaliteetselt, kasvõi 14 tundi päevas. Kõige muuga, mis pereelul aitab toimida, pean mina tegelema.

Pane kirja, pane kirja, arvuta oma töötunnid kõige sellega välja ja torka mehele nina ette. Kainelt ja rahulikult.
Teiseks lõpeta tema töötamise toetamine… sest tänamatus pole asi, mida peaks isegi aspergeri juures aktsepteerima.
Ja kolmandaks. Mul on aspergerist poeg. Loen siin teie muljeid ja saan aru, mis raskused võivad tema kaaslast tulevikus ees oodata. Lihtsalt ütlen, et… empaatia pole asi, mis tal puuduks. Võime kaasa tunda on tal olemas. Ta lihtsalt ei tunne alati ära olukordi, mil seda rakendama peaks. Eriti raske on tal kaasa tunda olukordades, kus teise inimese probleemides süüdistatakse teda, aga tema süüdi tegelikult ei ole. Näiteks – kui teine laps tema kõrval kukub ilma, et tema seda kuidagi põhjustanud oleks, siis on täiesti asjatu saada tema peale pahaseks, et ta ei jooksnud seda last kohe lohutama. Kui ta ise kukub, siis ta lihtsalt ajab ennast püsti ja teeb oma asja edasi ja mingit lohutamist ei oota. Vahel vihastab – kui kukkumine takistas teda planeeritud tegevuses. Aga etteheited teemal “miks sa teist last ei lohutanud” teevad talle haiget, päriselt ka. Ja sunnivad kaitsesse tõmbuma.
Usun, et see näide on muudesse olukordadesse ülekantav.
Ebaõiglast töökoormust, süüdistamist ja tänamatust ei pea keegi vaikides kannatama, aga mõnikord need kiidetud empaadid teevad hoopis ise aspergerile ülekohut ja haiget. Piir kahe inimese vahel ei peaks jooksma teise inimese privaatsfääri kaudu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ta kunagi ei arvesta sellega, et mina olen lapsi kasvatanud, tema töötamist toetanud ja lisaks ka teda töödes väga palju aidanud. Tema suudab ühe asjaga tegeleda süvitsi, kvaliteetselt, kasvõi 14 tundi päevas. Kõige muuga, mis pereelul aitab toimida, pean mina tegelema.

Pane kirja, pane kirja, arvuta oma töötunnid kõige sellega välja ja torka mehele nina ette. Kainelt ja rahulikult.

Teiseks lõpeta tema töötamise toetamine… sest tänamatus pole asi, mida peaks isegi aspergeri juures aktsepteerima.

Ja kolmandaks. Mul on aspergerist poeg. Loen siin teie muljeid ja saan aru, mis raskused võivad tema kaaslast tulevikus ees oodata. Lihtsalt ütlen, et… empaatia pole asi, mis tal puuduks. Võime kaasa tunda on tal olemas. Ta lihtsalt ei tunne alati ära olukordi, mil seda rakendama peaks. Eriti raske on tal kaasa tunda olukordades, kus teise inimese probleemides süüdistatakse teda, aga tema süüdi tegelikult ei ole. Näiteks – kui teine laps tema kõrval kukub ilma, et tema seda kuidagi põhjustanud oleks, siis on täiesti asjatu saada tema peale pahaseks, et ta ei jooksnud seda last kohe lohutama. Kui ta ise kukub, siis ta lihtsalt ajab ennast püsti ja teeb oma asja edasi ja mingit lohutamist ei oota. Vahel vihastab – kui kukkumine takistas teda planeeritud tegevuses. Aga etteheited teemal “miks sa teist last ei lohutanud” teevad talle haiget, päriselt ka. Ja sunnivad kaitsesse tõmbuma.

Usun, et see näide on muudesse olukordadesse ülekantav.

Ebaõiglast töökoormust, süüdistamist ja tänamatust ei pea keegi vaikides kannatama, aga mõnikord need kiidetud empaadid teevad hoopis ise aspergerile ülekohut ja haiget. Piir kahe inimese vahel ei peaks jooksma teise inimese privaatsfääri kaudu.

