Teema: Naabri koer

Meie koer ka kunagi haukus iga mööduja peale. Seda sellepärast, et naabrite kasvatamatud jõmpsikad käisid meie aia taga koera narrimas ja ässitamas. Lastele sai kurjalt asi selgeks tehtud lõpuks aga koerale see loll komme jäi.
Koer oli selline minikollie sarnane ja kui juba ikka liiga paljuks läks sai koer tuppa kupatatud. Kui meid kodus polnud oligi koer enamusest ajast toas ja öösel meeldis ka talle toas magada.

Lapsepõlvekodus oli meil ka tänaval üks koer, kes tõesti 24/7 haukus. Aga ma ei mäleta, et see häirinud oleks. Vb siis olime kõik juba nii harjunud. Või siis lapsi(käisin algkoolis siis) see nii väga ei häirinudki

#3192270:

Palun ära pane oma koeri magama, meil on õnneks väga palju MTÜsid ja vabatahtlikke, kes hea meelega selliseid koeri aitavad. Jumal hoidku …

Jumal hoiab jah. Mina oma koeri magama ei pea panema, sest mu koerad on õpetatud, tegeldud ja õnnelikud. Ma võtsin koerad täie teadmisega, et ma pean nendega tegelema ja nad on minu vastutusel.
Selliseid aga, kes on võetud ilma eelnevalt läbi mõtlemata ja kelle närvisüsteem on täiesti pekki keeratud oskamatu pidamise läbi – jah, selliseid need MTÜd kõik rõõmuga võtavad vastu ja aitavad, otseloomulikult. Jumala armust ja tasuta.

Ehk läheks nüüd tagasi teemasse – naabri koer haugub ja naaber on idioot ja ei tegele probleemiga. Mis on sinu soovitus sellise naabri puhul?

#3192020:

Mõnda aega tagasi kolisid uued naabrid, kelle koer lõugab aias iga mööduja peale. Nemad ise probleemi ei näe, ütlevad, et koerad hauguvadki. See on väga häiriv, kui igal hommikul ärkad koera haukumise peale ja last ei saa hoovi kärusse magama panna. Meil on tänaval paljudel koerad, age ükski ei haugu niimoodi. Nad on õpetatud ja kasvatatud. Kõik naabrid on väga vihased selle pere peale.

Küsimus, neile kelle koerad kogu aeg hauguvad. Kas teid tõesti ennast see ei sega? Miks te ei arvesta teiste inimestega?

Naaber ei viitsi sinu tite kisa samuti ju kuulata.
Katsu ikka leppida ka koeretega

On jah piinamine. Meil on selline naaber olnud, kellel koer üksi oli kogu päeva. Kui peremees kodus oli, oli koer vait ja vagusi, kõige nunnum peni. Aga nii kui naaber tööle sõitis, hakkas koer ulguma ja ulgus TERVE PÄEVA VAHETPIDAMATA. Minu meelest see oli tohutu julmus, mees ise aga samasugune ennast täis mats, nagu siingi mitmed, et mina-mina-mina ja mina tean ja koeral pole midagi häda. Millegipärast koera tuppa ei jäetud, vaid pandi õue ketti selleks ajaks kui mees tööle läks ja nii ta siis meie akna all päevad läbi uluski. Mina aga töötan kodus, kabineti aken just naabri koerakuudi poole. Kohutav. Õnneks mingi aja pärast kolis see hull minema koos oma koeraga, muidu oleksin küll vist lõpuks loomakaitsesse helistanud.

#3192375:

Idioot.

See oli su lühike enesetutvustus?

Ma ei üllatunud.

Asi läheb emotsionaalseks. Nagu alati, kui mängus on loomad ja erinevad arusaamad loomapidamisest.

#3192412:

#3192394:

Kätte saab Raja tn.

Kas sealsamas Rajas asub ka su hukkamiskoht? (sind tsiteerides: “panen oma koera magama, kui ma ei saa enam”)

Või vead neid sealt kallakust üles lossi metsa ja teed seda magamapanekut seal?

Teaks eemale hoida, krt alati, eriti töövälisel ajal, ei ole kuulivest seljas ja mine sa tea, millal perekoolikas oma kutsa peale ära pöörab.