Empaatia ei ole sama asi kui võime kaasa tunda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma võin tuua mõne näite, mis minu silmis tähendab, et mehel puudub empaatiavõime. Näiteks, kui juttu on haigete loomade ravimisest, siis ta absoluutselt ei saa aru, miks inimene sekkub loodusesse. Need loomad tuleb magama panna, maha lasta jne. Üleüldse on arstid ühed jubedad inimesed. Nad rikastuvad rumalate inimeste arvel. Eriti just loomaarstid, sest tänapäeva lemmikloomapidaja on lolliks läinud ja piinab oma haiget looma selle asemel, et looma teise ilma saata. Erilised idioodid on veel need, kes suurte rahade eest loomadele operatsioone lasevad teha. Sama arvab mees ka inimeste kohta. Maailm on ülerahvastatud, arstid ravivad inimesi ja see on väga vale. On vaja sõdasid, katastroofe.
Teine näide selline, et rääkisin just mehele, kuidas Lääne-Virumaal mees oma eksnaise ära tappis. Selle peale ütles mees, et ju siis see naine näägutas nii palju.
Üleüldse ootab minu mees sõda. Ta niiväga tahaks rindele põmmutama minna. Hea meelega oleks kohe snaiper. Ta sobiks ka selleks ideaalselt. Rahulik, külm, kannatlik, kalkuleeriv, täpne. Aga väidetavalt natuke hoiaks teda tagasi lapsed. Ta siiski muretseb pere heaolu pärast, nii et ei saa väita, et mees vastutustundetu oleks.
Ehk siis mehe väidetel on alati tõetera sees, aga need on lihtsalt alati üle võlli ehk äärmuslikud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tuttav teema, just vaatan kinnisvarakuulutusi ja pean plaani välja kolida OMA elamispinnalt, sest mees keeldub välja kolimast (juba 4 aastat). Päris masendav. Oleme koos olnud ca 15 aastat, alguses tundus, et kuigi osad iseloomujooned-omadused häirivad, suudan neist muude positiivsete asjade toel mööda vaadata, aga nüüd enam ei jaksa, sest see vähenegi positiivne on kadunud. Olen meest praktiliselt pidevalt üleval pidanud, teda ennast see ei häiri üldse, et tema peale ei saa kindel olla. Ühtegi sõpra või eraelu tal ei ole, täiesti klammerdunud minu külge. Aga mulle ei tundu kuigi huvitav inimene, kelle ainus huvi olen mina. Oma eluvaadetelt on ta kinni jäänud kuhugi 50 aasta tagusesse aega, soovib sel viisil elu majandada ja korraldada. Absoluutselt initsiatiivitu kaasalohiseja. Iseenesest ei ole ta vist pahatahtlik, aga kuna tal puudub igasugune empaatiavõime, siis ei saa ta üldse aru, kuidas teised inimesed mõtlevad ja tunnevad. Minule on ta öelnud, et tema välja kolida ei kavatse, kui tahan temast lahti saada siis pean ta väevõimuga välja tõstma. Ma ei kujuta ette kuidas see välja näeks, kahe väikese lapse juuresolekul.

Lugemissoovitus aspergeri teemal. Kaks Graeme Simsion’i raamatut, “Naiseotsing” (2014 ) ja “Abielu Rosiega” (2015), viimane on esimese järg. Mõtlemapanevad ja toredad mõlemad.

Mina miinustasun Sinu postituse. SEST olin ise täpselt samasuguses olukorras 4a tagasi, kus samade omadustega mees ei kavatsenud MINU elamisest välja kolida. Ühiseid lapsi ega abielu meil õnneks polnud ja kuna lapsed nagunii olid olukorraga kursis, siis jah, ma olin valmis, et minu teismeline tütar pigem näeks pealt jõuga väljatõstmist, kui et tal jäävadki kestma ootamatud nutuhood, mis olid tingitud ebastabiilsest kodusest õhkkonnast ning sellest, et koju ei juletud enam oma sõprugi kutsuda. Kui Sa annad alla ja kolid välja omaenda elamispinnalt, siis jäädki mehe sponsoriks kuni tema surmani. Me ei tea, kuidas seadusi muudetakse, praegu on väljatõstmine tüütu ja keeruline, aga siiski teostatav, aga tulevikus äkki, kui mees on seal juba 30a elanud..siis jääbki nii ja kus Sa ta enam saadad? Einoh, kui oled nii jõukas,et lubada endale mitut elamispinda, siis muidugi. Aga mina tänasin õnne, et mees seal midagi toimetanud (remontinud)ei olnud ja mina talle nö. “võlgu ei jäänud” ja peale politseile avalduse tegemist tuldi kodust olukorda päris kiiresti kontrollima väikese ette teatamisega, mis loomulikult kiirendas tema lahkumist. Ilma sekkumiseta polekski temast lahti saanud. Maksin loomulikult üksi nii laenu kui kommunaale ja väga pikka aega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma võin tuua mõne näite, mis minu silmis tähendab, et mehel puudub empaatiavõime. Näiteks, kui juttu on haigete loomade ravimisest, siis ta absoluutselt ei saa aru, miks inimene sekkub loodusesse. Need loomad tuleb magama panna, maha lasta jne. Üleüldse on arstid ühed jubedad inimesed. Nad rikastuvad rumalate inimeste arvel. Eriti just loomaarstid, sest tänapäeva lemmikloomapidaja on lolliks läinud ja piinab oma haiget looma selle asemel, et looma teise ilma saata. Erilised idioodid on veel need, kes suurte rahade eest loomadele operatsioone lasevad teha.