Ma olen väga nõus sellega, et see koera haukumise pärast magama panemise jutt ei ole terve inimese jutt.

koeraomanikuna uues kodus

Mina kolisin oma koera ja mehega kaks nädalat tagasi uude koju ja esimese asjana teavitasin korteriühistut, et meil on koer, kes võib alguses haukuda, sest koht on uus ja kohaneb, aga katsume teha endast kõik oleneva, et kohanemisprotsess mööduks sujuvalt ja vabandasin ette ära kui tekib meie tõttu naabritel ebamugavusi.
Esimesed päevad möödusid meil väga vaikselt, aga esimese nädala teises pooles hakkas ta tähelepanu pöörama ka kõige väiksematele helidele, mistõttu nädala teine pool möödus haukumise saatel ja olin ka juba kahe käega peast kinni hoidmas ja kartsin, et varsti on kurjad naabrid ukse taga. Õnneks teine nädal algas rahulikumalt ning praegu tundub, et ta saab aru, mis hääl on mis ja et ei ole vaja haukuda.
Kui eelmine kord kodu vahetasime võttis kohanemine aega umbes kuu, aga tundub, et praegu on ta kõigega juba üsna sina peal ning ei lähe endast välja ka siis kui peab üksi koju jääma. See on üsna normaalne kohanemisperiood, aga kõik, mis on kauem kui 3 kuud on juba koeraomanike tegemata töö ja laiskus.

Kindlasti tasub rääkida naabritega kui nende koer haugub, sest nad ei pruugi sellest üldse teadlikud olla. Heal juhul võtavad nad teid kuulda ja hakkavad otsima lahendust, halvemal juhul mühatavad ja ütlevadki, et pole nende asi või et koerad hauguvadki ja see on meeletult kurb.

Teistele koeraomanikele, kelle koerad kipuvad üksindusahastuses haukuma – tehke koeraga pikad jalutustiirud enne kodust lahkumist, jätke talle mõni mänguasi, mis sisaldab ajutööd ja kust ta peab maiused kätte saama ning võimalusel pange ta ruumi, kuhu ei kostu või kostub trepikojast hääli vähem. Pane koerale mängima raadio või telekas, mis summutaks hääli, mis kostuvad kodust väljast pool. Need on kõik koerasõbralikud lahendused, et ta ei tunneks end üksi kodus olles nii halvasti, et ta sellest tervele külale teateid peaks edastama. Kui need variandid ei aita, siis proovige haukumisrihma ja/või koertekooli. Meie koera need nipid aitasid ja on ilusti ka pikad päevad üksi kodus vastu pidanud.

#3192253:

Vabadel päevadel ja puhkuse ajal ollakse päevad läbi koeraga. Koer köib kaasas metsas, aga ka kohvikus, linnas, külas jnejne.
Tõesti vilets elu vist koeral, või mis?

No sellisel juhul on koer õnnega koos – omanikud on kohusetundlikud ja mõtlevad koerast kui pereliikmest. Aga nagu paljude kommentaaridest näha ja omagi kogemustest tean, siis on neid, kes võtavad koera kui mingit aksessuaari või tunneteta/ mõistuseta olendit. Meie kunagised naabrid olid suure tõukoera omanikud, küll uhkustati temaga, kui keegi külla juhtus. Aga kui närust elu ta elas! Hommikul käidi temaga väike tiir majaesisel muruplatsil, max 5 minutit, et oma häda ära teeks. Siis oli päev otsa üksi kodus, ulgus ja haukus ja vingus, õhtupoolikul laekusid pereliikmed koju ning koer lasti oma veerandtunniks ühisesse tagaaeda jooksma ja häda tegema. Tavaliselt üksinda, vahest harva hoidis teismeline perepoeg tal silma peal. Junne keegi ei koristanud, nii vahva oli seal miiniväljal muru niita. Naabritega sai räägitud pidevalt, nii hea kui halvaga. Aga ei miskit. Kui siis koer teise ilma läks (mingi kasvaja pärast), siis ohkasime kõik kergendunult – kuni naabrid uue, seekord vähe pisema koera võtsid, sest “nii hea ikka kui koer on majas, ei oska teiseta kuidagi olla”. Mis sa teed sellistega? Ei hooli nad koerast, ei teistest inimestest. Ja mitte kuhugi pöörduda ka ei ole!

Minul on olnud 3 koera. Ükski koer ei ole kodus olles ulgunud ega haukunud. Vähe sellest – nad ei teinud suud lahti ka siis, kui keegi ukse taga koputas – hauguti vaid siis, kui pererahvas kodus oli – et näe, kui tubli ma olen. Muidu põõnati magada ja vargad oleksid võinud maja tühjaks teha.
Nimelt koera tuleb õpetada üksi jääma – et koer teaks, et peremees tuleb alati tagas – hakkasin jupp haaval kodust ära olema – pool tundi jne.