Selle osaga olen mina täiesti nõus. Üks asi on, kui pere ravib oma lemmikut, enda raha eest. Las siis ravib. Ka oma kassi 400€ maksnud operatsiooni maksin ma kinni, sest ta on meie armastatud lemmik, pealegi alles noor ja tugev kassike, kelle elu kolme jalaga poleks just eriti elamisväärne olnud. Tema puhul oli ette teada, et operatsioon päästab ta neljanda jala ja ta saab jälle ringi joosta, puu otsa ronida jne… aga teine teema need hulkuvad, kodutud ja saja haigusega kassikolooniad, kelle ravimiseks netis pidevalt raha kerjatakse. Mitte midagi ei juhtu, kui need raskelt haiged kassikarjad magama panna. Mitte keegi ei tunne neist puudust juba praegu, ei tunneks ka siis.. Jääks varjupaikadele ja hoiukodudele paalju rohkem raha alles, et tegeleda nendele tervetele loomadele kodu leidmisega, kes seal juba aastaid oma kodu ootavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu mees oli borderline. Kunagi ei teadnud, mis hetkel armastab ja mis hetkel maha jätab. Mõne minuti jooksul olukord muutus. Ise ütles, et maha jätmised ja rünnakud tulevad vihast.
Diagnoosida ei lasknud, hiljem, kui hakkasin ise käima mööda arste ja psühholooge, igalt poolt tuli tagasiside, et tüüpiline B. Ja kui pole piisavalt enesekontrolli, lapsepõlves toetust jms, siis ole õnnelik, et tulema said.
Äratulemise hetkeks olin nii mina kui lapsed täiesti lagunenud ja kogu aeg hirmul. Me ei teadnud kunagi, mis järgmiseks juhtub, ükski kokkulepe kunagi polnud oluline.
Alati olin süüdi mina. ja mõnikord lapsed- nad võtsid liiga palju minu tähelepanu mehe arust.
Olen nüüd ära kolinud, aga ikka veel ei tunne end hästi, ei usalda inimesi. ja lapsed ikka veel kardavad ning ei lase enda ellu kedagi, ka tõelisi sõpru mitte.
Haige inimesega kohanemine on suurepärane, aga kui see toimub sinu ja laste arvelt, siis ebaaus.
Mine ära, niikaua kui suudad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jaaaaa… tuttav teema. Ma pakuks ise oma mehele borderline sündroomi, kindlasti bipolaarsust ja mingil määral isegi skisofreeniat. Kui sellest kõigest oma püshholoogilie rääkisin pakkus tema, et on tegemist nö. kombo mitmest asjast koos.
See elu on rohkem kui ameerika mäed. Võib olla täiesti nii ideaalne mees ja teisalt paari tunniga nagu lõigatult hoopis keegi teine, see kes teeb toa kottpimedaks ja ei taha mitte ühtegi heli kuulda ega valgust näha. Kogu maailmast on hetkega kopp ees, abosluutselt kõigest! Siis ei saa üldse kontakti inimesega, ta keeldub vastamast ühelegi asjale, lihtsalt vaatab midagi ja ei vasta! Mina olen jällegi segaduses, kas mina olen midagi valesti teinud. Nagu ikka sellised inimesed ise ei saa aru, et midagi valesti on! Ja ei tee mitte ühegi nipiga selgeks, et oleks abi vaja. Ei vaikselt aasta jooksul ümber nurga pehmelt selgitades või peale käratatdes et abi on vaja.
Need kellel puudub kogemus, ei ole vaja küsida miks sellisega üldse koos olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kägu, kes Sa kirjutasid 28. septembril kell 06.37 — mina olen Sulle otsatult tänulik, sest ositi on Sinu lugu sõna-sõnalt minu lugu … Keegi pani kirja selle, mida mina ei ole siiani suutnud.

Ja ma olen pea 20 aastat iga tüli puhul lõpuks tundnud, et mina olen selles süüdi, minus on viga, minu vastutan, mina eksin, mina pole piidavalt hea… Sest mind on nii arvama pandud. Sest minu kõrval on inimene, kes pole kunagi milleski süüdi, kes ei tee kunagi vigu, kes kunagi ei eksi. Samuti nn vanakooli mees, kellel on “põhimõtted” ja kes ütleb, et tema ongi selline ja temale ongi lubatud ja tema võibki, sest tema on tema.

Suhtlusringkond ja tuttavate ring on suur, väga suur. Kuid päris sõpru ei ole, … Olengi hakanud aru saama, et ta näitab oma negatiivset palet neile, kes ei lähe talle korda st pole olulised või siis neile, kelles ta on kindel (kes temast sõltuvad ega saa lahkuda).

Kuid emotsionaalse intelligentsusega on tal väga halvasti, seda justkui polekski. Empaatiat ka pole. Teiste inimeste tundeid ta mõista ei suuda ja alles nüüd ma hakkan aru saama (paljuski tänu sellele teemale siin), et pole lootustki, et ta kunagi mõistaks, mida mina tunnen. Või meie lapsed. Või teised lähedased. Ta pole võimaline seda mõistma ja see pole õpitav oskus.

40ndates naine lõppude lõpuks ei ole enam mingi rumal plika, ka minul on elukogemust ja õigus oma arusaamadele asjadest. Sellest tulenevalt aga on konfliktid muutund tõeliseks põrguks. Tüli saab üles tõmmata olematutest asjadest, piisab sellest, et minu hääletoon, näoilme või valitud sõnad on valed. Kusjuures olen lausa teinud ettepanekuid lindistamiseks, sest ta moonutab tegelikkust ja väidabki näiteks, et ma nähvasin, kuigi tegelikult olin jumala rahulik.

Täpselt minu elu, aga kellegi teise sõnastatud …

Nagu mitmed eelkõnelejad on öelnud, hakkab selline suhe tervisele. Mina sain paar aastat tagasi ränga diagnoosi. Algul tundus, et see muudab meie suhet, kuid pärast umbes nädalaajast lähedust oli kõik täpselt nii nagu enne.

Minu abikaasa on edukas ja see teeb meie suhte ses mõttes keerulisemaks, et mina oma humanitaarharidusega tema palgaga võistelda ei suuda.
Kõigele lisaks on tal ‘legaalne silmarõõm’ — kolleeg, kellega tehakse õlg-õla kõrval 10 tundi päevas tähtsaid otsuseid ja kellele minu kaasa saadab sõnumeid ka töövälisel ajal. Mees ise ütleb, et haugun vale puud ja et kui tahaks petta, siis teeks seda nii, et ma ei saaks arugi. Tore teada.

Selguse huvides: minu kaasa ei ole ei Asperger ega ilmselt mitte ka sotsiopaat. Kuid emotsionaalselt vägivaldne küll. Ja empaatia kahjuks puudub, vähemalt kõige lähemate suhtes. Kuna tunnen, et lähen niimoodi otseteed allavett, siis olen proovinud rääkida, olen pakkunud, et oleme mõnda aega eraldi jne. Põhimõtteliselt ei vasta ta midagi, kõnnib minema ja järgmised paar kuud ei räägi me sõnagi (kui just mina vabandama ei lähe). Ja nii oleme me elanud ligi 20 aastat.
Kahjuks pole ka terapeudi külastamine aidanud, sest meie paariteraapia muutus kiiresti mehe personaalsessiooniks teemal, kui suur mure on tal laste ja nende õppeedukuse pärast.

Miks kirjutan/ kurdan? Hea on aru saada ja välja öelda midagi, mida olen püüdnud juba aastaid enda sees selgeks mõelda, kuid pole suutnud. Ja mõista, et meie hädade algpõhjus ei ole tingimata ainult mina …
Ja kuigi ma ei soovi kellelegi sellist muret, on tõesti lohutav teada, et ma ei ole päris üksi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda kõike lugedes tundub, et mul on nö diagnoosiga ema. Borderline isiksusehäirest ei olnud ma midagi kuulnud, aga lähemalt lugedes http://piiripealne.hol.es tuli kõik liiga tuttav ette. Praegu, täisealisena kogen seda vähem, sest ei ela aastakümneid emaga koos, kuid ometi suudab ka telefoni teel või külas käies alati leida põhjuse moraalitsemiseks, kuidas peaks asjad olema ja mida mina valesti teen. Lapsepõlvest mäletan väga palju vihahooge, tutistamisi ja karjumist. Kunagi ei olnud teada, mis selle võib vallandada, laste vastu suunatud füüsilist vägivalda oli meil palju, vanemad omavahel ei kakelnud. Oma arvamust mul olla ei tohtinud ja ema ütlustele vastu ei tohtinud vaielda, siis oli käsi tutistamiseks pikalt väljas. Täna on ta pensionär, aga mina ei ole veel näinud, et oma elu naudiks või sellest rõõmu tunneks. Alati on kõik halvasti, aga on kindlad objektid, keda imetleb ja kiidab taevani. Tavaliselt kipuvad need olema sõbranna või sugulase lapsed, kes oma vanemate eest hirmus hästi hoolitsevad. Sellest loen välja vihje, et tema on laste poolt unarusse jäetud. Ei külasta me teda piisavalt tihti, ei aita majapidamises, ei paku seltsi.
Vaprad naised, kes sellise diagnoosiga mehe kõrval vastu peavad. Minu lapsepõlv oli küll põrgu ja täiskasvanunagi hoian pigem eemale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aspergerist mees vaevalt, et prooviks kedagi tahtlikult manipuleerida või üle sõita. Neil ei ole vertikaalseid võimusuhteid. On vaid tõde, see üks ja ainus tõde. Faktid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Igaüks ise teab, et kas vabandab oma suhet välja diagnoosiga või tegelikult on mees vaimselt vägivaldne. Füüsilisele vägivallale eelneb alati aastatepikkune vaimne vägivald. See, mida ma siit loen on vaimne vägivald. Diganoosiga mehele tasub seda rääkida ja ta ehmub, vägivaldne mees ilmselt muutub eriti värdjaks peale seda. Füüsiline vägivald algab aga siis kui ähvardate lahkuda ja see võib mõnele surmaga lõppeda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aspergerid ei ole tahtlikult vägivaldsed, nad lihtsalt ei saa aru. Siiralt.
Need teised variandid, jah. Olen elanud ka koos mehega, kellele hiljem panin tagantjärele diagnoosiks düssotsiaalne. Kõik klappis. Aga selle äratundmine võttis aega ja vaeva.
https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/60-isiksushaired.htm

Muide, hoiatus – kui ma seda isiksusehäirete lehekülge loen, siis leian pea igast häirest vähemalt paar joont, mis klapivad minu endaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu kogetud paar tähelepanekut raskete inimeste kohta.
Neil on katastroofmõtlemine, et kõik on väga halvasti ja korda teha pole midagi, võimatu, kõik on võimatu, eriti tülisituatsioonis, sellest ka avatud diskussiooni puudumine ja tunne, et sa võitled võimatu vastasega.
Alguse näib kõik saavat nende sügavast negatiivsest enesetunnetusest, neile tihti tundub, et neid rünnatakse, nende vastu ollakse, nende üle naerdakse, irvitatakse. See vist on seos nartsissismiga, oma mina saab tavapärasest palju-palju tugevamalt pihta.
See soovitus keerata kõik süüdistused absurdini on hea, olen ka kogenud, kuidas teine pool selle peale vakatab ja justkui selgelt mõtlema hakkab, et nii hull ei saa ju asi olla! Samas, tuleks vist ettevaatlik olla, kui su vastas on vägivaldne psühhopaat või düssotsiaalne, talle võib täiesti tõsiselt tunduda, et sa naerad tema üle, ta ei talu seda ja saad tõsise füüsilise vägivalla osaliseks. Mul endal on vahel automaatne komme sellised liigsüüdistused naljaks keerata, aga peab inimest tundma, kellega see annab hea tagajärje.
Põhimõtteliselt pead sa ise olema tugeva psüühikaga ja/või tark, eriti emotsionaalselt tark, mis tähendab ka julgust avatusele, et kooselus toime tulla.
Tihti juhtub ka see, et algusaastatel on põnev ja väljakutset pakkuv, elu kestel ja kohustuste kasvades saab kooselust aga tõeline proovikivi, su psüühika justkui venib välja ja sa ei taastu enam täielikult kogu negatiivsusest, eriti kui oled ise hästi empaatiline inimene ja muutud iga kord ise veidike kurvemaks, miks teinepool ometi ei märka, ei tunne, ei saa aru.
Raske on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kallis teemaalgataja, ma olen sulle siiralt tänulik, et siia kirjutasid. See teema tekkis minu jaoks siia nii õigel ajal ja on mind palju aidanud. Kui enda loo kirja paneksin, oleks mõned asjad ehk teistmoodi, aga üldjoontes, olemuselt, on minul samasugune mees. Ja ma olen pea 20 aastat iga tüli puhul lõpuks tundnud, et mina olen selles süüdi, minus on viga, minu vastutan, mina eksin, mina pole piidavalt hea… Sest mind on nii arvama pandud. Sest minu kõrval on inimene, kes pole kunagi milleski süüdi, kes ei tee kunagi vigu, kes kunagi ei eksi. Samuti nn vanakooli mees, kellel on “põhimõtted” ja kes ütleb, et tema ongi selline ja temale ongi lubatud ja tema võibki, sest tema on tema.

Jah, palju head ja ilusat on ka. Muidu seda peret ju polekski. Ta on omal alal absoluutne tipp. Me töötame ühe alal ja mul on temalt ikka veel nii palju õppida. Pean temast väga lugu, sest ta on proff ja oma valdkonnas parim. Huvitav vestluskaaslane, muljetavaldav suhtleja, särav isiksus. Suhtlusringkond ja tuttavate ring on suur, väga suur. Kuid päris sõpru ei ole, paljude sugulaste ja pereliikmetega ei suhtle. Olengi hakanud aru saama, et ta näitab oma negatiivset palet neile, kes ei lähe talle korda st pole olulised või siis neile, kelles ta on kindel (kes temast sõltuvad ega saa lahkuda). Mis veel tema kasuks on töötanud, on meie vanusevahe. See on tal hea relv jätmaks mind kõiges süüdlaseks, sest temal on ju elukogemus, tema teab, kuidas asjad on. Kuid emotsionaalse intelligentsusega on tal väga halvasti, seda justkui polekski. Empaatiat ka pole. Teiste inimeste tundeid ta mõista ei suuda ja alles nüüd ma hakkan aru saama (paljuski tänu sellele teemale siin), et pole lootustki, et ta kunagi mõistaks, mida mina tunnen. Või meie lapsed. Või teised lähedased. Ta pole võimaline seda mõistma ja see pole õpitav oskus.

Meie kooselu algusaastatel olid konfliktid tihedamad ja kergemad, sest ma andsin kiiremini alla. Olen kogu aeg püüdnud nn ellu jääda ja võtnud kiirelt süüdlase rolli. Viimastel aastatel ma olen muutunud selles osas, et õppinud ennast rohkem väärtustama. 40ndates naine lõppude lõpuks ei ole enam mingi rumal plika, ka minul on elukogemust ja õigus oma arusaamadele asjadest. Sellest tulenevalt aga on konfliktid muutund tõeliseks põrguks. Tüli saab üles tõmmata olematutest asjadest, piisab sellest, et minu hääletoon, näoilme või valitud sõnad on valed. Kusjuures olen lausa teinud ettepanekuid lindistamiseks, sest ta moonutab tegelikkust ja väidabki näiteks, et ma nähvasin, kuigi tegelikult olin jumala rahulik. Või tuleb koju, mul on hea tuju ja meel rõõmus, aga kuna talle see ei sobi, siis tüli üles tõmbamiseks küsib, miks mul paha tuju on?! Ja jaurabki seni selle jutuga, kuni ajabki mul tuju pahaks! Kui ma hakkan vastu vaidlema, et ma olen ju täiesti rahulik ja rõõmus, siis küsib, et miks sa ärritud, mis sul varjata on, mida sa plõksid jne. Ühe sõnaga, tühjast tüli tegemise meister. Tema saab ennast seejärel tühjaks karjuda, välja elada ning laadida täis negatiivsust, millest ta pistabki toituvat ja energiat saavat. Tüli võib kesta päevi, kus mina püüan mõistust säilitada ja rahulik olla, tema ainus suhtlemisviis on nähvamine, karjumine, mõnitamine jms. Sellest võiks pikalt kirjutada, aga kes teab, see teab, kuidas see käib.

Nüüd ma siis istun siin jälle uue tüli epitsentris ja mõtlen, et sel korral ma jätan endale siiski eneseväärikuse alles. Ma ei suuda endale enam andestada seda, et ma olen lasknud end tampida emotsionaalselt nii maha, et mina olen alati lõpuks see, kes süüdlasena vabandab, lepitust otsib ja kellele siis lõpuks armulikult andestatakse. Sest tegelikult ma ei ole süüdi. Ma tean ka seda, et sisimas mees mõistab, et ta elab koos targa ja toreda naisega, aga selle naise kinnihoidmiseks püüab ta teda “ohjata” just selliste võtetega. Et naine tunneks end väärtusetuna ja halvana.

Nagu ma ütlesin, meie elus on palju head. Ja mehe negatiivsusega ja empaatiavõimetusega ma tulen toime, kui see kõik on suunatud kodust väljapoole. Aga niipea, kui see tuleb minu ja laste pihta, olen ma haavatav ja nõrk, sest ma ei saa aru, kuidas inimene, kes peaks meid armastama, meiega sedasi käitub. Nüüd ma saan aru, et tema ei saagi aru saama, mida ta meile teeb. Mida ta mulle teeb. Ta ei ole võimaline tundma meie tundeid. Temale on lubatud emotsioonidega lahmerdamine, mina aga pean kõiki emotsioone endas hoidma, end tagasi hoidma. Tema võib kõike öelda, mina pean sõnu valima. Seda juttu võiks lõputult jätkata… Ma ei tea veel, mis edasi saab. Aga vähemalt ma tean, et ma pole üksi. Teadmine, et selliste meeste naisi on veel, pakub hetkel päris arvestatavat tuge. Tänan selle eest 🙂

Su mees on puhas NARTSITSISST. Palun uuri seda teemat. Youtubes on palju-palju videosid. Minu soovitus- põgene sellise eest kuni pole veel hilja. Ime, et sa veel mingit psüühikahäiret pole saanud sellisega koos elades. Ma olin 7 aastat koos, sain kroonilise depressiooni.
Lihtsalt põgene.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli selline eks, kes väitis, et ta pole kunagi kedagi armastanud ja tal on südame kohapeal nö tühjus. Et ta kasutab vaid inimesi elus ära ja teeb kõike selle nimel, et ise mingit kasu saada, teiste tunnetest ta ei hooli. Mina nägin selles ohumärke ja lahkusin suhtest üsna kiirelt.

Nüüd, aastaid hiljem, kuulsin, et tal on abikaasa ja kaks armsat põngerjat.

Paratamatult pani mõtlema, kas ta ajas lihtsalt mulle mingit jama või ongi olemas naisi, kes sellise asjaga lepivad ja sellise mehega lausa pere soovivad luua.

Teemaalgataja, kas sina olid mehe sellisest käitumisest varem teadlik? Või tuli ta psühhopaadi-külg välja alles siis, kui juba abielu ja lapsed olemas olid?

Minu kokkupuude: inimene pole nõus ühestki tundest rääkima, läheb hästi vihaseks, ka näiteks selle peale, kui tahad temaga oma kurbust jagada. Vaikida võib nädalaid, vist isegi kuid, kui ise rääkima ei lähe, teda see ei paista kuidagi häirivat. Muidu eneseväljendusega ega sõnavara puudusega probleeme pole, räägib liigagi palju ja ilmekate näidete varal, aga kui sind karistada tahab, vaikib. Tunneb, et naine võimutseb tema üle, kui naine tahab midagi selgeks rääkida ja hakkab sellele jõuliselt ja vihaselt vastu. Samas tunneb alaväärsust, et teda ju polegi võimalik armastada, kas siit või mujalt tuleneb järgmine probleem: talle ei piisa su armastusest, sa pole piisavalt hea. Kui sa teed ühtmoodi, oled ebapuudulik, kui teed teistmoodi (nagu tema justkui eeldaks), pole ka see piisavalt hea, süüdi jääd sa igal juhul. Mind isiklikult ajab just see viimane hulluks. Küsimusele: mida sina siis tahad?, vastust ei tule. Kui on tüli, on esimene reaktsioon kõige ja kõigi süüdistamine, vihane karjumine, jõuline süüdistamine. Minu viga on see, et ma ei suuda peale karjumist teda rahule jätta, üritan ennast õigustada ja kaitsta ja argumente ja näiteid tuua, täiesti automaatselt. Saaks ju teise tuppa minna ja vait olla, aga ma ei saa, mul on tunne, et mulle tehakse liiga, ma ei taha alla jääda, ma tahan, et ta minu seisukohti ka näeks, sest mulle tundub, et süüdistamise laviini all ta ei näe, ei kuule. Kuidas tegelikult on ja mida südames mõtleb, ei tea, ta ei räägi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Maailm on ülerahvastatud, arstid ravivad inimesi ja see on väga vale. On vaja sõdasid, katastroofe.

Oot-oot, siin on nüüd suur vasturääkivus. Maailm on ülerahvastatud, aga tal/teil on lapsed?
Kuidas sellest aru saada? Kas mingid teised on need, kes oma arvukust reguleerima peaksid?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on empaatiavõimetu laps. Kui ma peaks raskelt haigeks jääma, siis klaasi vett ta mulle ei ulataks. Kui ma peaks ära surema, siis ta kehitaks õlgu ja astuks üle. Olen sellega nagu harjunud, aga kui näen teistsuguseid ema-lapse suhteid, siis torkab valusalt. Kõige raskematel hetkedel kujutan piltlikult ette kuidas kohe kui ta 18 saab pakin kõik tema asjad, tõstan ukse taha, vahetan ukselukud ära ja aidaa. Reaalsuses see muidugi nii ei lähe, sest lihast last on väga raske välja visata. Ma olen korduvalt mõelnud, et kui mul oleks lapse asemel selline mees, siis jalutaksin pikema jututa minema, mis saaks olla lihtsam. Lapsest “lahku minna” paraku ei ole võimalik. Mis toobki mind selle juurde, et kuigi saan teist kõigist hästi aru ja väga kurb on lugeda, siis kaasa tunda on raske. Ei saa ma aru kuidas ennast vabatahtlikult vaimselt invaliidideks peksta lastakse. Piinlete aastakümneid ise ja piinate oma lapsi, saate vaimseid häireid. Keegi kavatseb lausa oma isiklikult elamispinnalt välja kolida, no mida??? Ilmselt ongi enda elu kõrvalt raske hinnata, aga lugedes tekib küll tunne, et tahaks teid kõvasti rapuda. Palun küsige enda käes, miks te sellist elu talute kui on võimalus ka normaalselt elada. Kogu selle kommentaaride hulga peale oli vist ainult 1-2 vastust kus selline suhe oli lõpetatud, teised mängivad neid sadomaso mänge ilmselt elu lõpuni.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu mees tõenäoliselt asperger.
Ei manipuleeri, on siiras, heatahtlik. Ta loogika on aga väga äraspidine, ta ei oska inimesi “lugeda”, ei oska ega taha olla lähedane. Näiteks telefonis räägib muga, nagu ma oleksin võõras inimene. Füüsilist kontakti väga ei taha. Sõpru tal pole. Seltskonnas ütleb hästi kohatuid asju vahel (mitte halvasti), kui räägib mingit lugu, siis jätab näiteks faktid rääkimata vahepealt, mis võimaldaks publikul loost aru saada.
On arvudemaailmas ülitugev olnud mudilasest peale ja eelistab seda inimestele.
Mu mees tõsiselt üritab samas, aga ta on nagu on, ega see ei muutu.
Tal on väga palju positiivseid külgi, aga see emotsionaalne ja füüsiline üksiolek on kurnav mu jaoks.
Lastega saab ta seni hästi läbi, kuni lapsed ise õhinal temaga suhtlevad. Teismelisest aru ta ei saa ja empaatiat ei oma (ei oska ennast lapse olukorda panna, on paindumatu).
Tahab, et elu käiks reeglite järgi, millest aru saab.

Mina teie kirjeldustes autisti küll ära ei tunne.
Nad ei manipuleeri ega ole meelega halvad.
Lihtsalt on teistsugused.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kallis teemaalgataja, ma olen sulle siiralt tänulik, et siia kirjutasid. See teema tekkis minu jaoks siia nii õigel ajal ja on mind palju aidanud. Kui enda loo kirja paneksin, oleks mõned asjad ehk teistmoodi, aga üldjoontes, olemuselt, on minul samasugune mees. Ja ma olen pea 20 aastat iga tüli puhul lõpuks tundnud, et mina olen selles süüdi, minus on viga, minu vastutan, mina eksin, mina pole piidavalt hea… Sest mind on nii arvama pandud. Sest minu kõrval on inimene, kes pole kunagi milleski süüdi, kes ei tee kunagi vigu, kes kunagi ei eksi. Samuti nn vanakooli mees, kellel on “põhimõtted” ja kes ütleb, et tema ongi selline ja temale ongi lubatud ja tema võibki, sest tema on tema.

Jah, palju head ja ilusat on ka. Muidu seda peret ju polekski. Ta on omal alal absoluutne tipp. Me töötame ühe alal ja mul on temalt ikka veel nii palju õppida. Pean temast väga lugu, sest ta on proff ja oma valdkonnas parim. Huvitav vestluskaaslane, muljetavaldav suhtleja, särav isiksus. Suhtlusringkond ja tuttavate ring on suur, väga suur. Kuid päris sõpru ei ole, paljude sugulaste ja pereliikmetega ei suhtle. Olengi hakanud aru saama, et ta näitab oma negatiivset palet neile, kes ei lähe talle korda st pole olulised või siis neile, kelles ta on kindel (kes temast sõltuvad ega saa lahkuda). Mis veel tema kasuks on töötanud, on meie vanusevahe. See on tal hea relv jätmaks mind kõiges süüdlaseks, sest temal on ju elukogemus, tema teab, kuidas asjad on. Kuid emotsionaalse intelligentsusega on tal väga halvasti, seda justkui polekski. Empaatiat ka pole. Teiste inimeste tundeid ta mõista ei suuda ja alles nüüd ma hakkan aru saama (paljuski tänu sellele teemale siin), et pole lootustki, et ta kunagi mõistaks, mida mina tunnen. Või meie lapsed. Või teised lähedased. Ta pole võimaline seda mõistma ja see pole õpitav oskus.

Meie kooselu algusaastatel olid konfliktid tihedamad ja kergemad, sest ma andsin kiiremini alla. Olen kogu aeg püüdnud nn ellu jääda ja võtnud kiirelt süüdlase rolli. Viimastel aastatel ma olen muutunud selles osas, et õppinud ennast rohkem väärtustama. 40ndates naine lõppude lõpuks ei ole enam mingi rumal plika, ka minul on elukogemust ja õigus oma arusaamadele asjadest. Sellest tulenevalt aga on konfliktid muutund tõeliseks põrguks. Tüli saab üles tõmmata olematutest asjadest, piisab sellest, et minu hääletoon, näoilme või valitud sõnad on valed. Kusjuures olen lausa teinud ettepanekuid lindistamiseks, sest ta moonutab tegelikkust ja väidabki näiteks, et ma nähvasin, kuigi tegelikult olin jumala rahulik. Või tuleb koju, mul on hea tuju ja meel rõõmus, aga kuna talle see ei sobi, siis tüli üles tõmbamiseks küsib, miks mul paha tuju on?! Ja jaurabki seni selle jutuga, kuni ajabki mul tuju pahaks! Kui ma hakkan vastu vaidlema, et ma olen ju täiesti rahulik ja rõõmus, siis küsib, et miks sa ärritud, mis sul varjata on, mida sa plõksid jne. Ühe sõnaga, tühjast tüli tegemise meister. Tema saab ennast seejärel tühjaks karjuda, välja elada ning laadida täis negatiivsust, millest ta pistabki toituvat ja energiat saavat. Tüli võib kesta päevi, kus mina püüan mõistust säilitada ja rahulik olla, tema ainus suhtlemisviis on nähvamine, karjumine, mõnitamine jms. Sellest võiks pikalt kirjutada, aga kes teab, see teab, kuidas see käib.

Nüüd ma siis istun siin jälle uue tüli epitsentris ja mõtlen, et sel korral ma jätan endale siiski eneseväärikuse alles. Ma ei suuda endale enam andestada seda, et ma olen lasknud end tampida emotsionaalselt nii maha, et mina olen alati lõpuks see, kes süüdlasena vabandab, lepitust otsib ja kellele siis lõpuks armulikult andestatakse. Sest tegelikult ma ei ole süüdi. Ma tean ka seda, et sisimas mees mõistab, et ta elab koos targa ja toreda naisega, aga selle naise kinnihoidmiseks püüab ta teda “ohjata” just selliste võtetega. Et naine tunneks end väärtusetuna ja halvana.

Nagu ma ütlesin, meie elus on palju head. Ja mehe negatiivsusega ja empaatiavõimetusega ma tulen toime, kui see kõik on suunatud kodust väljapoole. Aga niipea, kui see tuleb minu ja laste pihta, olen ma haavatav ja nõrk, sest ma ei saa aru, kuidas inimene, kes peaks meid armastama, meiega sedasi käitub. Nüüd ma saan aru, et tema ei saagi aru saama, mida ta meile teeb. Mida ta mulle teeb. Ta ei ole võimaline tundma meie tundeid. Temale on lubatud emotsioonidega lahmerdamine, mina aga pean kõiki emotsioone endas hoidma, end tagasi hoidma. Tema võib kõike öelda, mina pean sõnu valima. Seda juttu võiks lõputult jätkata… Ma ei tea veel, mis edasi saab. Aga vähemalt ma tean, et ma pole üksi. Teadmine, et selliste meeste naisi on veel, pakub hetkel päris arvestatavat tuge. Tänan selle eest 🙂

Mul on seda kahju öelda, aga kirjeldus kõlab ehtsa sotsiopaadi moodi. Autismiga pole siin mingit pistmist, ta manipuleerib teistega täpselt nii nagu talle sobib ja arvab, et temale endale on kõik lubatud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 61 )


Esileht Pereelu ja suhted N.ö diagnoosiga mees